skeptilisus tasub ära

Teadlased suudavad umbes korra nädalas tõestada, et tegelikult on eesel Iiahil ja Wildil sajaprotsendiliselt õigus – valdav enamus inimestest on oma haridustasemest olenemata kergesti manipuleeritavad debiilikud, seega on lauslollus soovitada inimestel positiivselt mõelda ja kaasinimesi usaldada või neisse vennaarmastusega suhtuda. See oleks ju rumal, targem on juba ette sõbraliku (või miks mitte ka mittesõbraliku, aga väidetavalt kaasneb sellega suurem närvikulu) ükskõiksusega endale teadvustada, et enamus inimesi, kellel selleks vähekenegi ajumahtu on, üritavad sulle nagunii näkku panna ja ei tasu neile selleks liigselt võimalust anda – või vähemalt üllatuda, kui nad käituvad nii nagu homo sapiens alati käitunud on, ehk siis su julmalt üle lasevad või keskmise sealootega võrdset mõtlemisvõimet ilmutavad. Ja ei, kui kuskil ka eksisteerivad mingid mõtlemisvõimelised inimesed, ei ole neil mingit pääsemislootust, sest kui nad ka Stephen Hawkingi kuningaks valivad ja kuskile saarele ronivad, ujuvad varsti kindlasti ülejäänud kohale ja rakendavad oskuslikult oma puust nuiasid. Nii et me saame ainult valida, kas mängime laevahuku ajal viiulit või mitte, sest mingit jäämäe-juttu nagunii keegi ei usu.

Täna käib jutt siis sellest artiklist, kus räägitakse, et inimesed, kes on juba mingis valdkonnas arvamuse kujundanud, ei huvita absoluutselt objektiivne informatsioon, nad ei ole lihtsalt võimelised seda vastu võtma. Ja see ei tähenda ainult seda, et inimesi, kes on kindlad, et kõik geid on ka pedofiilid, ei huvita sugugi see, et statistika hoopis muud väidab, vaid see kehtib ka väiksemate detailide puhul.

Tsiteerin:

Ajakirjas Political Behaviour möödunud kuul avaldatud värske uurimus annab mõista, et kui sellised faktid — või “faktid“ — on juba omaks võetud, on neid äärmiselt raske kõigutada. 2005. aastal, keset Iraagi sõjale järgnenud valjuhäälseid nõudmisi, et meediaväljaanded fakte hoolikamalt kontrolliksid, konstrueerisid Michigani ülikooli teadlased eksperimendi, milles osalejatele anti lugeda võltsitud sisuga uudiseid, millest igaüks sisaldas tõenditega kergesti kummutatavat, ent sellest hoolimata laialt levinud väidet mõne poliitilise olukorra või figuuri kohta: et Iraagist leiti massihävitusrelvi (neid ei leitud), et Bushi maksukärped suurendasid riigi tulusid (tegelikult sissetulekud kahanesid) ning et Bushi administratsioon kehtestas lauskeelu tüviraku-uuringutele (tegelikult piirati vaid föderaalset toetust). Pärast iga väärteabe-kildu lisasid teadlased uudisele selge ja otsekohese paranduse ning mõõtsid siis, kas katsealused seda ka arvesse võtavad.

Reeglina ei võtnud. Ennast ise konservatiivina määratlenud katsealused uskusid valeväiteid massihävitusrelvade ja maksude kohta pärast paranduse lugemist veelgi tugevamalt. Nende kahe probleemi puhul ilmnes asjaolu, et mida suuremal määral katsealune antud teemast hoolis, seda tugevam oli tagasilöök. Ennast liberaalina määratletute juures olid tulemused veidi erinevad: kui nad olid lugenud korrigeeritud uudiseid tüvirakkude kohta, ei andnud parandused küll tagasilööki, ent lugejad eirasid siiski ebamugavat tõika, et Bushi valitsuse piirangud polnud tegelikult totaalsed.

5 kommentaari

  1. Mina pole öelnud, et enamus on debiilikud. Iiah ka ei räägi nii…
    … ja vaevalt ma peale neljandat eluaastat (kuni praeguse momenini) olen öelnud, et õunad puu otsas kasvavad.

    Jäämäe jutu uskmatuse koha pealt on sul õigus – meil tundukse olevat keelatud mõelda, veel vähem öelda või pidevalt korrutada, et jäämägi üldse võiks eksisteerida, me ei tohi mõelda negatiivsetele stsenaariumitele ja seda isegi siis, kui need juba faktidena nö materialiseeruvad, nii et väga raske on ignoreerida. Ma ei tea, mis kummaline irreaalsuse pidev alalhoiu ja taasloomise mentaliteet see on.
    PEAB olema optimistlik, PEAB uskuma paremat tulevikku, PEAB alla neelama absurdse ja infantiilse propaganda, PEAB seda kõike toetama (poliitiliste valikute läbi, kasvava maksukoormuse vingumata talumisena, seaduspiiride ahenemisena “mis on su enda huvides) … peab …
    Öök.

    Kas sa kujutad ette maailma, kus spordikaupluse telekast tuleb täiesti aus saade Nike’i sweat shopidest, kus inimestelt on võetud dokumendid, nad töötavad 60h nädalas, elavad vangilaagri tingimustes ja 2 vaba päeva saavad vaid siis, kui nende paistes sõrmed verd ja mäda tilguvad, see rikuks toote?
    Nii ei saa ju osta toodet, mis peaks sind end paremini ja edukamalt tundma panema.
    Või pank ei vahetaks telekanalit kui sealt jookseb uudisklipp Mehhiko narkokartelli rahapesust antud panga juhtivtöötajate abil… ja see pank on valimiskampaaniate üks suurrahastajatest.

    See no evil, hear no evil.

  2. Wildikas jõudis ühes oma lauses öelda midagi, mis minu pead on juba jupimat aega vaevanud ja mis on ka selle postituse läbiv teema: kumb on tähtsam, kas see, et me midagi teame või see, et me midagi (sootuks vastupidist) usume?
    Usk on ju see, mis inimkonda tagant piitsutab! Ajapikku on usk elusse pärast surma ja paradiisi/põrgu käegakatsutavasse eksistentsi asendunud usuga paremasse tulevikku, tehnikarevolutsiooni vääramatusesse ja muu sellisega. Religioon on religioon, selle üle ei vaielda, vaid kakeldakse ja mitte faktide, vaid kõhutunde toel.

  3. Naljakas ma sain just vaielda ühe natsionaalsotsialistiga, kes enda vaateid seletades ei suutnud kuidagi põhjendada, miks ta natsionaalsotsialist on aga kuna ta sõbrad on natsionaalsotsialistid siis on tema kah.

  4. Mõtlesid Stephen Hawkingit vist ikka.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.