anna kannatust

Tumedaid pildikesi Eesti elust

Huvitav, et vahel on enda kehva olukorda palju kergem positiivselt suhtuda, kui teiste omasse ja kellegi teise õnnetus võib kuidagi hulga rohkem südamesse minna. Eile nägin näiteks toidupoe ees ühte noort meest. Minust ta ilmselt vanem ei olnud ja hoidis silti, millel oli kirjas, et tal on kaks väikest last, kes vajavad hädasti süüa. Ma olen elu jooksul päris paljusid selliseid tüüpe näinud ja ka sarnaseid põhjendusi kuulnud, nii et teatav sisetunne on ikka juba välja arenenud – seda poissi ma igatahes uskusin, oli  näha, et tal on häbi seal seista ja et see otsus ei ole kergelt tulnud. Kui ta tõesti valetas, peaks tal igatahes lavakasse uksed lahti olema – ja mina ei olnud ilmselgelt ainus, kes nii arvas. Nojah, minu puhul on asi ilmselt ka selles, et ma tean, et mul on veel lootust – Austraaliast peaks veel üks tšekk tulema ja augustiks on lootust tööle saada, – temal tundus see aga juba täiesti kadunud olevat.

Igatahes, kui ma poodi sisenesin, seisis ta niisama, aga kui ma jälle välja tulin, oli keegi talle just andnud terve kotitäie toitu. Minu ees olev mees andis raha ja ka mina andsin talle ühe leiva, kuigi ostan ka ise juba toitu krediitkaardiga. Mõistusega saan tegelikult muidugi aru, et see on ainult oma südame rahustamine, millest laiemas pildis midagi kasu ei ole – me aitame ühte peret, kui selliseid on tuhandeid. Lisaks tähendab see, et sel õhtul sai ta oma pere kõhu täis – ja kõik läks hästi, sest ta leidis muu variandi, mitte ei läinud vargile ega röövinud kedagi. Homme on ta aga veel hullemas hunnikus, sest toit ja raha on otsas, aga mida rohkem abivajavaid inimesi tänavale tekib, seda kiiremini teised inimesed kalestuvad ja neid eirama õpivad. Kuigi ega ei tea, ehk mõni mööduja pakkus talle tööd kah.

Fakt on aga see, et abivajajad muutuvad meie jaoks kiiresti sellisteks nagu aafriklased – me teame, et nad on olemas, me teame, et enamus neist ei ole oma olukorras ise süüdi, aga see kõik tundub kuidagi nii kauge ja ei jõua lihtsalt kohale. Tegelikult ei ole vahet, kas inimesed nälgivad su ukse all või teisel mandril, aju blokeerib ebamugava informatsiooni lihtsalt kenasti ära. Eestlastel on muidugi tegelikult aafriklaste eest “eelis” kah, neil on ju unistused – vähemalt ei suuda ma uskuda, et mõnes nälgivas Aafrika riigis mõni idioot tõsimeeli räägiks sellest, kuidas nad kohe viie rikkaima riigi hulka jõuavad. Seda, et kõik on TEGELIKULT suurepärane, räägitakse ilmselt ikka, kui neid neegerkuningannade kalleid kleite vaadata. See on propaganda.

Aga meil ei olegi vist isegi ühtki sellist kohta, kus inimesed lihtsalt iga päev kõhu täis saaksid. On küll supiköögid, aga need ei tegutse päris iga päev ja on enamasti rohkem kodututele suunatud. Mäletan, et Tallinnas oli ka lihtsalt abivajajate supiköök, aga eelmisel aastal tuli ka juba jutt, et seda “kasutatakse ära” (päris küüniline idee, mitte ei tahaks uskuda, et Kruuda lapsed seal näiteks ahnusest söömas käivad), mistõttu tehakse talongisüsteem ja kohalik sotsiaalhoolekanne hakkab otsustama, kes on piisavalt vaene ja kes mitte. Ehk siis jälle see, et sa pead vastama kõrgemalt tulevatele kriteeriumitele ja kui sa näiteks leiad kellegi, kes sulle tuhat krooni laenab, on sul järelikult piisavalt kõrged sissetulekud ja sa pead ise hakkama saama, kuigi vahepeal ei ole see lihtsalt võimalik.

