antropoloogia

agulielu võlud

Meeldiv on siin elada. Mõni päev ärkad kell pool seitse selle peale, et naabrimees hakkab hoovis lorilaule kuulama (seda nalja pole õnneks enam olnud, kurjad ähvardavad mehed on selle koha pealt kasulikud), teinekord selle peale, et mingi idioodist koer lõugab kell üheksa laupäeva hommikul. Põhjust oli muidugi kah – last hoiti süles ja koer tahtis, et emme ta maha paneks. Nimelt on meil uued naabrid, umbes aastane või kahene poiss (alles hiljuti käima õppinud) ja tema sama vana ema. Tegelikult ma liialdan, nüüdseks on ema ilmselt isegi täisealine, aga vähemalt aknast vaadates tundub selline stereotüüpne – vesinikblond, suits alati käes, laps mängib omaette, ilma et temaga räägitaks jne. Samas muidugi väga võimalik, et ema on vastutustundlikult suitsetamise ajal kaugemal ja toas tegeletakse lapsega väga palju, ega mina ju ei tea.

Tean ma igatahes seda, et nende pisike näss on täpselt üks neist koertest, kelle pärast inimesed väikeseid koeri vihkavad. Täiesti kasvatamata, suvalisel hetkel lastakse aeda mängima, tema sitta ei koristata jne. Okei, ma saan aru inimestest, kes põhimõtte pärast või laiskusest ei õpeta koerale selgeks traditsioonilist “istu-lama-seisa-too” drilli, aga kuidas sa suudad elada koos koeraga, kes ei reageeri käsklusele “ei”? Nende koer ju lõugab pidevalt ilma normaalse põhjuseta, kas neid endid ei aja see käitumine närvi? Ja kui ajab, miks nad siis talle ei õpeta, et nii ei tohi käituda? Aru ma ei mõista, mis mõne koeraomaniku peas toimub.

Lisaks on meil siin perekond, mille pead me kutsume Leiliks, sest ta lõugab pidevalt, nagu ta oleks leilis. Väga võimalik muidugi, et ta on lihtsalt veidi kurt vms, igatahes ta karjub kogu aeg ja mees siis vaikselt noogutab iga asja peale. Ükspäev näiteks karjus oma suurt telefoniarvet vaadates, et uskumatu, hullumajas on ju ka tavatelefon. Ilmselt on neil pool vahmiili seal, ei üllataks küll. Tänagi istusime akna peal ja vaatasime sugulastevahelist peretüli – isegi häbi ei ole vaadata ja irvitada, kui seda ise niimoodi eksponeeritakse, seistakse keset hoovi ja lihtsalt lõuatakse, ilma et keegi isegi üritaks konstruktiivselt probleeme lahendada. Me siis istusime akna all, jõime teed ja vaatasime huviga.

Selline on elu Eesti väikelinnas.