Sattusin läbi Nirti blogi lugema artiklit, mis räägib sellest, et Venemaal on 456 ametit naistele keelatud – ja selle kommentaare, kus kõik nõustusid, et jah, see on ju väga kena, et riik naiste tervise ja viljakuse eest hoolitseb. Jah, nõustun täielikult – me ju ikka hoolitseme oma lemmikloomade, laste ja teiste meist alamate olendite eest, nii et on ainult ilmselge, et ka naised seda hoolitsust vajavad. Nüüd tuleb ainult oodata, et naistele keelataks ka alkohol, suitsetamine, ületundide tegemine, ala-/ülekaalus olemine – see kõik on ju nende endi huvides, sest vaesed naised ilmselgelt ise ei suuda ju hinnata, mis neile hea on ja mis mitte. Sellest suurepärasusest hoolimata tekkis mul paar küsimust.
Esimese sõnastas juba Nirti – kui põhimure on naise heaolul, siis miks ei tohi naine olla bussijuht, aga tohib töötada anorektilise modellina? Kui näiteks kaevanduses töötades on tekkiv kahju otsene, keskkonnast tingitud ja lühikese tööaja puhul ei pruugi üldse avalduda, siis modellina töötades on iseenda füüsiline kahjustamine töölesaamise eelduseks, aga riik ei ole kehamassiindeksit mitte kuidagi reguleerinud. Praegu jääb pigem mulje, et keelatud on traditsioonilised meestetööd, millest osad küll nõuavad ka praegu suuremat füüsilist jõudu, osad on aga seda lihtsalt kunagi ammu teinud.
Teiseks. Mis on traditsioon? Kui ma ütlen, et ma olen aasta aega igal hommikul mehega koos teed joonud, isegi kui üks meist mitu tundi hiljem ärgata võiks, siis võib öelda, et meil on teejoomise traditsioon, eksole? Aga riiklikul tasandil minu keel küll ei paindu nimetama traditsiooniks midagi, mida on tehtud ainult kümme aastat ja mis tegelikult sai alguse olude sunnil. Selle heaks näiteks on õpetajaamet, mida miskipärast (tõesti, mispärast?) peetakse Eestis traditsiooniliseks naistetööks, kuigi veel sada aastat tagasi poleks keegi selle pealegi tulnud, et naist kooli kellekski muuks kui koristajaks palgata. TRADITSIOONILISELT on õpetaajaamet siiski meestetöö, sest traditsiooniliste hoiakute järgi oleks naiste õpetajaametisse panek umbes sama, mis kehalise kasvatuse õpetajaks ahvi võtmine – ahv võib küll füüsiliselt väga heas vormis olla, kuid sellest hoolimata ei taha me, et meie lapsed temast eeskuju võtaksid. Naised said õpetajateks alles siis, kui mehi sõja tõttu lihtsalt võtta ei olnud (ajalooõpikud sellest küll ei räägi, kuid ilmselt üritati enne niivõrd drastilist sammu siiski ka isaseid ahve treenida, aga ebaõnnestuti). Peale sõda oli meeste töökäsi ülesehitusel vaja ja kokku jõuti selle ühe põlvkonnaga juba ära harjuda sellega, et naised õpetajatena töötavad. Aga kus on siin traditsioon?
Nüüdseks on suurem osa inimestest veendunud, et mees, kes vabatahtlikult kooli õpetajaks läheb, on kas pedofiil või lihtsalt imelik. Imelik selle pärast, et mees, kes oma riigi huvid (ja ilmselt ka enda huvid) rahast ettepooole paneb, ei saa ju normaalne olla. Mehe esmaseks huviks lääne maailmas on tema perekond, seejärel tema ise ja alles seejärel riik*. Naiselt samal ajal eeldatakse, et riigi huvid on tema elu päikeseks ja kuuks ning isiklik tahe on midagi hubiseva küünlaleegi taolist – naine, kes töötab õpetajana on eesrindlik kommunistlik demokraatlik kodanik. Naine, kellel on ainult üks laps (või mitte ühtki), kuuleb nii vanade naiste kui keskealiste meeste** käest, et järeltulijaid võiks ikka vähemalt kolm olla. Muidugi, peale piisavalt teravaid vastuseid hoitakse oma suud koomal, aga see väljendab siiski üldlevinud usku, et naise emakas ei kuulu tegelikult talle endale. Naine võib küll tutti oma eraomandina käsitleda, aga emakas on juba nagu kunst – see kuulub kogu rahvale.
