Sama, mis igal aastal – sa vaatad tunniplaani, kus aine taga on kirjas, et see algab juba esimesest nädalast, aga sul pole tegelikult õrna aimugi, kas hakkab või mitte. Kui õppejõule kirja saadad, on kaks varianti – sa saad vastuseks kas “loomulikult, mida sa loll küsid üldse” või “loomulikult MITTE”. See, et tunniplaanis olev info võiks reaalse eluga kooskõlas olla, on mingi lollide üliõpilaste luul, meil ei ole ju vaja kogu aeg näpuga pedantselt järge ajada. Tegelikult tunnistan, üks õppejõud saatis omal algatusel kirja, et öelda, et tegelikult algab loeng siiski teisel nädalal, mitte esimesel – aga aineid on mul viisteist ja see oli ainus õppejõud, kes võttis vaevaks inimesi informeerida.
Sel aastal ma igatahes enam meile saata ei viitsi, elan koolile piisavalt lähedal, nii et pole raske kohale jalutada, ukse taga 15 minutit raamatut lugeda ja koju tagasi tulla. Täna sain seda juba korra teha, varsti tuleb teine katse. Tegelikult isegi helistasin enne minekut, aga täna ei võeta telefonigi vastu. Piisav informatsioon on nõrkadele.
P.S. Muidu sain tunniplaani paika, nii et ainult paar asja kattuvad. Väike võit igas päevas.
Avastasin enda jaoks uue sarja, mis oli nii huvitav, et vaatasin põhimõtteliselt terve hooaja korraga ära. Ei, mitte keegi ei sädele, keegi ei ime kellegi verd (vähemalt siiani pole veel seda teinud), seal pole ühtki libahunti, kujumuutjat ega isegi mitte ahjualust. Nii. Nüüd, kui enamus lugejaid on siit lehelt lahkunud, lisaksin, et sellest hoolimata on tegu väga laheda sarjaga. On tulistamist ja seksi ja mootorrattaid ja vägivalda ja peredraamat. Kõike piisavalt, aga mitte liiga palju.
Muuhulgas mängib sarjas ka Katey Sagal, keda eestlased vist teavad eelkõige Tuvikeste Peggyna, aga kes on ka näiteks Futurama Leela hääleks ja kes näeb selles sarjas üsna kena välja, hoolimata sellest, et ta sihuke mõrd on. Sarja keskmes on pildil olev Jackson, kes avastab, et inimeste tapmine ja muu sihuke on nagu veidi paha või nii. Selline õrna hingega poiss, noh. Ja siis tema sisemised heitlused selles motogängis, kus teised arvavad, et miks kasutada ajusid, kui võib kasutada relva. Õnneks on Jackson asutajaliikme poeg ja klubi asepresident, muidu oleks ta ilmselt ammu välja löödud või maha lastud, aga nüüd saab ta rahulikult käia ja kõmmutamise vahepeale elu üle järele mõelda.
Nüüdseks on sarja ilmunud kaks hooaega, seitsmendal septembril algab kolmas, nii et soovitan soojalt arvuti huugama panna. 😉
Ma mõtlesin muidu, et mina olen poollollakas ja peast koeraomanik, hellitan vahel teiste meelest oma koeri liigselt, kulutan nendega tegelemise peale liiga palju aega jne – aga selgus, et ma olen hoopistükkis kõigest valesti aru saanud. Delfis on täna artikkel, kust tuleb välja, et haukuvad koerad häirivad naabreid. Tõsi ta on, mind ajab ka naabrite pisike nässu närvi, sest jookseb aias ringi ja muudkui lõugab ilma põhjuseta. Mina nimelt arvasin siiani, et käsklus “haugu” ja keeld “ei” on mõlemad koertele üsna kergesti selgeks õpetatavad, nagu ka näiteks valvekoerale territooriumi piirid jne. Kommentaare lugedes selgus aga, et ma ei tea koerakasvatusest ikka mitte sittagi.
Nimelt teadsid targad kommenteerijad rääkida, et see on NORMAALNE, et koerad hauguvad, sest sel viisil väljendavad nad oma emotsioone. Tõesti, mulle meenub, et ka mu korterikaaslased on mulle mõlemad vindistena seletanud, et see on normaalne, et nad keset ööd trummi taovad/elektrikitarri mängivad, sest neil on parajasti tuju end väljendada – nii et see teooria kehtib järelikult ka inimeste puhul.