Ka prügisorteerijaid on meie kanti juurde tekkinud. Veel üle-eelmisel suvel oli neid ainult paar tükki, sellised tüüpilised prükkarid, nii et näod jäid vaevata meelde. Juba eelmisel aastal hakkasid aga tekkima täiesti tavalised vanemad inimesed, puhta ja kaine välimusega, ja neid on nii palju, et nende näod enam meelde ei jää. Mul on muidugi kehv mälu kah, aga üle kümne on neid kindlasti, iga kord, kui poodi lähen, näen mõnda. Tundub lihtsalt ulmeline.

Minul isiklikult on järgmise semestri üleelamiseks välja mõeldud kolm plaani – hea, sitem ja päris sitt. Viimane neist on siis õppelaen või lihtsalt laen, mis mulle endale sugugi ei meeldi, sest ma üritan võimaluse korral alati laenamata läbi ajada. Aga minu olukorra teeb eriliseks see, et mul ON valikuid, normaalseid valikuid, ja suisa kolm tükki, seega võib loota, et mõnega neist ikka joppab. Paljudel neid lihtsalt ei ole, sest neil ei ole isegi niipaljukest oskusi/tutvusi/õnne. Ei ole isegi pisikest aiamaad, kuhu vagu kartulit maha panna.

Ja ma ei näe ka ühtki võimalust, kuidas tavainimene nö kodanikuühiskonna raames nende heaks midagi ära võiks teha – või miks tavainimene peaks pingutama, kui riigijuhtide meelest probleemi üldse ei ole. Siin on ju ilmselged käärid, kui inimesed otsustavad, et nad saavad üheskoos midagi teha ja et probleem eksisteerib, tuleks ju välja vahetada ka need juhid, kes inimeste meelest oma tööga hakkama ei saa. Vastasel juhul oleks tegu lihtsalt absurdiga, kus keegi valitakse riiki juhtima ja tulemuseks on see, et ta lõikab neli aastat linte läbi ja lehvitab rahvale ja räägib sellest, kui ideaalne kõik on, samal ajal, kui inimesed, kes tegelikult on ju kellegi juba end esindama valinud, ikkagi ise kõigi ühiskondlike probleemidega tegelema peavad.

11 kommentaari “Tumedaid pildikesi Eesti elust

  1. Mina ei tea, mis riigis sina elad, aga seda juttu, et kõik on korras, pole ma kuulnud peale kriisi algust küll kordagi. Valitsus tunnistab probleemi ja iga mõtlemisvõimega inimene näeb, et probleem ei ole niivõrd valitsuses kui maailma üldises majandusolukorras.

    Eestis ei ole töökohti, töökohti luuakse firmade poolt ja kui firmadel ei ole põhjust eestisse töökohti luua, kuna hiinas on odavam, siis olemegi me näljas-perse paljas.

    Küll võiks valitsus tegeleda aktiivsemalt töötute aitamisega, aga eesti on vist liiga noor riik ja puuduvad kogemused kuidas seda abi kõige efektiivsemalt korraldada.

    Ja üldse – ka rikkas riigis võib elu sitt olla. Kui me jõuame 5 rikkama hulka, siis ei kao töötus kuhugi ja vaesed käivad ikka prügikastis. Ka soomes on suur töötus hetkel. Usa, mis peaks olema heaoluriigi musternäidis, kui palju seal on slumme, getosid ja prükkareid!?

    Pole sellist lahendust, et vohhh klõps ja olemas, kõik on korras, paradiis maapeal…

  2. Kuidas vahetada juhte Brüsselis, finantsdiktaatoriks tõusval Saksamaal, USA kongressis, Maailmapangas, IMFis, keskpankades, kuidas muuta rahandus- ja majandussüsteemi? Ega seegi ei lahendaks tegelikke probleeme.
    Mission impossible.

    Enda jaoks ehk saab asju muuta.
    Meil, erinevalt aafriklastest on kasvõi maa ja vesi, mida me oma laenuga ostetud heaolu ja idiootlike muinasjuttude otsas enam näha ei oska, väga primitiivne väljund elule, eksole ja meil narkomaani käitumine – oodata sõltlasena järgmist majanduskasvu laksu või millist iganes endast väljaspool asuva asjaolu muutumist, mis “asjad endiseks muudaks”.

    IMHO seda enam ei juhtu.

