agulielu võlud

Meeldiv on siin elada. Mõni päev ärkad kell pool seitse selle peale, et naabrimees hakkab hoovis lorilaule kuulama (seda nalja pole õnneks enam olnud, kurjad ähvardavad mehed on selle koha pealt kasulikud), teinekord selle peale, et mingi idioodist koer lõugab kell üheksa laupäeva hommikul. Põhjust oli muidugi kah – last hoiti süles ja koer tahtis, et emme ta maha paneks. Nimelt on meil uued naabrid, umbes aastane või kahene poiss (alles hiljuti käima õppinud) ja tema sama vana ema. Tegelikult ma liialdan, nüüdseks on ema ilmselt isegi täisealine, aga vähemalt aknast vaadates tundub selline stereotüüpne – vesinikblond, suits alati käes, laps mängib omaette, ilma et temaga räägitaks jne. Samas muidugi väga võimalik, et ema on vastutustundlikult suitsetamise ajal kaugemal ja toas tegeletakse lapsega väga palju, ega mina ju ei tea.

Tean ma igatahes seda, et nende pisike näss on täpselt üks neist koertest, kelle pärast inimesed väikeseid koeri vihkavad. Täiesti kasvatamata, suvalisel hetkel lastakse aeda mängima, tema sitta ei koristata jne. Okei, ma saan aru inimestest, kes põhimõtte pärast või laiskusest ei õpeta koerale selgeks traditsioonilist “istu-lama-seisa-too” drilli, aga kuidas sa suudad elada koos koeraga, kes ei reageeri käsklusele “ei”? Nende koer ju lõugab pidevalt ilma normaalse põhjuseta, kas neid endid ei aja see käitumine närvi? Ja kui ajab, miks nad siis talle ei õpeta, et nii ei tohi käituda? Aru ma ei mõista, mis mõne koeraomaniku peas toimub.

Lisaks on meil siin perekond, mille pead me kutsume Leiliks, sest ta lõugab pidevalt, nagu ta oleks leilis. Väga võimalik muidugi, et ta on lihtsalt veidi kurt vms, igatahes ta karjub kogu aeg ja mees siis vaikselt noogutab iga asja peale. Ükspäev näiteks karjus oma suurt telefoniarvet vaadates, et uskumatu, hullumajas on ju ka tavatelefon. Ilmselt on neil pool vahmiili seal, ei üllataks küll. Tänagi istusime akna peal ja vaatasime sugulastevahelist peretüli – isegi häbi ei ole vaadata ja irvitada, kui seda ise niimoodi eksponeeritakse, seistakse keset hoovi ja lihtsalt lõuatakse, ilma et keegi isegi üritaks konstruktiivselt probleeme lahendada. Me siis istusime akna all, jõime teed ja vaatasime huviga.

Selline on elu Eesti väikelinnas.

kif-kif

Seekord läks kohtumine kaasblogijatega meeldivamalt, kann jäi terveks, kuid see-eest külaline sai koerte poolt põhjalikult üle lakutud. Ilmselt maitses hästi. Rääkisime kõikidest blogijatest, keda kohal ei olnud ja kelle nimi meelde tuli, ajasime muidu naiselikku iba ja ignoreerisime K sapiseid märkusi. S.t. nii palju, kui ta end üldse arvutist välja rebis, ta väga ei üritanudki. Sotsiaalse suhtluse surm on see poiss.

Aga tglt tahtsin ma täna hoopis oma isiklikuks tarbeks ja teiste frankofiilide jaoks kirja panna, et leidsin ühe laheda blogi, kus õpetab kõnekeelseid prantsuse väljendeid. Mina näiteks õppisin täna ütlema, et Pour moi c’est kif-kif tähendab, et mul on ükskõik. Leht ise on selline.

Ja lauluks panen eriti vana ja nostalgilise, sest see tuli mulle ükspäev meelde – “Moi… Lolita”. Näete, mis žanriteni ma juba jõudnud olen, sest muud ei oska enam otsida. 😀

võrgust väljas

Mõtlesin, et ehk see, et mu toitejuhe puruks läks, on saatuse märk selle kohta, et ma peaksin sotsiaalsem olema ja rohkem päris elu elama, sest raha uue juhtme ostmiseks mul enivei ei ole. Just nimelt selle pärast on ka see blogi kuiv nagu nunna Sahara. Nimelt ei saa ma universaaladapterit kasutada, sest proovisin kunagi väljamaal Mallu oma – mitte ükski ca kümnest otsikust ei sobinud, nii et mul on ikka Delli originaali vaja. Nende puhul kusjuures ei tundu erilist vahet olevat, sest teiste Dellide omad on siiani mulle kõik sobinud, nagu ma välismaailmas viibides teada sain. Nii armas, nad on erilised. Mommy says I’m special.

