dogs · feminismus

suvel ei salli keegi karvikuid

Lõunapaus möödub meil tavaliselt nii, ainult veidi vähem riietatuna ja enamasti saavad peletised jaheda põranda mõnusid nautida. Praegu meeldib neile kõik, mis vähegi jahe on. Oskar näiteks avastas hiljuti, kui mõnus jahe vesi kuumade kottide vastas olla võib – nii üllatunud nägu tuli vette astudes pähe, nagu oleks lotoga võitnud. Peale seda avastust enam isegi ei ujunud, istus ainult vees ja tundis elust rõõmu.

Atu seevastu lähenes probleemile loovalt ja viskas kogu kasuka maha. Kolm päeva järjest kammisime ta küljest iga päev sellise hunniku nagu pildi pealt näha (jah, koera kõrval on tõesti karvahunnik, mitte lambatall). Nüüd on mul karvutu eesti hundikoer, kes  loodetavasti end varasemast veidi mõnusamalt tunneb.

Muidu käisime K-ga ühele majale tuulekaste ehitamas. Tema õpetas mulle ehitamist ja mina talle käigu pealt prantsuse keelt. Igakülgselt hariv, seda enam, et täna oskas ta juba prantsuse keeles öelda, et palav on. 😀

prantsuse muusika

valged litsid ei oska ju hippopotamust

Ei ole sinna midagi parata, ei ole neil ei korralikku tissi ega võimast häält, mida ühe ausa neegritädiga võrrelda. Okei, kui ma esimest korda mingit Anastacia laulu raadiost kuulsin, olin ma kindel, et see PEAB olema vormikas vähemalt 50 aastane Aafrika mamma, aga tema ei loe, sest esiteks ta ei hipahopata ja teiseks pole ta kunagi olnud valge tibi, kelle põhieesmärgiks on võimalikult suur osa toidust välja oksendada, sest buliimia on NII palju popim kui anoreksia, ja seejärel võiks törts mussi ka teha.

Kenza Farah on prantsuse piff, keda armastatakse naisräppariks nimetada. Mul küll päris see sõna üle huulte  tulla ei taha, sest ei ole tal lihtsalt sellist häält ja ei tee ta ju tegelikult sellist muusikat, nii et üldse ei üllatuks kui see määratlus oleks lihtsalt mingi lapsajakirjaniku vaimusünnitis, millest teised ka kinni on rabanud.  No umbes nii, nagu Vaidot siiani staarlauljaks nimetatakse (höhöhöö, räme naer saalist), kuigi enamus inimesi ei oska ilmselt ühtki ta lugu nimetada. Enamasti ajab Kenza igatahes mingit r’n’b teemat ja hippab/hoppab sinna veits sisse, kuigi minu meelest ta  kõlakast sellise asja jaoks nii superluks ei ole. Eriti kui paneme kõrvale näiteks MC Solaari, kes pole mitte ainult standarditele vastav neegripoiss, vaid evib ka sobivat häält ja ei tunne naiselikku (vabandust, Jakobi Kreem ja Sal-sal-sal-saller, aga te olete erandid) vajadust iga kahe silbi tagant igaks juhuks veidi iniseda.

faith

elu on coca cola ja autod kiired

Elu on imeline maailmaruum. Moodne ja kuum.

1. Edgar Savisaart nimetatakse juba staarlinnapeaks. Kruuse, kus on selle häbi ots? Jälle on tallinlased meist ette rebinud. Homme loodan sind näha palja ülakehaga Tartu raekojaplatsis patseerimas. Ja pea meeles, et Vaido Neigaus on öelnud, et normaalne mees päris ilma meigita välja ei lähe, veidi silmalainerit ikka võiks panna.

2. Mõni uudis on selline, et ei oska lihtsalt öelda muud, kui wtf. WTF.

3. Ikka veel vaatan töökuulutusi ja imestan. Mida tähendab pisikeses poes, et klienditeenindaja töö pakub karjäärivõimalusi? Et kui müüjaneiu oma tööd hästi teeb, on tal võimalus ühel päeval juhatajaks saada? Yeah, right.

