feminismus

võrdselt rõve

Viimasel ajal tuleb ajalehtedest sellist saasta, et hoia kahe käega peast kinni ja karju appi. Ma mitte ei väsi kordamast, et pean end feministiks, aga kui mõni “Eesti esifeminist” jälle mõne idiootse ideega välja tuleb, tahaks puu taha peitu minna. Täna lugesin näiteks paar päeva vana uudist selle kohta, et võrdõiguslikkuse volinikul võiks olla õigus trahvida firmasid, kus naistele (jah, Pilvre räägib just naiste diskrimineerimisest, sest keda need mehed ikka kotivad) liiga tehakse. Sest kõige paremaks ideeks on ikka alati kvoodid ja trahvid, kusjuures viimaseid määrab ainuisikuliselt mingi eit ettevõttest, kus 90 protsenti töötajatest on naised. Not. Õnneks ei ole ma hüüdja hääl kõrbes, vaid ka Naiste Koostööketi eesistuja Maie Urbas avaldab arvamust, et selline seadus oleks ju otsene märk sellest, et eestlannad ei saa ise palgaläbirääkimistel hakkama ja et tegelikult peaksid naised siiski ise oma õiguste eest võitlema, mitte niisama kaebama ja vigisema, kui keegi teine paremad tingimused välja kaupleb.

Lisaks oleks see võrdsus ju siiski suhteline. Kui naismehaanik oma tööga suurepäraselt hakkama saab ja füüsilise jõu poolest hätta ei jää, on ju väga hea ja muidugi peaks ta saama teistega võrdselt tasustatud. Minu sõbral oli aga au töötada ehitusfirmas, kus mehed ei olnud lõpuks enam sugugi rahul sellega, et naiskolleeg nendega võrdselt palka sai. Nimelt oli tegu maalritööga ja palka maksti traditsiooniliselt ruutmeetri pealt – ainult et meeste puhul tähendas see seda, et vajadusel roniti tellingute peale oma tööd tegema, tassiti pahtlikotte jms, samas kui ennast väga võrdseks ja uhkeks naiseks pidav daam keeldus tellingutele ronimast, sest ta kartis kõrgust. Teiseks läks ta alati abi paluma, kui tal oli vaja midagi tassida – ja mitte ainult suurt tsemendikotti, vaid ka 10 kg ämbrit ei tassinud ta ise, põhjendades seda sellega, et ta on ju naisterahvas. Arvata on, et ca nädal aega viitsiti teda aidata, siis mainiti ära, et ehk on proua vale töö peale sattunud, kui ise hakkama ei saa ja teised oma tööajast teda aitama peavad. Selle peale oli daam väga solvunud ja ahistas edaspidi teisi meesisendeid, kes veidi rohkem sussid olid ja aitasidki oma ajast teise inimese tööd teha – ja kiitles vabal ajal edasi sellega, kuidas ta karmis meeste maailmas võrdselt hakkama saab. Võrdõiguslikkuse volinik poleks siin aga kindlasti mingit probleemi näinud, sest palk oli ju võrdne, täpselt nagu peabki olema. Mitte et ma arvaks, et naised kohe üldse ehitajateks ei sobi, olen päris mitut naissoost Rambot näinud, lihtsalt maailm ei ole alati nii mustvalge, et hullfeminist saaks kohe trahvi peale lajatada.

Veel hullem artikkel oli muidugi noorüritaja Liisi Moosaare oma, kellele valmistab meelehärmi see, kuidas suhtutakse naisjuhtidesse, ja see, et kui peres on üks auto, sõidab sellega tavaliselt mees. Õnneks ei arva ta, et seda kvootidega reguleerima peaks, aga no ma mitte ei saa aru, kuidas üldsus või valitsus selle “probleemi” puhul appi peaks tõttama. Kui naine ei suuda oma peresiseseltki niimoodi läbirääkimisi pidada, et rahuldavat tulemust saavutada, kes siis selles süüdi on? Kuigi artiklist selgub, et naised ise on olukorraga täiesti rahul, Liisi üksi näeb mingit probleemi. Oh elu, elukest!

Ahjaa, võrdõiguslikkusest rääkides märgiksin selle ka ära, et kui ma hiljuti kirusin, et tööandjad tunduvad pilvedes elavat, eeldavad nelja keele oskust ja pakuvad selle eest viis tuhat krooni kuus (bruto), siis viimasel ajal on mulle ka mõni tööotsija silma jäänud ja ma mõistan täielikult, miks mõni firmaomanik ajakirjanduses arvamust avaldab, et pooled töötud on lambad. Nimelt on cvkeskuses selline süsteem, et inimesed saavad kuulutuse kohta küsimusi esitada – see ongi ainus koht, kus oma konkurente “näeb”, nii et eriti tihti seda ei juhtu. Sellest hoolimata võtab ikka lõua vastu lauda küll, kui kuulutuses on kirjas, et vajalik on väga hea eesti keel ja kasuks tuleb ka inglise keele oskus suhtlustasemel ja selle peale küsib keegi:”Tere! Tahtsin küsida, kas inglisekeel on äda vajalik või saab ka ilma hakkama?” Või kui on kuulutus, mille ülaosas on suurelt kassi pilt, selle all kirjas Kiisu Eesti AS ja kuulutusetekst, et “Kiisu Eesti AS otsib oma kollektiivi piisavalt karvaseid ja pikkade vurrudega liikmeid” – ja inimene küsib:”Tere! Tahtsin küsida, mis Teie firma nimi on?” Nii et vähemalt lolluse osas valitseb veel võrdsus, jagub seda täiesti piisavalt nii üleval- kui allpool joont, võiks veel osa äragi anda.

Aga üldse arvan ma, et võrdsusega peaksid tegelema kõik inimesed, kes end sellest teemast puudutatuna tunnevad (sest miks peaks sellega tegelema näieks mehed, kes ei tunne end diskrimineerijatena ja kelle meelest naiste olukorral midagi viga ei ole, nende jaoks ei ole ju probleemi) ja üksikisiku tasandil. Näiteks boikoteerides idiooti, kes arvab 21. sajandil, et kuna tal on kotid ja Eesti pass on tal õigus arvamust avaldada, mis keeles välismaal elavad eestlannad oma lastega rääkima peaksid. Kui tahan, räägin ka Tartus elades nii naabrilaste kui koeraga prantsuse keeles ja nii kaua kui koer ei kiunu ja naabrid rahul on, pole mingil Priidul midagi kobiseda. Eriti kaunis kirss koogi peal oli tema artiklis muidugi lause selle kohta, et lapsed nägid välja nagu normaalsed eestlased – sest oleks lapsed mingid murjanid, siis oleks ju okei, et nad itaalia keelt räägivad, sest siia siis eestlased neid nagunii ei tahaks. Aga ikkagi aaria rass ja räägib teises keeles, kus selle häbi ots!

P.S. Ei saa jätta viimase meesautori kohta mainimata, et härral tundub mingi kompleks olevat – iga kord, kui välismaale saab, on hädasti vaja see ka mõnes artiklis vähemalt otsapidi ära mainida, et kõik teaksid KUI kosmopoliitse mehega meil ikka tegemist on. Jah, Priit, me kõik oleme märganud, et sa vahepeal välismaal käid.