Veits tüütuks läheb juba see, et kui ma hommikul ärgates kardina eest ära tirin, et veidi valgust sisse lasta, näen ma ainult õhtupäikese viimseid loojuvaid kiiri kuskile kaugustesse vajumas. Aga noh, täna öösel lülitatakse nett välja, karta on, et peale seda tuleb ka magama ronida.
Ei ole mul täna taas endal midagi öelda, veendusin lihtsalt jälle, et inimpopurrii on meie ümber liigagi mitmekesine. Milleks osaleda paraolümpial, kui võib seda lihtsalt kõrvalt jälgida. Esmalt lugesin seda artiklit, siis ühte suvalist ja lõpuks ka viimase kommentaare. Mõnega nõustusin, osad panid sügavalt mõtlema ja mõne peale jäi suu lahti. Jagan viimastest parimaid teiegagi, kuigi seekord ei viitsi oma arvamust välja tuua. Olgu ainult öeldud, et see ajas küll naerma, kui üks mees avaldas arvamust, et see on loomulik, et naistel klaaslagi vastu tuleb, sest naised ei sobi ju juhtideks, sest neil pole mehelikke juhiomadusi. Sest juhiomadused on ju teatavasti per se mehelikud. 😀
- teate see on juba tõepooelst liig, kuidas feminismipropagandat naistelehtede nuutsulugude ja sotsiaalselt tundlike olukirjeldustena esitatakse… Mehi kujutatatkse seal selliste hulludena, kes omaenda naist (moodsas keeles elukaaslast siis, kui mõned samasoolised kooselajad ei taibanud kohe), oma lapse ema, kodus teroriseerivad ja alandavad nii et ainult võitlusvõimelsite sõbrannade abil on selline õnnetuke, kes ainult rumalusest mingi mehega semmib, võimeline oma au ja vääriksut taastama… Ja loomulikult, on ühiskonna normaalne osa, kes elab abielus, tegelikult mingid friigid ja nende kooselu on tegelikutl sado-maso etendusega sarnane haige perfomance… Lugege seda pläma-artiklit veelkord, et te siis oleksite tuttavad feminsitliku doktriini abielu kontseptsioonist – mees hullumeelne maniakk, naine vabastamist ootav tahteta ori, võitlusvõimelsied “sõbrannad”, ke svaesekese kaitseks välja astuvad ja sealjuures veel mingi mehe kõrvalprodukt, nimega laps (kellega vehkida siis, kui saabub mehelt kohtu kaudu raha nõudmise etapp). Kus on võrdsuse voliniku silmad, et laseb läbi sellist, otseöeldes inimvihkajalikku feminismipropagandat? …ah, kurat, see võrdõiguslikkuse büroo ongi ju komplekteeirtud feministidest! Muide feminismipropaganda eesmärgiks on normaalne ühiskond hävitada (see inisemine soorollide kaotamisest) ja selle asendmamine skisofreenilise ühiskonnakorraga, kus sood elavad eraldi ja järglasi saadakse siis ilmselt ainutl kusntviljastamise teel. Arvate, et see on jamps? …teate minge kuulake parem ise korragi feminsitlikku kisakoosolekut või kihutuskõnelejat, kui nodo arvavad, et asjassepuutumatuid pole kuuldekaugusel. Eks feminsitide keeles ole ju abielu orjus ja mees loomastunud elajas. Ja tõepoolest, see artikkel on femisnitlik propagada, mis mõeldud perekonna, kui praeguse ühiskonna alustala marginaliseerimieks.