4. Kaevasin keldrist välja oma armsa punase beigi ja kiman mööda linna ringi. Spordipepp FTW.

5. Ma arvasin, et tegin nalja, kui ütlesin, et eestlaste meelest tulid gladiaatorisandaalid just moodi – aga tõesti on nüüd kõik kohad neid täis ja inimesed ikka veel kannavad. Edasi, Ida-Euroopa, ükskord võidame me niikuinii!

6. Ma pole ainus, kes arvab, et Will Smithi poeg sittagi näidelda ei oska, isegi ta isa ütleb, et nutab, kui oma poega näitlemas näeb. Samas on Keanu Reeves ammu mantlipärijat otsinud, nii et miks ka mitte.

P.S. Kohtasin täna ka ühte peaaegu ehitusinseneri, kes nüüd kooli tagasi läheb ja varsti suisa diplomeeritud ehitusinsener on. Oleks lausa Koomas Toomasega kokku viinud, aga tal oli juba tööd piisavalt. 😀

P.P.S. Suutsin hääletades oma mp3-mängija ühe pere autosse unustada. Kui peaksite nägema/kuulma südantlõhestavaid kuulutusi teemal “me tahaksime nii väga ühele tüdrukule ta pleikut tagasi anda”, andke teada.

anna kannatust

USKUMATU!

Ekspressis on täna artikkel sellest, et riigi narkolaost on kadunud üle 90 kg uimasteid. Minu jaoks tundub aga täiesti uskumatu see, et ajakirjanik arvab, et mõni lugeja võiks seda uudist uskumatuks pidada. Sama hästi võiks öelda, et uskumatu on see, et kuigi artiklis on öeldud, et uudiseid vargusest levisid juba pikka aega, algas sisekontroll alles jaanuaris. No ei ole siin ju midagi uskumatut, nii ju asjad käivadki. Võiks öelda, et “meil”, aga tõenäoliselt siiski kogu maailmas.

Seda, et ka politseinike käest narkootikume saada võib, on Tartus juba ammu räägitud. Ka järgneva kommentaari taolisi jutte on kogu aeg liikunud:

omal selline juhus kus auto varastati ära ja minnes pollarisse avaldust kirjutama ostsin kõnekaardi uue numbri jaoks (nimelt olin kuulnud, et politseist lekib info).
avaldus kirjutatud ja uus nr. pollarisse antud tellisin takso.
enne veel kui takso jõudis kohale helistati ja pakuti auto tagasiostu võimalust.
tühistasin takso ja jalutasin tagasi politsei jaoskonda.
sealset arutelu ei hakka kirjeldama aga 30 minuti pärast olin oma auto roolis.
kõik see juhtus 2004 aastal.

ja hiljem samalt kommijalt:

lisaksin veel kirjapandule juurde, et politseis küsti minu auto hinda, mille väiksemaks nimetasin. Oldi üllatunud ja küsiti, et kust ma Mersu nii odavalt ostsin. Tagasipakkujad, kes politseist minu numbri said, küsisid täpselt pool sellest mainitud hinnast ja see oli 80000eeku.Autojälitus komissariks oli tol ajal Marek Helinurm. Järeldused tee ise.

Mine võta kinni, kui palju neis juttudes tõtt on ja kui palju linnalegende, aga miskipärast oli ju vahepeal ca pooltel uurijatel sisekontroll kuriteokahtlustustega seljas, mis tähendab, et vähemalt pooled neist inimestest on isegi võimuesindajate endi meelest ebausaldusväärsed – ja teise poole hulka kuuluvad ka need tüübid, keda mitte kunagi uurima ei hakata, sest neil on liiga palju sõpru.

