Huvitav, et vahel on enda kehva olukorda palju kergem positiivselt suhtuda, kui teiste omasse ja kellegi teise õnnetus võib kuidagi hulga rohkem südamesse minna. Eile nägin näiteks toidupoe ees ühte noort meest. Minust ta ilmselt vanem ei olnud ja hoidis silti, millel oli kirjas, et tal on kaks väikest last, kes vajavad hädasti süüa. Ma olen elu jooksul päris paljusid selliseid tüüpe näinud ja ka sarnaseid põhjendusi kuulnud, nii et teatav sisetunne on ikka juba välja arenenud – seda poissi ma igatahes uskusin, oli näha, et tal on häbi seal seista ja et see otsus ei ole kergelt tulnud. Kui ta tõesti valetas, peaks tal igatahes lavakasse uksed lahti olema – ja mina ei olnud ilmselgelt ainus, kes nii arvas. Nojah, minu puhul on asi ilmselt ka selles, et ma tean, et mul on veel lootust – Austraaliast peaks veel üks tšekk tulema ja augustiks on lootust tööle saada, – temal tundus see aga juba täiesti kadunud olevat.
Igatahes, kui ma poodi sisenesin, seisis ta niisama, aga kui ma jälle välja tulin, oli keegi talle just andnud terve kotitäie toitu. Minu ees olev mees andis raha ja ka mina andsin talle ühe leiva, kuigi ostan ka ise juba toitu krediitkaardiga. Mõistusega saan tegelikult muidugi aru, et see on ainult oma südame rahustamine, millest laiemas pildis midagi kasu ei ole – me aitame ühte peret, kui selliseid on tuhandeid. Lisaks tähendab see, et sel õhtul sai ta oma pere kõhu täis – ja kõik läks hästi, sest ta leidis muu variandi, mitte ei läinud vargile ega röövinud kedagi. Homme on ta aga veel hullemas hunnikus, sest toit ja raha on otsas, aga mida rohkem abivajavaid inimesi tänavale tekib, seda kiiremini teised inimesed kalestuvad ja neid eirama õpivad. Kuigi ega ei tea, ehk mõni mööduja pakkus talle tööd kah.
Fakt on aga see, et abivajajad muutuvad meie jaoks kiiresti sellisteks nagu aafriklased – me teame, et nad on olemas, me teame, et enamus neist ei ole oma olukorras ise süüdi, aga see kõik tundub kuidagi nii kauge ja ei jõua lihtsalt kohale. Tegelikult ei ole vahet, kas inimesed nälgivad su ukse all või teisel mandril, aju blokeerib ebamugava informatsiooni lihtsalt kenasti ära. Eestlastel on muidugi tegelikult aafriklaste eest “eelis” kah, neil on ju unistused – vähemalt ei suuda ma uskuda, et mõnes nälgivas Aafrika riigis mõni idioot tõsimeeli räägiks sellest, kuidas nad kohe viie rikkaima riigi hulka jõuavad. Seda, et kõik on TEGELIKULT suurepärane, räägitakse ilmselt ikka, kui neid neegerkuningannade kalleid kleite vaadata. See on propaganda.
Aga meil ei olegi vist isegi ühtki sellist kohta, kus inimesed lihtsalt iga päev kõhu täis saaksid. On küll supiköögid, aga need ei tegutse päris iga päev ja on enamasti rohkem kodututele suunatud. Mäletan, et Tallinnas oli ka lihtsalt abivajajate supiköök, aga eelmisel aastal tuli ka juba jutt, et seda “kasutatakse ära” (päris küüniline idee, mitte ei tahaks uskuda, et Kruuda lapsed seal näiteks ahnusest söömas käivad), mistõttu tehakse talongisüsteem ja kohalik sotsiaalhoolekanne hakkab otsustama, kes on piisavalt vaene ja kes mitte. Ehk siis jälle see, et sa pead vastama kõrgemalt tulevatele kriteeriumitele ja kui sa näiteks leiad kellegi, kes sulle tuhat krooni laenab, on sul järelikult piisavalt kõrged sissetulekud ja sa pead ise hakkama saama, kuigi vahepeal ei ole see lihtsalt võimalik.
Ka prügisorteerijaid on meie kanti juurde tekkinud. Veel üle-eelmisel suvel oli neid ainult paar tükki, sellised tüüpilised prükkarid, nii et näod jäid vaevata meelde. Juba eelmisel aastal hakkasid aga tekkima täiesti tavalised vanemad inimesed, puhta ja kaine välimusega, ja neid on nii palju, et nende näod enam meelde ei jää. Mul on muidugi kehv mälu kah, aga üle kümne on neid kindlasti, iga kord, kui poodi lähen, näen mõnda. Tundub lihtsalt ulmeline.
Minul isiklikult on järgmise semestri üleelamiseks välja mõeldud kolm plaani – hea, sitem ja päris sitt. Viimane neist on siis õppelaen või lihtsalt laen, mis mulle endale sugugi ei meeldi, sest ma üritan võimaluse korral alati laenamata läbi ajada. Aga minu olukorra teeb eriliseks see, et mul ON valikuid, normaalseid valikuid, ja suisa kolm tükki, seega võib loota, et mõnega neist ikka joppab. Paljudel neid lihtsalt ei ole, sest neil ei ole isegi niipaljukest oskusi/tutvusi/õnne. Ei ole isegi pisikest aiamaad, kuhu vagu kartulit maha panna.
Ja ma ei näe ka ühtki võimalust, kuidas tavainimene nö kodanikuühiskonna raames nende heaks midagi ära võiks teha – või miks tavainimene peaks pingutama, kui riigijuhtide meelest probleemi üldse ei ole. Siin on ju ilmselged käärid, kui inimesed otsustavad, et nad saavad üheskoos midagi teha ja et probleem eksisteerib, tuleks ju välja vahetada ka need juhid, kes inimeste meelest oma tööga hakkama ei saa. Vastasel juhul oleks tegu lihtsalt absurdiga, kus keegi valitakse riiki juhtima ja tulemuseks on see, et ta lõikab neli aastat linte läbi ja lehvitab rahvale ja räägib sellest, kui ideaalne kõik on, samal ajal, kui inimesed, kes tegelikult on ju kellegi juba end esindama valinud, ikkagi ise kõigi ühiskondlike probleemidega tegelema peavad.
Pärdikute päevaraamat 