anna kannatust

USKUMATU!

Ekspressis on täna artikkel sellest, et riigi narkolaost on kadunud üle 90 kg uimasteid. Minu jaoks tundub aga täiesti uskumatu see, et ajakirjanik arvab, et mõni lugeja võiks seda uudist uskumatuks pidada. Sama hästi võiks öelda, et uskumatu on see, et kuigi artiklis on öeldud, et uudiseid vargusest levisid juba pikka aega, algas sisekontroll alles jaanuaris. No ei ole siin ju midagi uskumatut, nii ju asjad käivadki. Võiks öelda, et “meil”, aga tõenäoliselt siiski kogu maailmas.

Seda, et ka politseinike käest narkootikume saada võib, on Tartus juba ammu räägitud. Ka järgneva kommentaari taolisi jutte on kogu aeg liikunud:

omal selline juhus kus auto varastati ära ja minnes pollarisse avaldust kirjutama ostsin kõnekaardi uue numbri jaoks (nimelt olin kuulnud, et politseist lekib info).
avaldus kirjutatud ja uus nr. pollarisse antud tellisin takso.
enne veel kui takso jõudis kohale helistati ja pakuti auto tagasiostu võimalust.
tühistasin takso ja jalutasin tagasi politsei jaoskonda.
sealset arutelu ei hakka kirjeldama aga 30 minuti pärast olin oma auto roolis.
kõik see juhtus 2004 aastal.

ja hiljem samalt kommijalt:

lisaksin veel kirjapandule juurde, et politseis küsti minu auto hinda, mille väiksemaks nimetasin. Oldi üllatunud ja küsiti, et kust ma Mersu nii odavalt ostsin. Tagasipakkujad, kes politseist minu numbri said, küsisid täpselt pool sellest mainitud hinnast ja see oli 80000eeku.Autojälitus komissariks oli tol ajal Marek Helinurm. Järeldused tee ise.

Mine võta kinni, kui palju neis juttudes tõtt on ja kui palju linnalegende, aga miskipärast oli ju vahepeal ca pooltel uurijatel sisekontroll kuriteokahtlustustega seljas, mis tähendab, et vähemalt pooled neist inimestest on isegi võimuesindajate endi meelest ebausaldusväärsed – ja teise poole hulka kuuluvad ka need tüübid, keda mitte kunagi uurima ei hakata, sest neil on liiga palju sõpru.

Hiljuti oli muide mingi küsitlus, mis näitas, et pea kolmveerand eestlastest usaldavad Eesti Politseid. Me kõik teame, kuidas statistikat tehakse, aga rahvale sellise numbri ette viskamine on ikka mõnitamine – ma ei tea vist ühtki inimest, kellel ei oleks oma lähedastega seoses rääkida mitte ühtki lugu, sellest, kuidas politseinikud on reegleid rikkunud. Oma lähikonnast tuleb esimese hooga kolm lugu meelde, kaks neist said positiivse lahenduse – esimene, kuna politseinikud tunnistasid oma eksimust, ja teine, kuna kõrgemale kaebamisest oli kasu. Ja need kolm on konkreetselt lood, kus on midagi valesti tehtud, lugusid, kus pole üldse midagi tehtud (näiteks kuidas haiglasse pekstud tuttaval on soovitatud asi iseseisvalt lahendada, olevat asjalikum karistus, kui kohus anda saab, mis on ilmselt ka tõsi, või kuidas naiselt, kes tahab vägistamise kohta avaldust teha, küsitakse, miks ta siis ometigi nii litsaka käitumisega on), ma hetkel ei arvesta. Ja politsei on ju madalaim aste, kui nemad näkku panevad, on mingigi võimalus kõrgemale kaevata, kui justiitsministeeriumi tallaalused midagi käkivad, oledki põhimõtteliselt omadega perses.