Hiljuti oli muide mingi küsitlus, mis näitas, et pea kolmveerand eestlastest usaldavad Eesti Politseid. Me kõik teame, kuidas statistikat tehakse, aga rahvale sellise numbri ette viskamine on ikka mõnitamine – ma ei tea vist ühtki inimest, kellel ei oleks oma lähedastega seoses rääkida mitte ühtki lugu, sellest, kuidas politseinikud on reegleid rikkunud. Oma lähikonnast tuleb esimese hooga kolm lugu meelde, kaks neist said positiivse lahenduse – esimene, kuna politseinikud tunnistasid oma eksimust, ja teine, kuna kõrgemale kaebamisest oli kasu. Ja need kolm on konkreetselt lood, kus on midagi valesti tehtud, lugusid, kus pole üldse midagi tehtud (näiteks kuidas haiglasse pekstud tuttaval on soovitatud asi iseseisvalt lahendada, olevat asjalikum karistus, kui kohus anda saab, mis on ilmselt ka tõsi, või kuidas naiselt, kes tahab vägistamise kohta avaldust teha, küsitakse, miks ta siis ometigi nii litsaka käitumisega on), ma hetkel ei arvesta. Ja politsei on ju madalaim aste, kui nemad näkku panevad, on mingigi võimalus kõrgemale kaevata, kui justiitsministeeriumi tallaalused midagi käkivad, oledki põhimõtteliselt omadega perses.

Ahjaa, kahjuks ei oska ma küll soovitada, kust neid narkootikume otsida, aga kui ma silmad sulen, kerkib mulle miskipärast silma ette kõrge laega hämar ruum, kus troonib metsikult suur viljahunnik, vähemalt kolmeteist tonnine, millele on puistatud valget pulbrit. Eemal vedeleb ka avatud kohver, kust paistavad rohelised rahatähed. Nii et jõudu otsimisel, ma olen kindel, et ettevõtmine saab olema sama edukas, kui tema eelkäijad! Minu usk Eesti võimuorganitesse on vankumatu!

music

no on alles mees

Ei, seekord ei ole prantsusekeelne laul, ärge kartke. Vana hea Poola ruulib täna. Ma ei tea, kas ma olen seda laulu siin varem lasknud, aga see on lihtsalt NII armas – no kas te kujutaksite ette, et mõni tuim eesti tükk kirjutab laulu sõnadega “Armastan* sinuga rääkida”? Just nimelt RÄÄKIDA, mitte “su tissi näppida” või “seda, et sa nii meeldivalt alakaaluline oled”.

See viimane oli muidugi ilmselgelt kibestumus teemal Rentsi A korv ja ühe teatud k.k.p.s.-i hiljutine kommentaar teemal “hah, tundub, et sa oled välismaal pekki kasvatanud”. Kaalunumbrite poolest nagu ei ole, aga peale seda, kui ta seda ütles, tundub peeglisse vaadates tõesti, nagu oleks kõht ette tulnud. Pean vist Eesti Sõltumatute Meeste Korraldatud Uuringute agentuuri hinnanguid andma kutsuma. Ühe käest (mitte oma isikliku, lihtsalt sõbra) juba küsisin eile, kas ma olen räige kõõm, ta vastas eitavalt. Valetas, raibe.

Ahjaa, laulust oli juttu. Kuulake Akurati laulu siis, sellest, mida ma vahepeal teinud olen, räägin kunagi hiljem, see ei ole veel päris internetijutt.

Ühe Renata Przemyk’i laulu panen kah – hääl on tädil super, aga see on minu meelest tema ainus VÄGA hea lugu.  K-le küll meeldivad enamused ta laulud, aga ta on üldse väga laiahaardelise muusikamaitsega – kuulab vaheldumisi Soulfly’d, vana Sepulturat, mingit grind’i, trummi ja bassi, vana hipahopat ja laule teemal “tapsin oma göölfrendi, aga see mõrd ei mahu mu külmkappi, sest see on tema kuradima Bacardi Breezer’eid täis”  – ning lõpuks tüdineb ära ja hakkab Rahmaninovi klaverikontserte kuulama. Enamus neist asjadest on üsna head, aga mul ei jää kunagi kogu selle kraami nimed meelde. “Nie mam żalu” tähendab igatahes “Mul ei ole kahju”. Millest täpsemalt Renatal kahju ei ole, saab ka ilma keeleoskuseta üsna hästi aru, kui videot vahtida.

