Uskumatu, juba paari tunni pärast saangi oma nina vastu lennukiakent suruda ja kodu poole liikuma hakata. Päris hea tunne on, kuigi 48 tundi liiklemist jätaks hea meelega vahele. Tuleb ainult loota, et miski ei hiline liigselt ja et just minu põlve peale ei satu paksud nelikud oma veel paksemate vanematega jne. See osa, kus ma pean Londonis oma 20 kg pagasist 5 kuskile ära kaotama, s.t. eriti pungilt kõik püksirihmad korraga külge laduma ja ilmselt ka koerale ostetud kaelarihma kaela panema, võiks kah ära jääda. Bah.
Aga kena riik on ikka, pole midagi halba öelda. Kasu on siinviibimisest ka olnud, vähemalt mulle endale meeldiks ette kujutada, et paari koha pealt olen veits targem. Jaa, tean-tean, illusioon, smoke and mirrors, that’s all it is. Kes see ütles, et reisimine õpetab meile eelkõige iseenda kohta? Sada kirjanikku ilmselt, aga midagi vist nii on kah. Lisaks süvendab nii paljude erinevate inimeste nägemine veel kindlamalt teadmist, et mõnele ei olegi karakterit antud, ongi ainult tüüp. Mõne puhul suisa stereotüüp. Ja et maailm on ikka suur ja lai ja maapind kannab igasuguseid hullumeelseid.
Täna on eriti ilus ilm kah, kahju on kohe ära tulla. Kui siia koeri normaalselt sisse tuua lastaks, võiks siin täitsa elada. 😀 Krt, nüüd peab juba jälle jooksma, nii et sellega tegelengi. Nii et ilmselgetel põhjustel ei ole nüüd paar päeva mõtet blogi refreshida, kolmapäeval näeme.
Pärdikute päevaraamat 