Ahjaa, kahjuks ei oska ma küll soovitada, kust neid narkootikume otsida, aga kui ma silmad sulen, kerkib mulle miskipärast silma ette kõrge laega hämar ruum, kus troonib metsikult suur viljahunnik, vähemalt kolmeteist tonnine, millele on puistatud valget pulbrit. Eemal vedeleb ka avatud kohver, kust paistavad rohelised rahatähed. Nii et jõudu otsimisel, ma olen kindel, et ettevõtmine saab olema sama edukas, kui tema eelkäijad! Minu usk Eesti võimuorganitesse on vankumatu!

music

no on alles mees

Ei, seekord ei ole prantsusekeelne laul, ärge kartke. Vana hea Poola ruulib täna. Ma ei tea, kas ma olen seda laulu siin varem lasknud, aga see on lihtsalt NII armas – no kas te kujutaksite ette, et mõni tuim eesti tükk kirjutab laulu sõnadega “Armastan* sinuga rääkida”? Just nimelt RÄÄKIDA, mitte “su tissi näppida” või “seda, et sa nii meeldivalt alakaaluline oled”.

See viimane oli muidugi ilmselgelt kibestumus teemal Rentsi A korv ja ühe teatud k.k.p.s.-i hiljutine kommentaar teemal “hah, tundub, et sa oled välismaal pekki kasvatanud”. Kaalunumbrite poolest nagu ei ole, aga peale seda, kui ta seda ütles, tundub peeglisse vaadates tõesti, nagu oleks kõht ette tulnud. Pean vist Eesti Sõltumatute Meeste Korraldatud Uuringute agentuuri hinnanguid andma kutsuma. Ühe käest (mitte oma isikliku, lihtsalt sõbra) juba küsisin eile, kas ma olen räige kõõm, ta vastas eitavalt. Valetas, raibe.

Ahjaa, laulust oli juttu. Kuulake Akurati laulu siis, sellest, mida ma vahepeal teinud olen, räägin kunagi hiljem, see ei ole veel päris internetijutt.

Ühe Renata Przemyk’i laulu panen kah – hääl on tädil super, aga see on minu meelest tema ainus VÄGA hea lugu.  K-le küll meeldivad enamused ta laulud, aga ta on üldse väga laiahaardelise muusikamaitsega – kuulab vaheldumisi Soulfly’d, vana Sepulturat, mingit grind’i, trummi ja bassi, vana hipahopat ja laule teemal “tapsin oma göölfrendi, aga see mõrd ei mahu mu külmkappi, sest see on tema kuradima Bacardi Breezer’eid täis”  – ning lõpuks tüdineb ära ja hakkab Rahmaninovi klaverikontserte kuulama. Enamus neist asjadest on üsna head, aga mul ei jää kunagi kogu selle kraami nimed meelde. “Nie mam żalu” tähendab igatahes “Mul ei ole kahju”. Millest täpsemalt Renatal kahju ei ole, saab ka ilma keeleoskuseta üsna hästi aru, kui videot vahtida.

NB! Väike slaavi filoloogia ülevaade algab siit! Kui see sind ei huvita, sulge leht kiiresti ja pääsed närvikahjustusest!

*Tegelikult tähendab lubić pigem meeldima, päris armastamist väljendab verb kochać. Midagi on mul ikka poola keele kursusest kasu olnud, kuigi huvitav mõelda, et ma võtsin seda eelkõige hääletamise lihtsustamiseks (s.t. mitte niivõrd arusaamise hõlbustamiseks, see tuleb kätega vehkides nagunii, aga pigem positiivse mulje tekitamiseks, neile meeldib hirmsasti juba see, kui inimesed nende keeles “aitäh” ja “palun” oskavad öelda), aga nüüd mäletan lisaks lausele “Mam na imię Rents” ja hulgale viisakusväljenditele eelkõige söögiga seonduvat (ma ei väsi kordamast, et on olemas põhjus, miks mind vahel Nälja-Reenaks nimetatakse) ja lauludest meelde jäänud rohkem või vähem poeetilisi lauseid. Igatahes on poola keel nii huvitav, et seda õpin ma kindlasti kunagi juurde, kui aega jääb. Juba see, kui suudaks ise neid erinevaid s tähti nii hääldada, et nad ei kõlaks kõik ühtemoodi ja lisaks ei kõlaks ka kõrva kriipivalt, oleks personal win – aga sellega ei saa ma vene keeleski hakkama. Kuigi vene keeles ei oska ma väidetavalt isegi u ega r tähte öelda, vähemalt sõber Juri ütleb kogu aeg, et no kurat, ütle Jüri, kui sa sõna Juri normaalselt hääldada ei suuda – ja ükskõik, kuidas ma ei proovi, rahule ta ei jää.