NB! Väike slaavi filoloogia ülevaade algab siit! Kui see sind ei huvita, sulge leht kiiresti ja pääsed närvikahjustusest!

*Tegelikult tähendab lubić pigem meeldima, päris armastamist väljendab verb kochać. Midagi on mul ikka poola keele kursusest kasu olnud, kuigi huvitav mõelda, et ma võtsin seda eelkõige hääletamise lihtsustamiseks (s.t. mitte niivõrd arusaamise hõlbustamiseks, see tuleb kätega vehkides nagunii, aga pigem positiivse mulje tekitamiseks, neile meeldib hirmsasti juba see, kui inimesed nende keeles “aitäh” ja “palun” oskavad öelda), aga nüüd mäletan lisaks lausele “Mam na imię Rents” ja hulgale viisakusväljenditele eelkõige söögiga seonduvat (ma ei väsi kordamast, et on olemas põhjus, miks mind vahel Nälja-Reenaks nimetatakse) ja lauludest meelde jäänud rohkem või vähem poeetilisi lauseid. Igatahes on poola keel nii huvitav, et seda õpin ma kindlasti kunagi juurde, kui aega jääb. Juba see, kui suudaks ise neid erinevaid s tähti nii hääldada, et nad ei kõlaks kõik ühtemoodi ja lisaks ei kõlaks ka kõrva kriipivalt, oleks personal win – aga sellega ei saa ma vene keeleski hakkama. Kuigi vene keeles ei oska ma väidetavalt isegi u ega r tähte öelda, vähemalt sõber Juri ütleb kogu aeg, et no kurat, ütle Jüri, kui sa sõna Juri normaalselt hääldada ei suuda – ja ükskõik, kuidas ma ei proovi, rahule ta ei jää.

Uncategorized

rõõmus (veel mitte-)proletariaat

Nagu ma kunagi mainisin, tegelen eriti aktiivsete ja laiahaardeliste tööotsingutega (s.t. vaatan iga päev Tallinna, Pärnu, Viljandi ja Tartu töökuulutusi ja vähegi sobivatesse kohtatesse saadan cv-sid ja kaaskirju jne) ja selle käigus näeb igasugu lahedaid asju. Näiteks ettevõte, mis otsib suvalist teenindajat ja eeldab NELJA keele HEAD oskamist – võin kihla vedada, et nad pakuvad palgaks ikka ca 50 krooni tunnis. Kõlab veits nagu ekspluateerimine. Lisaks kuulutused, mis pannakse üles nädalaks – ja seejärel lisatakse uuesti sama kuulutus, aga kõrgendatud nõudmistega. Ehk siis märgati, et tahtjaid on palju ja võibki vabalt juurde kirjutada selle, et ei ole vaja vene ja inglise keelt suhtlustasemel, vaid ikka VÄHEMALT vene, inglise ja soome keelt VÄGA HEAL tasemel ja lisaks varasem kogemus just kahvlite poleerijana või mis iganes kitsa, kuid keerukuseastme poolt ahvile sobiva tegevusvaldkonnaga parajasti tegu on. Üldistades võiks öelda, et enamus selliseid ettevõtteid asub Tallinnas, aga mujal jällegi pea et pole töökuulutusi.