- Olen 33a meesterahvas ja ütleks eelpool kommijatele, et olete ikka krdi vändad! Kuna ei ole ravimi nimest räägitud ega artiklis öeldud, et kõik mehed on sellised siis millest see odav tatipritsimine neil aadressidel. Kas te rajakad ka korraks mõtlesite ka selle artikliga kaasa enne kui tatti pritsima hakkasite? Tõesti- on selliseid naisi kes elavadki oma mehe nimel ja teenindavad neid kogu elu- minu oma tädi on selline olnud ja ma ei mõista kuidas mees ise ei saa saiaviilule vorsti ise peale pandud…aga las ta olla- kui sa tõesti oled sellise tee valinud ja ise sellega rahul siis ei ole see eriti kellegi teise asi. Kui aga selline vaimne terror viib selleni, et naine hakkab juba “kinni jooksma” siis on ju ometi midagi valesti? Kui see on naise oma valik siis andku minna aga see ei ole ju tegelikult siiski päris normaalne- meie ühiskonda tuleb tõeti juba palju eespool mainitet feministlikku lollust ja see on muust maailmast üle võetud aga kuulge mehed- kui te tahate omale madratsit kel oma arvamus puudub siis olete masendavad inimesed kes kardavad lolliks jääda. Kui aga juba selline hirm on siis on sellel ka alust. Vaadake- või vähemalt püüdke ennast ka kord kõrvalt vaadata ja siis mõelge, kas teie genofond ikka peaks edasi kandudma….
Kui aga üks naine on juba ennast nii sitta olukorda pannud siis sellest väja rabelemine on ilmselt suht keeruline. Selline naine peakski ilmselt vigadest õppima- huuled ära värvima, selle sitavarese koos trennikotiga välja viskama ja oma eluga edasi minema. - Möönan, et olen vahel julgenud oma naisele ka öelda kui mõni asi ei meeldi. Möönan, et olen julgenud oma naisele öelda, et kas paljuks ei lähe sõbrannadega klubitamine ja kohvitamine. Möönan, et nendest kordadest on tulnud draama – ma ahistan tema isiksust. Möönan, et naine on mulle valinud enamus riideid, sest ma ise “ei oska valida”. Möönan, et pole kunagi teinud numbrit sellest kui (soe) söök pole minu kojutulekul valmis olnud. Kahetsusega teatan, et suudan ka ise endale elamisest (k.a. poest) süüa leida ning on olnud juhuseid kui olen ise perele (sooja) sööki valmistanud. Möönan, et kunagi üritasin teha naisega juttu sellest, et äkki jagame elamiskulude maksmist. Sain teada, et mehed PEAVADKI maksma. Möönan, et vahel annan naisele ka taskuraha, sest tema arvates on mul seda va puru küllaga, sest ma ei pea ju ostma kosmeetikat ning käima juuksuris. Möönan, et enamiku toidukraami valib naine ja kassas pean mina “mehe eest” väljas olema. Möönan, et on olnud korduvaid juhuseid, et ma koristan kodus ja muru niitmine on suisa minu kohustus.Ma võiks veel möönda aga siis ei viitsi minu “hala” keegi lugeda.
Kokkuvõtvalt möönan, et kui ma oleksin ISEENDAKS ALATI jäänud siis oleks naine mind ammu ilma juba politseisse kaevanud vaimse ahistamise pärast, sõbrannade soovitusel, kusjuures. Tean juhuseid kus ka praeguse elu puhul on leidunud “häid” sõbrannasid, kes peavad mu naise elu väljakannatamatuks ning on soovitanud tal psühhiaatri poole pöörduda, et leiaks kinnitust fakt minu vaimsest vägivallast tema kallal.
Ma olen vist liiga ahistav mees? Katsun ennast parandada.
Kokkuvõtvalt möönan kohe kaks korda, et mulle ka tundub, justkui meest ei ole vaja muuks kui lapse eostamiseks ning arvete maksmiseks. Mõningaid artikleid kohe ei julge lugeda. Hetkel julgen, sest ei julenud naist ahistada ning ta veedab sõbrannadega lõbusalt aega.