Siiani on sotsiaalne aktiivsus mulle küll ainult kannatusi toonud. Kuna loomulikult ei kavatse ma omaenese sotsiaalsest klassist madalamale laskuda, lävin ma ainult teiste staarblogijatega, aga viimati MNC-ga hängides hammustas mind kas mõni jube putukas või suutis tema terav keel mulle vastu kanni käia, igatahes on seal siiani valus kubel ja kohtumisest on juba pea nädal möödas. Homme kohtun Rojukesega, saab näha, kas see möödub valutumalt.

Aga jah, kui te end minu vääriliseks peate, võite mulle helistada ja/või minuga msnis rääkida, ma ei bloki ära. Veel enam, kui mina TEILE helistan, siis kasutage rohelist nuppu punase asemel, sest päris nii sitt iseloom mul ometigi ei ole.

EMO

Tahtsin teha postituse pekinägude sõimamiseks, aga ka uus läpaka toitejuhe andis otsad. Enam ei viitsi. Kui kellelgi on mõni Delli toitejuhe üle, võib lahkelt pakkuda. Omalt poolt pakun hinnaks null krooni ja oma meeldiva seltskonna.

Muus osas ajan asju bürokraatiamasinaga, mis täiesti tuimalt nõuab minu käest pabereid, mida mul ei ole ja ei ole kunagi olnudki, sest välisülikool ei pidanud seda vajalikuks, lihtsalt selle pärast, et see tundub lahe. Elagu kantseliit!

Miks eestlane tiblunni ei puhu?

Tänane Postimehe artikkel. Tõsi ta on, meidki õpetati koolis räägima balletist ja tuupima pähe Puškini värsse (mitte ei mäleta, andke andeks), aga normaalset kõnekeelt mitte kopkagi eest. Ülikooliski sõltub kursust valides väga palju sellest, kuidas veab, mõnest kursusest on kasu, mõnel on aga pealkirjas “edasijõudnutele” ainult selleks, et ананас tõsiseltvõetavama tooniga öelda. Näiteks minu esimene õppetund päris elust tuli alles siis, kui üks kohalik venks õpetas, kuidas väljendada oma armastust kodupaiga vastu, öeldes, et “Синди – это жопа.” Aga have no fear! Selle jaoks ongi meil staarblogijad, et aidata lihtrahvast nende igapäevastes muredes. Teie ees on nimelt Rentsi kolmeosaline vene keele programm edasijõudnutele.

1. Vaata ülalolevat pilti. Kui muidu ei näe, siis vajuta peale, läheb suuremaks. Kui lausetest ise aru ei saa, pöörduge töökaaslase poole ja küsi viisakalt abi. Kui enda keeleoskusest väheks jääb, võiks see kõlada umbes nii:”Dima, pljät, što eta snaatšet? Ja nihhuijaa ne panimaaju!” Meie vennasrahval on soe ja suur süda, nad ulatavad alati abikäe. Ole ainult ettevaatlik, et see käsi kiiresti su kukalt ei tabaks.

2. Õpi selgeks järgmised klienditeeninduses äärmiselt kasulikud igapäevaväljendid:

01. “Какого хуйя тебе надо?” – “Mis Teid täpsemalt huvitab?”

02. “Всякая поебень” – “Lai toodete assortiment”.

03. “Бля буду!” – “Firma annab garantii”.

04. “Где тока таких мудаков берут?” – “Jätke oma firma koordinaadid”.

05. “Засунь себе в…” – “Vajab väheke viimistlemist”.

06. “Отвечаю напидора!” – “Isiklikult kontrollin täitmist”.

07. “Я тебя в рот ебал!” – “Praegusel hetkel Teie pakkumine meile huvi ei paku”.

08. “Че за нах?” – “Siinkohal on tehtud väike viga”.

09. “Вот же ж блядь какая!” – “Kuidas saaksin Teile kasulik olla?”.

10. “Хуй тебе в жопу!” – “Allahindlust pole veel arvestatud”.

11. “Пидар штопаный” – “Võtmeklient”.

12. “Хуйло очкастое” – “Perspektiivikas klient”.

13. “Заебал уже” – “Mis Teile veel huvi pakuks?”.

14. “Tам такое…хуй прассышь” – ”Kõrgtehnoloogilised lahendused”.