  3. Allar, kui Eesti seadusandja toetaks oma tegevuse ja maksupoliitikatega kohalikku väiketootmist, siis oleks äkki siinelavatel inimestel endal motivatsiooni tööd teha ja seeläbi uusi töökohti luua 🙂

  4. Ma ei viitsi üldse laskuda sellesse diskussiooni, ausalt.
    Fakt on see, et Eestis pole raske tootmisega alustada, probleem ei ole üldse selles, et oleks kõrged maksud, vaid selles, et pole kellelegi toota. Eesti on nii väike riik, et siseturu jaoks ei ole mõtet mingit tootmisettevõtet luua ja välisturule minemine on juba meie endi taga – eksport on igati soodustatud.
    Ma ei ürita riiki kaitsta, seda mitte, alati saaks paremini teha, aga selge on ka see, et kõik on kättevõtmise asi ja tuua vabanduseks viletsad seadused vms on juba… noh… kärss kärnas, maa külmand…

  5. Oudekki, milline seni kasutamata maksupoliitiline meede või valitsuse tegevus võiks toetada kohaliku väiketootmist?

    Näita, kus veel on võimalik saada nii palju (ettevõtlus)koolitust, tuhandet eurode väärtuses stardiabi, inkubatsioniteenuseid?

    Igale asjale, mida vähekegi on võimalik üle raja müüa, paneb riik raha taha.

    Kas ehk mingisuguste pan-euroopa direktiivide selektiivne rahendamine (loe: Kreeka tegemine) on meie valitsus(t)el ksutamata? Kuid mis sellestki kasu oleks, kuhu me oma kalleid tooteid ikka müüksime? Erilist toodet, mis võimaldaks küsida hinda, ei müü sa külavahel kuigi palju. Kui suudad kogust anda, siis ei ole ju toode enam “eriline” ja ei õigusta enam hinda. Ja oma igapäevase toidukraami ostame ju ikka Säästumarketist või on see mõne teise keti private label (loe: kõige odavam volüümitoode). Pealegi, täida sa siin norme palju tahad, ühel hetkel ütleb Vene veterinaar ikka, et “teie liha ja piim ei vasta meie nõudmistele!” ja sa võid oma 200 mutti sellest rõvedate investeeringute hinnaga KÕIKIDELE normidele vastavaks tuunitud klantsivast piimakombinaadist südamerahus ära koondada. Sel hetkel mõtled ikka oma rahakotiga, mitte makromajanduslikult ja räägid nagu Vähja Tiit, taustal sajatused kvislingluse kohta.
    Nüüd on siis kallid hõimuveljed lahe põhjakaldal sunnitud ka seda sitta oma prilliklaasidelt pühkima (pärast Bäckmani hindamisel sisse lastud faux pas’d). Meil hakkab see piima- ja lihaekspordi kepp venelasega meelest juba minema, poolakad said ka ju vahepeal maitsta sedasama.

    EMO

  6. Teemast ka.

    Kodanikuühiskonna tasandil saabki just niimoodi, nagu Rents, asjale läheneda. Kui lootusetul pole leiba laual, siis annad oma suu kõrvalt. Kas pole ukse kõrval otse talle või tehes mõnele vastavale MTÜle teinekord toiduannetuse (vaka kartuleid, pool siga, kaks mustsõstramahla, korvi õunu), mille need siis abivajajatele jagavad. Või teed ise sellise MTÜ. Kui tunned, et “vähem makse, õhem riik” sinult piisavalt maksukroone selle teenuse eest ei võta ja tunned rammu ülejääki, siis võid ju vabast ajast või -rahast seda ise korraldada. Abivajajatest ju puudust pole. Ilma irooniata siinkohal.

    Ainuke häda on, kuidas küll vältida abivajaja parasiidistumist? Või enamgi veel, kuidas eristada üht teisest?

  7. Ma ei arvagi, et riik saaks praeguses olukorras metsikult midagi ära teha, lihtsalt mina olen kuidagi sattunud lugema hõiskeid teemal “Minul on küll siin riigis hea elada, järelikult on teistel kah!”

    Aga jah, see parasiidistumise teema on muidugi kah oluline ja ei ole sugugi alati kerge seda õigeimat teed leida.

  8. Plära ja lämin. Õppige nt. pottsepatööd. Pottsepp on nagu filmistaar. Keskealised austajannad tiirutavad ta ümber ja pakuvad üksteise võidu suuremaid rahasummasid ja mugavamaid töötingimusi, et ta ometigi tuleks kohale ja nende pliidi korda teeks.

  9. Tee endale mingisse normaalsesse kohta blogi või muuda kujundust, nii ebamugav on lugeda sellisest kohast niimoodi väikselt, muidu hea blogi, aga väga ebameeldiv lugeda

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.