Eesti piimatööstus, Perekool ja minu süda – Igavesti

Kurtsin sõbrale meili teel, et pohh see Tallinna kilu, seda võivad jaapanlased ise püüdma minna, aga kurat, kui väga ma kohukesi igatsen. Ikka nii väga, et raske uskuda.  Vastu sain ma kirja, mille fragment on selline:

Kohukesesõltuvus vajab võõrutusravi! Üks mees, kes töötas Eesti saatkonnas Londonis, rääkis, kuidas ta oli saanud meili mingilt britilt küsimusega, kust Inglismaal võib leida müüdavat toitu nimega “kohuke”. Kirja autori näol oli tegemist briti alamaga, kes oli mingil traagilisel kombel ohtliku kohukesesõltuvusega nakatunud. Küllap ta ärajäämanähud olid õudsamad kui sinu omad. Sest sina ei ole Eesti saatkonda Austraalias vist veel pöördunud selle küssaga. Või ega ma ei tea, äkki oled ka. Või aukonsuli poole või kes seal iganes on.

Nii et nüüd peaks vist selle aukonsuli meiliaadressi sebima ja talle kirjutama, ehk tõesti on tal isiklik kohukesevaru. 😀 Olen selle ära ka teeninud, sest olen ERITI tubli olnud. Olen oma jooksuprogrammiga juba nii kaugel, et täna jooksin 40 minutit järjest (st 4 x 10 minutit jooksu, iga korduse vahel minut jalutamist) ja olen ikka veel elus. Eile õhtul võtsin end kokku ja mängisin ühe mängu lõpuni (Tomb of Zojir, mängublogisse kirjutasin arvustuse kah), täna võtsin end taas kokku ja kirjutasin kirjutajate kommuuni loo (idee oli hea, aga teostus ei jõudnud järgi). No ja kõiki muid asjalikke asju tegin, nagu pesupesemine, cv-de saatmine ja prantsuse keele õppimine* näiteks.

Huumorinurgast: üritasin täna Adamile selgitada, mis on kissell. Seletused, et “see on nagu supp, ainult et magus ja veniv” ja “no nagu mahl, aga paksem”, tegid teda järjest umbusklikumaks. Pildid ei aidanud kaasa. Pean vist ta vanaemale külla viima. 😀

Pildil on perekooli kasutajad. Need samad, kes pidasid vajalikuks sõna võtta teemas “Miks pannakse anaali auku seepi?” Aidaku Allah neid vaeseid hingi, sest inimmõistusest jääb siinkohal väheks.

* kui keegi suudab mulle seletada, millal on vaja kasutada le participe présent’i (faisant) ja millal gerundiivi (en faisant), oleksin tohutult tänulik, sest hea haldjas, kes mind tavaliselt abistab, siirdub kuuks ajaks minema ja kuigi kannatus õilistab, oleks ju tore ikka varem targaks saada. Asja ei tee sugugi lihtsamaks see, et kuigi need mõlemad võivad tähistada samaaegset tegevust, on vahepeal vaja samaaegse tegevuse tähistamiseks sinna lisada veel sõna tout ja vahel mitte (tout en faisant). Teoorias ma saan aru küll, et üks neist peaks käima verbi ja teine nimisõna kohta, aga nii keeruline on ju. Kui ma võtan sellised, laused, siis ma saan aru:

Il a vu son fils arrivant au village. (Poeg jõudis külla, käib nimisõna kohta)

Il a vu son fils en arrivant au village. (IL jõudis parajasti külla, en arrivant käib verbi voir kohta.)

Aga niisama jääb ikka pool aega segaseks. S.t. mulle tundub, et ei ole ikka päris nii lihtne. :S

arbeit macht frei (ja ka leib saab nagu imeväel lauale)

Vaatan vaikselt juba Tartusse töökuulutusi – olen nelja kohta kandideerinud, rohkem lihtsalt ei ole sobivaid asju. Hea seegi, et ma vahepeal Aussis Malluga baaris poole kohaga töötada sain, on vähemalt mingi töökogemus ettekandjana, aga see raha on juba ammu otsas, sest siin on kõik asjad sada raha. Nutellat ostsin näiteks paar päeva tagasi 60 eeku purk ja… Aa, teemast kaldusin kõrvale veits, sorry.