15. “Пошел нахуй!” – “Pöörduge palun minu kolleegi poole”

3. Kui te olete omandatud teadmiste abil mõne venelasega “järgmisele tasandile” jõudnud, on teil muidugi vaja arutada ka igapäevaelu. Õnneks on venelased normaalsed inimesed ja saavad aru, et mees peab naist toetama. Juhuks, kui satute kokku mingi jobuga, jätke siiski meelde ka järgmised laused:

01. “Нахуйa ты так мало денeг с собой брал?” – “Miks sa nii vähe raha kaasa võtsid?”

02. “Y тебя нихуия нету?” – “Kas sul polegi midagi?” (= “Ei, minul LOOMULIKULT ei ole oma raha.”)
03. “Y xего тoхуия денег.” – “Tal on palju raha.” (= “Ta on hulga parem mees kui sina”)

Ei ole vaja tänada, tänage oma tulevast tööandjat või abikaasat või tööandjat, kellest saab tänu sellele uuele infole Teie abikaasa, kui ta oma olemasoleva mõrra maha jätab. Informatsioon on tänapäeval väärt rohkem sama palju kui sõjatehnika.

P.S. Lugesin Perekoolist kah ühte eestlanna ja seksika slaavi poisi armastuslugu, mis Perekoolile omaselt rääkis kõigest muust peale teemaalgatuse (mis tundis üldse huvi aluspesu venekeelsete nimetuste vastu, ei ole au ega häbi noortel eestlannadel), ja mõtlesin, et eestlannad ei ole ikka kunagi millegagi rahul. No tule taevas appi, ühel oli probleem sellega, et Aljosha tahtis tihti vannis käia. Võin oma kalossi ära süüa, et poleks Aljosha vannis käinud, oleks Perekoolis olnud küsimus, kas kõik vene mehed haisevad. Lisaks on igati normaalne arutada, milline lisavarustus Putini või Medvedeviga kaasa tuleb.

miau tusovka

Ehk lühipostitus teemal “Te ei arva elu sees ära, kelle blogi jälle parooli vaba on!” S.t. igaüks, kes pealkirja luges ja pilti vaatas, sai tegelikult muidugi aru. 😀

võrdselt rõve

Viimasel ajal tuleb ajalehtedest sellist saasta, et hoia kahe käega peast kinni ja karju appi. Ma mitte ei väsi kordamast, et pean end feministiks, aga kui mõni “Eesti esifeminist” jälle mõne idiootse ideega välja tuleb, tahaks puu taha peitu minna. Täna lugesin näiteks paar päeva vana uudist selle kohta, et võrdõiguslikkuse volinikul võiks olla õigus trahvida firmasid, kus naistele (jah, Pilvre räägib just naiste diskrimineerimisest, sest keda need mehed ikka kotivad) liiga tehakse. Sest kõige paremaks ideeks on ikka alati kvoodid ja trahvid, kusjuures viimaseid määrab ainuisikuliselt mingi eit ettevõttest, kus 90 protsenti töötajatest on naised. Not. Õnneks ei ole ma hüüdja hääl kõrbes, vaid ka Naiste Koostööketi eesistuja Maie Urbas avaldab arvamust, et selline seadus oleks ju otsene märk sellest, et eestlannad ei saa ise palgaläbirääkimistel hakkama ja et tegelikult peaksid naised siiski ise oma õiguste eest võitlema, mitte niisama kaebama ja vigisema, kui keegi teine paremad tingimused välja kaupleb.

Lisaks oleks see võrdsus ju siiski suhteline. Kui naismehaanik oma tööga suurepäraselt hakkama saab ja füüsilise jõu poolest hätta ei jää, on ju väga hea ja muidugi peaks ta saama teistega võrdselt tasustatud. Minu sõbral oli aga au töötada ehitusfirmas, kus mehed ei olnud lõpuks enam sugugi rahul sellega, et naiskolleeg nendega võrdselt palka sai. Nimelt oli tegu maalritööga ja palka maksti traditsiooniliselt ruutmeetri pealt – ainult et meeste puhul tähendas see seda, et vajadusel roniti tellingute peale oma tööd tegema, tassiti pahtlikotte jms, samas kui ennast väga võrdseks ja uhkeks naiseks pidav daam keeldus tellingutele ronimast, sest ta kartis kõrgust. Teiseks läks ta alati abi paluma, kui tal oli vaja midagi tassida – ja mitte ainult suurt tsemendikotti, vaid ka 10 kg ämbrit ei tassinud ta ise, põhjendades seda sellega, et ta on ju naisterahvas. Arvata on, et ca nädal aega viitsiti teda aidata, siis mainiti ära, et ehk on proua vale töö peale sattunud, kui ise hakkama ei saa ja teised oma tööajast teda aitama peavad. Selle peale oli daam väga solvunud ja ahistas edaspidi teisi meesisendeid, kes veidi rohkem sussid olid ja aitasidki oma ajast teise inimese tööd teha – ja kiitles vabal ajal edasi sellega, kuidas ta karmis meeste maailmas võrdselt hakkama saab. Võrdõiguslikkuse volinik poleks siin aga kindlasti mingit probleemi näinud, sest palk oli ju võrdne, täpselt nagu peabki olema. Mitte et ma arvaks, et naised kohe üldse ehitajateks ei sobi, olen päris mitut naissoost Rambot näinud, lihtsalt maailm ei ole alati nii mustvalge, et hullfeminist saaks kohe trahvi peale lajatada.