- Eelkommijaile, feminismiga on siin pistmist vaid niipalju, et naine on julgenud nn kapist välja tulema ja rääkima! Jutt käib vägivallat, vaimsest terrorismist ja tegu ei ole ju jutuga, kus oleks kirjas, et kõik mehed on niisugused! On kirjeldatud ühe naise kogemust, tundeid ja läbielamisi. Vägivald on tegelikult sootu, kuigi naised kannatavad ilmselt selle all rohkem, tänu meeste suuremale omanikuinstinktile ja suuremale füüsilisele jõule, ning sellisest vägivallast ja vägivallatsejatest tulebki kirjutada, vahet pole on siis terroristiks mees või naine! Selliseid lugusid tulebki kirjutada, et teised ohvrid oskaksid tõmmata paralleele ning saaksid õigeaegselt abi end sellisest suhtest juba varakult välja rabeleda! Sest sellisele vaimsele vägivallale, mis on vägivalla ohvri muutnud juba praktiliselt kaltsuks, järgneb pea alati ka füüsiline vägivald ja suhe võib lõppeda suitsiitselt või tapmisega! Keegi mainis veel eespool, et tema naisele annavad nõu sõbrannad, et suhe lõpetada, siis mainiks, et jumal tänatud, kui naisel veel sõbrad ja sugulased alles on, sest üheks kindlaks tunnuseks vägivaldsest suhtest on see, kui vägivallatseja teeb kõik selleks, et ohvrist eemalduksid kõik tema sõbrad ja kui võimalik siis ka perekond, et keegi ei saaks ohvrile abikätt ulatada.
- olen feminist. Ma olen veendunud, et sama töö eest peavad naised saama meestega võrselt palka. Ma olen veendunud, et poliitikas peavad naised saama meestega võrdselt kaasa rääkida. Ma tunnetan “klaasist lae” olemasolu.
Olen ka veendunud, et pereelus on naistel ja meestel võrdsed õigused ja kohustused.
Ka olen ma veendunud, et abielus võib terroristiks olla nii naine kui mees – siin ei ole mingit vahet. Kui ehk – siis mehed on enamasti füüsiliselt tugevamad ja naised on eelmiste põlvkondade poolt kasvatatud allaheitlikemaks, kuid mitte ilmtingimata.
Kes keda abielus terroriseerib, oleneb iga kord olukorrast. Ei ole absoluutselt õige öelda, et eesti mehed on sead ja naised litsid. Sellega ma nõus ei ole. Ja kes nii väidab, sellel on kasvatusest puudu. Ja sotsiaalsest puudulikkusest on tingitud enamus delfis kirjeldatud juhtumitest.
Selline on feministlik vaatepunkt. Ja paluks feministidele muid vaatepunkte mitte omistada, need ei ole feministlikud seisukohad. - See on loomulik, kui isased püüavad enda emast teiste isaste haardeulatusest võimalikult kaugel hoida. Ja isegi venelastel on ütlus: Всё, что естественно – то не безобразно (kõik, mis loomulik, ei saa olla korralagedus).
-
kooselu on vabatahtlik ja mitte keegi pole mitte kellegi omand. Pigem tundub, et inimesed kardavad ise oma saatust kujundada ja jäävad suhetesse kinni. Aga fakt on, et paljud inimesed elavad koos ja nende elu võib kõrvalt vaatajale tunduda põrguna.
