Uncategorized

skeptilisus tasub ära

Teadlased suudavad umbes korra nädalas tõestada, et tegelikult on eesel Iiahil ja Wildil sajaprotsendiliselt õigus – valdav enamus inimestest on oma haridustasemest olenemata kergesti manipuleeritavad debiilikud, seega on lauslollus soovitada inimestel positiivselt mõelda ja kaasinimesi usaldada või neisse vennaarmastusega suhtuda. See oleks ju rumal, targem on juba ette sõbraliku (või miks mitte ka mittesõbraliku, aga väidetavalt kaasneb sellega suurem närvikulu) ükskõiksusega endale teadvustada, et enamus inimesi, kellel selleks vähekenegi ajumahtu on, üritavad sulle nagunii näkku panna ja ei tasu neile selleks liigselt võimalust anda – või vähemalt üllatuda, kui nad käituvad nii nagu homo sapiens alati käitunud on, ehk siis su julmalt üle lasevad või keskmise sealootega võrdset mõtlemisvõimet ilmutavad. Ja ei, kui kuskil ka eksisteerivad mingid mõtlemisvõimelised inimesed, ei ole neil mingit pääsemislootust, sest kui nad ka Stephen Hawkingi kuningaks valivad ja kuskile saarele ronivad, ujuvad varsti kindlasti ülejäänud kohale ja rakendavad oskuslikult oma puust nuiasid. Nii et me saame ainult valida, kas mängime laevahuku ajal viiulit või mitte, sest mingit jäämäe-juttu nagunii keegi ei usu.

Täna käib jutt siis sellest artiklist, kus räägitakse, et inimesed, kes on juba mingis valdkonnas arvamuse kujundanud, ei huvita absoluutselt objektiivne informatsioon, nad ei ole lihtsalt võimelised seda vastu võtma. Ja see ei tähenda ainult seda, et inimesi, kes on kindlad, et kõik geid on ka pedofiilid, ei huvita sugugi see, et statistika hoopis muud väidab, vaid see kehtib ka väiksemate detailide puhul.

Tsiteerin:

Ajakirjas Political Behaviour möödunud kuul avaldatud värske uurimus annab mõista, et kui sellised faktid — või “faktid“ — on juba omaks võetud, on neid äärmiselt raske kõigutada. 2005. aastal, keset Iraagi sõjale järgnenud valjuhäälseid nõudmisi, et meediaväljaanded fakte hoolikamalt kontrolliksid, konstrueerisid Michigani ülikooli teadlased eksperimendi, milles osalejatele anti lugeda võltsitud sisuga uudiseid, millest igaüks sisaldas tõenditega kergesti kummutatavat, ent sellest hoolimata laialt levinud väidet mõne poliitilise olukorra või figuuri kohta: et Iraagist leiti massihävitusrelvi (neid ei leitud), et Bushi maksukärped suurendasid riigi tulusid (tegelikult sissetulekud kahanesid) ning et Bushi administratsioon kehtestas lauskeelu tüviraku-uuringutele (tegelikult piirati vaid föderaalset toetust). Pärast iga väärteabe-kildu lisasid teadlased uudisele selge ja otsekohese paranduse ning mõõtsid siis, kas katsealused seda ka arvesse võtavad.

Reeglina ei võtnud. Ennast ise konservatiivina määratlenud katsealused uskusid valeväiteid massihävitusrelvade ja maksude kohta pärast paranduse lugemist veelgi tugevamalt. Nende kahe probleemi puhul ilmnes asjaolu, et mida suuremal määral katsealune antud teemast hoolis, seda tugevam oli tagasilöök. Ennast liberaalina määratletute juures olid tulemused veidi erinevad: kui nad olid lugenud korrigeeritud uudiseid tüvirakkude kohta, ei andnud parandused küll tagasilööki, ent lugejad eirasid siiski ebamugavat tõika, et Bushi valitsuse piirangud polnud tegelikult totaalsed.

dogs · feminismus

suvel ei salli keegi karvikuid

Lõunapaus möödub meil tavaliselt nii, ainult veidi vähem riietatuna ja enamasti saavad peletised jaheda põranda mõnusid nautida. Praegu meeldib neile kõik, mis vähegi jahe on. Oskar näiteks avastas hiljuti, kui mõnus jahe vesi kuumade kottide vastas olla võib – nii üllatunud nägu tuli vette astudes pähe, nagu oleks lotoga võitnud. Peale seda avastust enam isegi ei ujunud, istus ainult vees ja tundis elust rõõmu.

Atu seevastu lähenes probleemile loovalt ja viskas kogu kasuka maha. Kolm päeva järjest kammisime ta küljest iga päev sellise hunniku nagu pildi pealt näha (jah, koera kõrval on tõesti karvahunnik, mitte lambatall). Nüüd on mul karvutu eesti hundikoer, kes  loodetavasti end varasemast veidi mõnusamalt tunneb.

Muidu käisime K-ga ühele majale tuulekaste ehitamas. Tema õpetas mulle ehitamist ja mina talle käigu pealt prantsuse keelt. Igakülgselt hariv, seda enam, et täna oskas ta juba prantsuse keeles öelda, et palav on. 😀

prantsuse muusika

valged litsid ei oska ju hippopotamust

Ei ole sinna midagi parata, ei ole neil ei korralikku tissi ega võimast häält, mida ühe ausa neegritädiga võrrelda. Okei, kui ma esimest korda mingit Anastacia laulu raadiost kuulsin, olin ma kindel, et see PEAB olema vormikas vähemalt 50 aastane Aafrika mamma, aga tema ei loe, sest esiteks ta ei hipahopata ja teiseks pole ta kunagi olnud valge tibi, kelle põhieesmärgiks on võimalikult suur osa toidust välja oksendada, sest buliimia on NII palju popim kui anoreksia, ja seejärel võiks törts mussi ka teha.

Kenza Farah on prantsuse piff, keda armastatakse naisräppariks nimetada. Mul küll päris see sõna üle huulte  tulla ei taha, sest ei ole tal lihtsalt sellist häält ja ei tee ta ju tegelikult sellist muusikat, nii et üldse ei üllatuks kui see määratlus oleks lihtsalt mingi lapsajakirjaniku vaimusünnitis, millest teised ka kinni on rabanud.  No umbes nii, nagu Vaidot siiani staarlauljaks nimetatakse (höhöhöö, räme naer saalist), kuigi enamus inimesi ei oska ilmselt ühtki ta lugu nimetada. Enamasti ajab Kenza igatahes mingit r’n’b teemat ja hippab/hoppab sinna veits sisse, kuigi minu meelest ta  kõlakast sellise asja jaoks nii superluks ei ole. Eriti kui paneme kõrvale näiteks MC Solaari, kes pole mitte ainult standarditele vastav neegripoiss, vaid evib ka sobivat häält ja ei tunne naiselikku (vabandust, Jakobi Kreem ja Sal-sal-sal-saller, aga te olete erandid) vajadust iga kahe silbi tagant igaks juhuks veidi iniseda.