Kolmandaks, kui me lähtume naiste füüsilise pingutuse eest kaitsmise printsiibist, keelame me sellega igasuguse erisuse. Ja ma ei mõtle siinkohal ainult seda, et näiteks Rents mõtleb ühel päeval, et tahaks traktoristiks või mehhaanikuks hakata, kuigi ka selliseid näiteid on palju. Ma mõtlen seda, et ilmselt tunneb igaüks mõnda naist, kes on nii laia kondiga, et jaksab vaevata keskmist mehepoega õhku tõsta. Ja mõnda meest, kes on jälle sünnist saadik nii peenike, et ei kui näed teda labidaga maad kaevamas, tahaks abi pakkuma minna, sest kardad, et ta selgroog teeb kohe krõksti ja siis on jama kui palju. Kas selline naine peaks tõesti ennast lolliks pingutama, et ei tea kellele kompenseerida seda, mida loodus talle andnud ei ole, ja groteski piirimail elutsedes kleidikesi ja kõpskingi kandma ning sekretärina/õpetajana töötama? Või võiks ta siiski kas või sepp*** olla, kui tunneb, et see talle rohkem pakub ja jõukohane on? Või kas see luidra kehaehitusega noormees peaks paaniliselt trennis käima, kuni tulemuseks on ikkagi kehaehitus stiilis strippar Marco (kelle välimuse põhjal võiks öelda, et ta on oma keha nimel VÄGA palju töötama pidanud)? Või võiks ta leppida sellega, et valib mõne ameti, mis ei eelda füüsilist rabelemist ja ehk isegi mitte väga palju igapäevast ajugümnastikat, kui tal selleks eeldusi ei ole? Tunnen nii meesjuuksurit kui meesmassööri, kumbki ei ole gei, kuigi Eestis miskipärast nii arvatakse. Sydneys tundub meesjuuksureid naiskolleegidega võrdselt olevat ja kuigi enamus neist riietuvad meie mõistes veidi geilikult, tunduvad nad põhiosas (Saagimi lemmiksõna kasutades) lihtsalt metroseksuaalid olevat.
Neljandaks jäi mulle kommentaaridest silma see, et kommentaatorid kardavad, et maailmakord lüüakse paigast ära. Ma ei näe mitte mingit alust arvata, et keskpärasus perifeerseks muutuks ja see, kui naised võiksid kõik soovi korral rahulikult haamrit käes hoida, tähendaks, et KÕIK naised seda reaalselt teha tahaks või et kogu elanikkond järsku homoseksuaalseks muutuks. Selle viimase mõttekäiguni nimelt tundusid kommenteerijad välja jõudvat, nii et ilmselgelt on traditsioonilised soorollid inimeste meelest ka seksuaalsusega seotud. /Mõtiskleb hetkeks karmide mootorratturgeide sisemise pehmuse ja seksuaalsuse avaldumise teemadel./ Ma saan aru küll, et mõnele tekitab naisülemuse all töötamine koheseid potentsiprobleeme, aga sel juhul on inimesel ilmselgelt mingeid probleeme enesehinnangu ja tunnustusevajadusega ja tuleks mõelda, mis teda selle olukorra juures nii väga ärritab ja kuidas olukorda parandada. Või on mõnel inimesel tõesti nii hirmus vajadus end kellestki paremaks pidada, et on vaja endale kogu aeg meelde tuletada, et erinevalt kellestki teisest on ta ikka normaalne inimene?
* erandiks on siin sõduriamet, mis tundub piisavalt meheliku eneseteostusena. Lisaks erineb Eesti lääne maailmast selle poolest, et kui üldistama hakata, on meie meeste prioriteetide järjekorras esmalt nemad ise, seejärel tükk tühja maad, alles seejärel perekond ja riik mitte kunagi.
** minu isiklikud tähelepanekud on näidanud, et kuigi inimesed tunduvad ühtviisi jagavat usku, et just nende seisukoht on universaalne, jõuavad meessoo esindajad varem misjonäriameti pühade radadeni
*** kuigi Postimehes oli just artikkel, kus muuhulgas räägiti ka naisseppadest ja sellest, et tänapäeval pole selleks enam pea üldse füüsilist jõudu vaja
Pärdikute päevaraamat 
