faith

kas pole tited mitte armsad?

Ei. Nad on tüütud, räpased, tatised ja lõugavad alati valel ajal*. See konkreetne, keda ma vahel hoidmas käin, on aga nii lahe, et suutis end ca kuuga mulle nii südame külge närida, et isegi siis kui ta kisab, ei teki tahtmist äiata või ära joosta, vaid isegi mul hakkab mingi sügavale-sügavale mattunud emainstinkt tööle. Pealegi, tatisena pole ma teda terve selle aja jooksul kordagi näinud ja juba aastasena suutis ja tahtis ta end enamvähem puhtana hoida, erinevalt mõnest lapsest, kellel tundub sünnist saadik kroonilise nohu, taskurätikuvaenu ja sitase näo sündroom olevat.

Lahe on ta aga eelkõige selle pärast, et talle meeldib uusi asju õppida ja oma teadmisi rakendada. Näiteks: kui ma olin just Eestist ära läinud, uuris ta (pooleteise aastasena), kus ma olen ja kuuldes, et Austraalias, teatas:”Austraalias elavad koaalad. Nad söövad lehti.” Selle peale tõin ma talle muidugi kingituseks väikse karvase mängukoaala – ja täna kuulsin, et tüüp olevat paberile mingeid ringe vedanud ja selgitanud, et joonistab koaala sitta. Hakka või uskuma, et oma laps. 😀 Seda enam, et ta mitte ainult ei oska pildi pealt näidata, milline on hani ja milline part ning pardipoegi kokku loendada, aga ta on ka siiralt vaimustunud, kui ma laulan (tõsi küll, täiskasvanud inimese puhul oleks see väga murettekitav) ja hääldab vahel järgi sõnu, mida ma prantsuse keeles ütlen. Ostaks või omalegi sellise, kui esimesed 9 kuud saaks vahele jätta.

* seda sel lihtsal põhjusel, et titekisa jaoks ei ole olemas õiget aega