Uncategorized

rõõmus (veel mitte-)proletariaat

Nagu ma kunagi mainisin, tegelen eriti aktiivsete ja laiahaardeliste tööotsingutega (s.t. vaatan iga päev Tallinna, Pärnu, Viljandi ja Tartu töökuulutusi ja vähegi sobivatesse kohtatesse saadan cv-sid ja kaaskirju jne) ja selle käigus näeb igasugu lahedaid asju. Näiteks ettevõte, mis otsib suvalist teenindajat ja eeldab NELJA keele HEAD oskamist – võin kihla vedada, et nad pakuvad palgaks ikka ca 50 krooni tunnis. Kõlab veits nagu ekspluateerimine. Lisaks kuulutused, mis pannakse üles nädalaks – ja seejärel lisatakse uuesti sama kuulutus, aga kõrgendatud nõudmistega. Ehk siis märgati, et tahtjaid on palju ja võibki vabalt juurde kirjutada selle, et ei ole vaja vene ja inglise keelt suhtlustasemel, vaid ikka VÄHEMALT vene, inglise ja soome keelt VÄGA HEAL tasemel ja lisaks varasem kogemus just kahvlite poleerijana või mis iganes kitsa, kuid keerukuseastme poolt ahvile sobiva tegevusvaldkonnaga parajasti tegu on. Üldistades võiks öelda, et enamus selliseid ettevõtteid asub Tallinnas, aga mujal jällegi pea et pole töökuulutusi.

Tallinnas elavad üldse kuidagi teistsugused inimesed. Näiteks, käisin ühes kohas proovipäeval (enda meelest läks üsna normaalselt, aga mine võta kinni, tagasisidet igatahes ootan alles) – ja avastasin, et mitte ühelgi teisel tüdrukul ei tundu olevat seda muret, et pealmistest juustest mõned ikka murdunud oleksid ja siis ümber pea hõljuksid. Ma arvasin siiani, et see on universaalne värk, aga selgub, et mitte tallinlannade puhul. Huvitav, kas nad tõesti panevad igal hommikul juukselakki pähe? Kuigi meigitud ja ehtestatud olid nad isegi vähem, kui ma olen harjunud Tartus nägema *(sest mingid tervisekaitsenõuded ei huvita selle koha pealt küll Eestis kedagi, ma pole kuskil päris meikimata ettekandjaid märganud). Ja üldse tunduvad inimesed Tallinnas kuidagi vähem üles löödud, aga rohkem hoolitsetud vms. Mulle täitsa meeldib, eriti see, et inimesed suhtlevad ka veidi julgemalt – kui välja arvata hetk, kus ma pidin tänaval pea südamerabanduse saama, sest üks piff hüüatas teisele:”MISSASSSSJA?! Ega ta OMETI ei oota, et sina ka üüri maksaksid ää?!” Meie hulgast lahkunud emantsipeerunud naised pöörlesid hauas ringi sel hetkel.

P.S. Erilised tänuavaldused lähevad sõpradele, kes üritavad aidata konstruktiivsete ideede ja nõuannetega. Peaauhind läheb Adamile siiralt pakutud idee eest:”Aga kui sul praegu kohe tööd vaja oleks, õpid ehk programmeerimise selgeks.”

* Tartus ma näiteks loobusin ühes söögikohas käimisest, sest ehted mind ei sega, aga  combo “pikad lahtised juuksed lehvimas pluss kunstküüned minu taldriku äärel” ajavad lihtsalt südame pahaks.