Lisaks pidi see valvekoerte puhul normaalne olema, et nad teavitavad teisi oma olemasolust, et kellelegi ei tuleks pähe vargile minna. Korteris veel eriti, sest muidu ei pruugi ju inimesed aru saadagi, et korteris valvur on, nii et seal on lausa hädavajalik, et koer hauguks ALATI, kui keegi korteriuksest möödub – ja mina, idioot, olen siiani koertele õpetanud, et haukuda tohib ainult siis, kui keegi korteriukse taha seisma jääb, kui keegi kõrgemale korrusele läheb, pole põhjust möliseda. Tõsi küll, nad on siiski veidi isetegevust teinud, sest meil käib siin majas vahepeal tüüp, kes kõnnib aeglaselt ja longates – kui tema öösiti tuleb, tehakse ka alati korraks häält. Igatahes arvasingi mina naiivselt siiani, et valvekoer tähendabki koera, kes territooriumi VALVAB, ilma et sellel lõugamisega või mittelõugamisega olulist pistmist oleks. Ühele keskmisele koerale peaks saama kenasti selgeks teha, et territoorium hõlmab ainult aeda ja kõnnitee selle alla ei kuulu – eeldusel, et omanik soovib oma koera piinata ja keelata talle suhtluse kõnniteel liikujatega, vaba eneseväljenduse ja territooriumi valjuhäälse kaitsmise.
Iga päev õpid ikka midagi uut. Täna õhtul hakkan peale Aktuaalset Kaamerat koerakontserti tegema, et nad ikka end väljendada saaksid. Ja ärge te, Allah hoidku, ometigi kellelegi öelge, et ma neil seda siiani teha ei lubanud, muidu kutsuvad veel loomakaitse kohale.
Rongiga Nimes’st Montélimari sõites kohtasin ühte väga huvitavat meest – kindlasti üle 30, valgema nahaga kui mina, aga see-eest käitumise ja riietuse poolest mustem kui ükskõik milline gängstaräppar. Traalis mööda vagunit ringi ja muudkui räppis omaette.
Ma siis küsisin:
Jou, vend, hetkeks toeta oma kann siia ja anna nõu, millist mussi ma koju võiks viia?
Ta siis istus ja jäi mõtlema, mis tal see kõige lemmikum prantsusekeelne bänd olla võiks. Mõtles ja mõtles ja lõpuks pani kirja KÜMME tükki (pluss oma sõbra Remy Gaillard’i, sest tema olevat lihtsalt nii lahe – see on siis üks kuulus tüüp, kes juutuubis trikkisid teeb). Kirjutada see mees kahjuks küll ei osanud, isegi oma lemmikbändide nimesid mitte, pidin kodus veits vaeva nägema, et välja mõelda, kuidas see hääldus tema peas kõlada võiks ja kuidas siis korrektne kirjapilt välja võiks näha. Aga see-eest on kogu muss muidugi nii gängsta, nii gängsta, et võiks peaaegu uskuda, et kõik need kuldketid tulevadki pangaröövidest või on bitchidelt välja biiditud. Vaatad ja mõtled, et so young and so angry.. Kõiki ma siia ei topi, sest näiteks Lunatic või Bakar või Oxmo Puccino või Rohff mulle isiklikult väga muljet ei avaldanud, aga järgnevad asjad pakkusid huvi küll.
1. Keny Arkana, ongi selline pisike ja kuri, muuhulgas õppisin tema lauludest, et kamraad on prantsuse keeles camarade.
“La rage” – supakatega ja puha.
“Ils ont peur de la liberté”
2. NTM – hardcore rap. Täheühend kannab tähendust, mis eestlaste jaoks on tuttavam meie sõbralike idavendade väljendi joptvõimatt kaudu. Nii et ilmselgelt viisakad haritud poisid. Laulu nimi on “Pose ton gun”
3. Akhenaton (ja IAM) – no kellele siis ei meeldiks, kui ameeriklasi mõnitatakse, pealegi viitsivad nad vahepeal ju isegi taustaga jännata ja puha.
4. Tandem, siin lauluga “93 hardcore” – põhimõtteliselt väärib kiitust juba see, et nad viitsivad nii mitu korda öelda kiiresti 93, mis prantsuse keeles on quatre-vingt-treize, ehk siis mitte just kõige kergemini üle keele libisev sõna. 😀
5. Sinik – no on sellised toredad sügavamõttelised laulukesed nagu järgnev:
6. Kery James – teised laulud mulle väga ei meeldinud, aga see, kuidas ta siin laulus vihaselt R-i tatistab, on ju suisa naljakas:
P.S. Cane corso oli sellel poisil muideks, selle tõuga kogub respekti küll.
P.P.S. Pildil on NTM-i poisid enne loengu algust raamatukogu avamist ootamas.