- Naiste “probleem” seisneb selles, et loodus on inimliigis naistele pannud vaid ühe ülesande – tagada liigi taastootmine läbi järglaste eest hoolitsemise. Sellest algavad ka kõik probleemid modernses ühiskonnas, kus naised ei taha olla enam naised. Paraku aga tulenevad kõik need diskrimineerimised just sellest looduslikust rollist. Naised saavad palka seetõttu vähem, et nende kvalifikatsioon on üldjuhul meestest madalam. Kvalifikatsioon on madalam jällegi seetõttu, et õppimise asemel saadi lapsi ning ollakse oma tööst eemal. “Klaaslagi” on tavaliselt jällegi isikuomaduste puudujääk – juhiks ei saa see, kellel puuduvad juhiomadused. Naistel paraku on mehelikud juhiomadused nõrgemini arenenud, see on fakt. See on see miski, mida ei saa ka õpetada, vaid see tuleneb inimliigile omasest soolistest käitumisest. Loomulikult on naiste seas nö Alfa-emased, kes suudavad käituda väga heade juhtidena ka dominantsete Alfa-isaste seas, kuid neid on naissoo seas ikka väga vähe. Seda kõike proovib tänapäevane ühiskond jätta arvesse võtmata, väites et kõik on sünnilt võrdsed. Aga ei ole ju nii: ühed on mehed ja teised naised, oma erinevate, looduse poolt määratud, soorollidega.Siit tulebki edasi küsimus, mille eest võitlevad femistid? Feministid võitlevad naiste eest, kes ei taha olla naised. Ehk sisuliselt võitlevad nad looduse mõistes liigi tupiku eest. Ma mõtlen õudusega, kui palju on juba naisi, kes on loobunud sünnitamisest, sest nende karjäär on neile tähtsam. See ongi feministide unelm: naine, kes ei ole enam naine, vaid kes laseb meestele kõrges kaares pähe. Kõik on tore, aga siin on üks aga. See aga on lapsed. Laste sünd, eriti siis kui neid on liigi taastootmiseks minimaalne vajalik arv 3, muutub automaatselt feministliku unelma takistuseks. Selline naine on paratamatult sõltuv oma mehe sissetulekust, kui tal ei ole just saanud kopsakat pärandit või kaasavara (seda viimast modernses ühiskonnas enam ei tunnistata). Selline naine peab valdava osa oma loovast east saatma mööda kodus, sest väikelastele on oma ema lähedus oluline. Ja siit algavadki need need konflktid modernse ühiskonna seatud “võrdsuse” ja liigile omase käitumise vahel. Kui naine pöördub tagasi tööturule, siis ta on juba jäänud ülejäänud meeskolleegidest ja naiskolleegidest, kellel ei ole lapsi. Ja siis tõmmatakse ülesse hädapasun ebavõrdsusest.
- Lugesin artikklit lehest ja meenus oma elu aastaid tagasi. Nüüd tulin kommentaare lugema ja ei jaksa kõiki lugda, sest olen seda kõike kuulnud. Te võite olla selle inimese väga lähedased sõbrad ja kui ta teile seda räägiks siis te kas ütlete “ise oled süüdi”, “sul on nii tore mees”, “Ise valisid”, “Mine ravi ennast”….jne
Ühesõnaga kui isegi nähakse, et miskit on halvasti, siis ei aidata, vaid tekitatakse naisel veel suurem süütunne, et ise ta süüdi ongi….Noh ja tegelt ju ongi. Vaja on meeletut jõudu et sealt välja pääseda. Sest sinikaid ju näidata pole, nii targad need mehed on. Aga fakt et ükski siin olev inimene ei lähe ütlema mehele et kuule sa oled jobu. Naeradakse kui naine julgeb seltskonnas mainida et pidi värvi maha võtma kuna mees ütles nii.
Mida teeb seda tüüpi mees (või siis naine) kooselu alguses? Ta leiab elukaaslase kõige lähedasemad sõbrad, teeb nendest oma parimad sõbrad, et saaks kätte kogu valusa info mida siis aastate jooksul igapäev-ette sööta, näed su ema-õde-sõbranna ütles ka et sa oled väga ebastabiilne jne. Et jumala eest ei saaks naine minna neile kaebama, sest tegelikult on mees juba neil kõigil ajupesu ära teinud…a’la see naine ei tea ise ka mida tahab.