Tallinnas elavad üldse kuidagi teistsugused inimesed. Näiteks, käisin ühes kohas proovipäeval (enda meelest läks üsna normaalselt, aga mine võta kinni, tagasisidet igatahes ootan alles) – ja avastasin, et mitte ühelgi teisel tüdrukul ei tundu olevat seda muret, et pealmistest juustest mõned ikka murdunud oleksid ja siis ümber pea hõljuksid. Ma arvasin siiani, et see on universaalne värk, aga selgub, et mitte tallinlannade puhul. Huvitav, kas nad tõesti panevad igal hommikul juukselakki pähe? Kuigi meigitud ja ehtestatud olid nad isegi vähem, kui ma olen harjunud Tartus nägema *(sest mingid tervisekaitsenõuded ei huvita selle koha pealt küll Eestis kedagi, ma pole kuskil päris meikimata ettekandjaid märganud). Ja üldse tunduvad inimesed Tallinnas kuidagi vähem üles löödud, aga rohkem hoolitsetud vms. Mulle täitsa meeldib, eriti see, et inimesed suhtlevad ka veidi julgemalt – kui välja arvata hetk, kus ma pidin tänaval pea südamerabanduse saama, sest üks piff hüüatas teisele:”MISSASSSSJA?! Ega ta OMETI ei oota, et sina ka üüri maksaksid ää?!” Meie hulgast lahkunud emantsipeerunud naised pöörlesid hauas ringi sel hetkel.

P.S. Erilised tänuavaldused lähevad sõpradele, kes üritavad aidata konstruktiivsete ideede ja nõuannetega. Peaauhind läheb Adamile siiralt pakutud idee eest:”Aga kui sul praegu kohe tööd vaja oleks, õpid ehk programmeerimise selgeks.”

* Tartus ma näiteks loobusin ühes söögikohas käimisest, sest ehted mind ei sega, aga  combo “pikad lahtised juuksed lehvimas pluss kunstküüned minu taldriku äärel” ajavad lihtsalt südame pahaks.

faith

kas pole tited mitte armsad?

Ei. Nad on tüütud, räpased, tatised ja lõugavad alati valel ajal*. See konkreetne, keda ma vahel hoidmas käin, on aga nii lahe, et suutis end ca kuuga mulle nii südame külge närida, et isegi siis kui ta kisab, ei teki tahtmist äiata või ära joosta, vaid isegi mul hakkab mingi sügavale-sügavale mattunud emainstinkt tööle. Pealegi, tatisena pole ma teda terve selle aja jooksul kordagi näinud ja juba aastasena suutis ja tahtis ta end enamvähem puhtana hoida, erinevalt mõnest lapsest, kellel tundub sünnist saadik kroonilise nohu, taskurätikuvaenu ja sitase näo sündroom olevat.

Lahe on ta aga eelkõige selle pärast, et talle meeldib uusi asju õppida ja oma teadmisi rakendada. Näiteks: kui ma olin just Eestist ära läinud, uuris ta (pooleteise aastasena), kus ma olen ja kuuldes, et Austraalias, teatas:”Austraalias elavad koaalad. Nad söövad lehti.” Selle peale tõin ma talle muidugi kingituseks väikse karvase mängukoaala – ja täna kuulsin, et tüüp olevat paberile mingeid ringe vedanud ja selgitanud, et joonistab koaala sitta. Hakka või uskuma, et oma laps. 😀 Seda enam, et ta mitte ainult ei oska pildi pealt näidata, milline on hani ja milline part ning pardipoegi kokku loendada, aga ta on ka siiralt vaimustunud, kui ma laulan (tõsi küll, täiskasvanud inimese puhul oleks see väga murettekitav) ja hääldab vahel järgi sõnu, mida ma prantsuse keeles ütlen. Ostaks või omalegi sellise, kui esimesed 9 kuud saaks vahele jätta.

* seda sel lihtsal põhjusel, et titekisa jaoks ei ole olemas õiget aega

me me me

Salome Club

Krt, ma ei jõudnud end Eestis veel rahulikult sissegi seada, kui hakkas juba selline Salome pihta, et ükski Mehhiko seriaal ei saa ligilähedalegi. Õnneks mitte romantilisel tasandil, aga vahel tundub, et K-l oli õigus, kui ta ütles, et Tartus kõik eidetsevad ja inimesed tunduvad emotsionaalselt vahel viieaastase tasemel olevat. Seekord algas kõik sellest, et K tegi ühe rumala nalja ja sitta tuleb ikka veel, s.t. neli päeva hiljem. On mõnel alles viitsimist.

Aga positiivse poole pealt – ma lähen homme Tallinnasse proovipäevale, nii et ehk saan varsti vähemalt veidi raha teenida.