Igatahes oleks eriti kärmelt vaja Eestisse töö leida, kui keegi on miskit kuulnud, siis reklaamige julgelt või pakkuge ise – eelistatud on Tartu, suveks sobib ka Tallinn või Viljandi või Pärnu või Rapla. Mitte et ma teiste kohtade suhtes pirtsakas oleks, aga loetletud on need kohad, kus mul öömaja olemas oleks. Soome rohima läheksin muidugi kah – Prantsusmaale viinamarju korjama kandideerisin, aga tundub, et ei tahetud. Naabrid on meile vist halba reklaami teinud, sest paljudes kohtades on suisa kirjas, et idaeurooplasi enam ei võeta.

Olen siis üleharitud ja teha ei oska ma mitte midagi (kui klahvide klõbistamine välja arvata, sest trükin ma ca 130 sõna minutis, tehke järgi või makske kinni), aga see-eest oskan seda mitmes keeles – s.t. jutud saan aetud ka vene keeles ja nagu ehk lugejad nüüdseks juba aru on saanud, siis inglise keeles ja prantsuse keeles võin ka teiega vestelda. Ja kui lähemalt vaatama hakata, siis üht-teist ma ikka oskan, sest ma olen töötanud aja jooksul (varasemast alustades) nõudepesijana, köögiabilise/koristajana, klienditeenindajana, administraatorina, ettekandjana.

Müüja- ja administraatoriamet olid vist kõige huvitavamad, sest esimest pidasin ma lemmikloomapoes ja täieliku koerainimesena oli mul seal võimalik oma teadmisi pidevalt rakendada (ja teiste loomade kohta ka üht-teist teada saada), ja administraator olin ma selles ühiselamus, kus on koos kõik Tartu välistudengid, nii et selle lambakarja taltsutamine oli juba iseenesest põnev väljakutse. Tõesti,  kui sa kohtad keset ööd koridoris siniseks värvitud poisse, kes kannavad valgeid sukkpükse ja seletavad tormakalt, et nad mängivad smurfe, õpid üsna pea igas olukorras adekvaatselt reageerima. Lisaks oli ühikas nii meeldiv kollektiiv, et kohe kahju oli neist lahkuda, kui poleks Austraaliasse tulnud, oleks vist elu lõpuni sinna jäänud. 🙂

Nii et kui olete poole kõrvagagi midagi kuulnud, soovitage aga.

kastiühiskond on üks huvitav asi (Ober-Hausi näitel)

Eestis on kastiühiskonna tunnused kuidagi eriti hästi näha. Need, kes on kõrgemas kastis, on põhimõtteliselt puutumatud, ja neid, kes on madalamale sattunud, kotitakse avalikult ka asjade eest, mida nad tegelikult teinud ei ole. Täna näiteks sattusin lugema kahte artiklit. Esiteks lugu sellest, kuidas Ober-Hausi töötaja Sven Olev vallandas sinise silmaga tööle läinud naise, pannes töölepingu lõpetamise põhjuseks kirja, et naine jäi tööl varastamisega vahele. Kui naine selle peale ajakirjanike jutule läks, korraldati kähku koosolek, uuriti asja ja jõuti otsusele, et naine vallandati  tegelikult ikka töödistsipliini rikkumise eest (täpsemalt tööaja normidest mitte kinnipidamise eest, mis olevat juhtunud kolmandat korda järjest) ning seega on kõik korrektne.
Kas panite tähele, et teises artiklis ei olnud sõnagi selle kohta, kas ka Sven Olevil on varem töödistsipliini rikkumisega probleeme olnud? Veel enam, seal ei olnud sõnagi isegi selle kohta, et tal PRAEGU oleks sellega mingit muret olnud (ja avalikult oma töötaja peale karjumine on ilmselgelt selline asi, mida ühegi firma esindaja endale lubada ei tohiks) või et ta kas või noomida saaks. Lisaks ei olnud juttu ka sellest, kas koristaja siis reaalselt midagi varastas – mis tähendab, et järelikult ei varastanud ning mees, kes süüdimatult sellise asja kirja pani, ei saa isegi avalikult noomida. Sest noh, tõenäoliselt käib ta ülemustega koos joomas. Ehk siis firma, kuhu kindlasti tasuks oma raha viia.

Äri Eesti moodi, pohhui see tavainimene, kes nüüd kuskile tööle ei saa.