Mina tegin selle sammu ja pakkisin asjad ja võtsin lapsed kaasa. Peale seda oli veel 6 aastat esimese rahuajani, kuid tegelikult kestab terror edasi. Läbi laste. Ma kaotasin oma sõbrad ja perekonna vastu usalduse, mis tähendab ma enam kunagi ei kurda neile oma elu. Olen 5 aasta jooksul suutnud rohkem kui eelmise 10, sest mul pole neid “pidureid” kes ütlevad “vaata kui hea mees sul on, ilma temata oled tühi koht” Sittagi, see mees on kahjuks seniajani tühi koht ja ma ei soovitaks teda isegi oma vihavaenlase elukaaslaseks.
Õnneks ma usun et on ka toreidaid mehi maailmas, aga jah väga raske on mehi taas usaldama hakata.
Kõigile naistele soovitan: lugege “Miks ta seda teeb ehk vaimsevägivallaga meestest”. Ja leidke endale võõras inimene kellele saate sellest rääkida.
Lastekaitseliit kahjuks ei aita teid. Mulle tundub seniajani et nad ei tea midagi vaimsest vägivallast.
Poiltsei juures on “ohvriabi”. Politseid need mehed natuke kardavad.
Aga jah kes ise seda kogenud ei ole, ei saa sellest iialgi aru.
Pereasjadest ju kodust väljas ei räägita. Aga igal “naljal” on põhjus. -
Ma ei saa aru, kuidas naised jõuavad faasi, kus mees on nad psühholoogiliselt maatasa teinud. Kui mees hakkab oma jaburate soovidega peale, miks te siis vastu ei hakka? Alguses, kui psüühika veel korras, siis peaks ju selleks mõistust ja julgust jaguma. Krt hakkake vastu, kes see teie märtrimeelsust ikka vajab, pärast ei jõua hala ära kuulata.
Häda on selles, et naistel peaks rohkem olema eneseaustust ning julgust olla vallaline, kui normaalset meest silmapiiril ei ole.
- kapitalism.
Lugege Tammsaaret või keda iganes, kui te mind ei usu, aga EW ajal oli igal vähegi rikkamal kodus kokk ja lapsehoidja (amm). Rikkamatel ka toatüdruk.
Rikaste meeste naised kogu maailmas vedelevad niisama kodus ja ei tee midagi.
Aegade algusest peale. Noh, kui just ajaviiteks tikivad vms. Organiseerivad seltskonnaüritusi.
Naine on ikkagi abikaasa, partner. teenijatüdruk on teenijatüdruk. Vaestel need vaid kattuvad. Meie inimestel on homo sovjeticuse mõtlemine=kõik oleks kui loodud vaesteks.
naine on armastuse ja õnne jaoks. - Kui mina peaksin oma loo avaldama, siis see peaks objektiivsuse huvides ilmuma vähemalt raamatu formaadis. Kuid paar mitte vähe olulist fakti ma tooksin siiski välja:
1. ma lahkusin, et säästa oma laste tervist, et nad ei peaks pidevalt kuulma-nägema oma emme poolt algatatud “etendusi, ja hiljem lapsed tulid ise minu juurde elama kui asi ametlikuks lahutuseks läks
2. lahutusprotsessi ajal ma ei esitanud laste emale elatise nõuet, sest minu seisukohalt peab iga vanem teadma oma kohustusi (ka materiaalseid) ja loomulikult ema oma kohustusi ei täitnud, ainult esitas nõudmisi – et tal on õigus oma lastega suhelda (miskipärast just nii nagu tema seda õigeks arvas) – minu poolt mingeid piiranguid ei olnud, mul oli põhimõte “kui lapsed seda ise soovivad, küsi nendelt, mitte minult”, kuid miskipärast meeldis temakeselt just mind tüüdata, huvitav miks? mis kategooriasse selline asi liigitada? - eesti mehe unistuseks on siis ise elada nagu mõisnik, aga pidada talunaist. soovitavalt pärisorjana.
Pärdikute päevaraamat 