Veel hullem artikkel oli muidugi noorüritaja Liisi Moosaare oma, kellele valmistab meelehärmi see, kuidas suhtutakse naisjuhtidesse, ja see, et kui peres on üks auto, sõidab sellega tavaliselt mees. Õnneks ei arva ta, et seda kvootidega reguleerima peaks, aga no ma mitte ei saa aru, kuidas üldsus või valitsus selle “probleemi” puhul appi peaks tõttama. Kui naine ei suuda oma peresiseseltki niimoodi läbirääkimisi pidada, et rahuldavat tulemust saavutada, kes siis selles süüdi on? Kuigi artiklist selgub, et naised ise on olukorraga täiesti rahul, Liisi üksi näeb mingit probleemi. Oh elu, elukest!

Ahjaa, võrdõiguslikkusest rääkides märgiksin selle ka ära, et kui ma hiljuti kirusin, et tööandjad tunduvad pilvedes elavat, eeldavad nelja keele oskust ja pakuvad selle eest viis tuhat krooni kuus (bruto), siis viimasel ajal on mulle ka mõni tööotsija silma jäänud ja ma mõistan täielikult, miks mõni firmaomanik ajakirjanduses arvamust avaldab, et pooled töötud on lambad. Nimelt on cvkeskuses selline süsteem, et inimesed saavad kuulutuse kohta küsimusi esitada – see ongi ainus koht, kus oma konkurente “näeb”, nii et eriti tihti seda ei juhtu. Sellest hoolimata võtab ikka lõua vastu lauda küll, kui kuulutuses on kirjas, et vajalik on väga hea eesti keel ja kasuks tuleb ka inglise keele oskus suhtlustasemel ja selle peale küsib keegi:”Tere! Tahtsin küsida, kas inglisekeel on äda vajalik või saab ka ilma hakkama?” Või kui on kuulutus, mille ülaosas on suurelt kassi pilt, selle all kirjas Kiisu Eesti AS ja kuulutusetekst, et “Kiisu Eesti AS otsib oma kollektiivi piisavalt karvaseid ja pikkade vurrudega liikmeid” – ja inimene küsib:”Tere! Tahtsin küsida, mis Teie firma nimi on?” Nii et vähemalt lolluse osas valitseb veel võrdsus, jagub seda täiesti piisavalt nii üleval- kui allpool joont, võiks veel osa äragi anda.

Aga üldse arvan ma, et võrdsusega peaksid tegelema kõik inimesed, kes end sellest teemast puudutatuna tunnevad (sest miks peaks sellega tegelema näieks mehed, kes ei tunne end diskrimineerijatena ja kelle meelest naiste olukorral midagi viga ei ole, nende jaoks ei ole ju probleemi) ja üksikisiku tasandil. Näiteks boikoteerides idiooti, kes arvab 21. sajandil, et kuna tal on kotid ja Eesti pass on tal õigus arvamust avaldada, mis keeles välismaal elavad eestlannad oma lastega rääkima peaksid. Kui tahan, räägin ka Tartus elades nii naabrilaste kui koeraga prantsuse keeles ja nii kaua kui koer ei kiunu ja naabrid rahul on, pole mingil Priidul midagi kobiseda. Eriti kaunis kirss koogi peal oli tema artiklis muidugi lause selle kohta, et lapsed nägid välja nagu normaalsed eestlased – sest oleks lapsed mingid murjanid, siis oleks ju okei, et nad itaalia keelt räägivad, sest siia siis eestlased neid nagunii ei tahaks. Aga ikkagi aaria rass ja räägib teises keeles, kus selle häbi ots!

P.S. Ei saa jätta viimase meesautori kohta mainimata, et härral tundub mingi kompleks olevat – iga kord, kui välismaale saab, on hädasti vaja see ka mõnes artiklis vähemalt otsapidi ära mainida, et kõik teaksid KUI kosmopoliitse mehega meil ikka tegemist on. Jah, Priit, me kõik oleme märganud, et sa vahepeal välismaal käid.

  • Rubriigid