Seda bändi soovitas Notsu vist juba kuid tagasi aga ma ei jõudnud kuidagi selle kuulamiseni. Nüüd siis kuulasin ja leidsin, et veits sült minu jaoks, aga see laul on üsna okei (jaa, ma tean, reklaam missugune, aga ma pean ju prantsuse kultuuri levitamises mitmekülgseks jääma):
Vahest on nii, et loed mõnda artiklit ja “arvamusliidri” arvamusavaldust ja ei oskagi kohe mitte midagi muud öelda. Möh? Mart Sanderi hiljutist grafitijuttu* lugedes tuli täpselt sama tunne. Mitte et ma probleemist aru ei saaks, tõesti on kole, kui keegi kirjutab seina peale, et “Mari on lits”, pealegi on tegu räige šovinismiga, sest igaühel on ometi õigus seksuaalsele vabadusele, aga galeriid vaadates selgub, et Mardi meelest on täpselt ühesugune asi nii stencil, tag, mitu tundi võtnud pilt, kui Dima poolt alkohoolsete ainete mõju all viibides seinale manatud kürb. Ehk siis kas või Blek Le Rat (vasakul) või tema mantlipärija Banksy (all) on Dimaga täiesti ühes pajas. Kui inimesed muust vahest aru ei saa, võiksid nad ju kas või seda märgata, et korralikumate tööde puhul on valitud ka tegemise kohta -neid ei ole tehtud suvalise eramaja aia peale ja keegi sellest seltskonnast ei tuleks selle pealegi, et näiteks vanalinna müüre reostama hakata.
Minu lemmikuks oli aga järgmine lõik:
Sander on grafitit pildistades täheldanud, et see on seintele veetud kahtlaselt sarnase käekirjaga. Sestap usub ta, et linnaruumi reostab üks konkreetne isik.
Täiesti õige. Täpselt sama moodi arvan mina, et minu gümnaasiumi kunstiajaloo õpetaja lihtsalt vihkas meid, kui sundis meid pähe õppima terve hunniku kubistlike kunstnike nimesid – ilmselgelt on see käekiri nii sarnane, et tegelikult olid need maalid kõik ühe mehe poolt tehtud. Sander, kes on ju samuti hobikunstnik, teab, millest ta räägib, mitte ei aja ainult vahtu välja.
Seesama paadunud vandaal on aga andnud juba ka vastulöögi. Õigemini vastulöögid. Esiteks muidugi ülalolev šedööver, teiseks kujutatakse Mart Sanderit linnaruumis juba särgiga, millel ilutseb VÄGA labane kiri “Grafiti is so gay” (“grafiti on nii gei”), kolmandaks levitatakse netis kõigile kasutamiseks sellist pilti ja neljandaks on Tallinnas ka pildid kirjaga “Mart ära kiusa meid” vms. See kuradima retsidivist jõuab ka kõikjale, ilmselgelt ta tööl ei käi, muidu ei oleks tal lihtsalt jaksu niimoodi öösiti mööda linna jõlkuda. Kuna ta tööl ei käi, ei saa tal ka raha olla, nii et värve ta järelikult varastab. Rõve.
* ÕS annab esimese vastena hoopis sõna grafiito, millest ma järeldan, et see peaks levinuim variant olevat. Kas keegi teab kedagi, kes teaks kedagi, kes ei loeks Kesknädalat seda sõna kasutaks?
Sellist kama sheerin kohe rõõmuga. Nimelt nägin Väljamaal käies reklaami, mida ma konkurentsitult nii idee kui teostuse poolest viimaste aastate parimaks pean. Ilmselge, et suurfirmadel on reklaami alla piisavalt pappi panna ja nii suurtes riikides tasub see end ka ära, aga seekord on McDonalds tõesti end ületanud.
Nimelt on reklaampostrite põhisisuks postituse pealkirjas olev hüüdlause “Tule sellisena nagu oled”, mida ilmestavad pop- ja rahvakultuurist tuttavad tegelased – Screami mõrtsukas, kõrvitsaga Tuhkatriinu jne. väga värvilised, pilkupüüdvad ja meeldejäävad pildid.
Kohalikud ise on väga pahased Mäkis sööva Asterixi pärast, sest Asterix teatavasti võitles võõrvallutajate vastu, mistõttu globaliseerumisvastastele sugugi ei meeldi, et teda kasutatakse välismaise suurkorporatsiooni reklaamimiseks. Asja teeb muidugi humoorikamaks see, et Albert Uderzo, üks Asterixi loojatest, mitte ainult ei andnud tegelaste kasutamiseks luba, vaid tema stuudio ka valmistas selle pildi. Elu on selline.
Minu isiklik lemmik on siiski Tuhkatriinu, kes lootis, et jõuab enne kahteteist kähku Mäkist läbi hüpata.
* maakeeli Tule nigu oled ehk siis nagu kuulus Nirvana laul Come as you are
HEA on kodus olla, tõesõna. Juba ette oli kopp ees, sest ma olin nii väsinud, et tahtsin ainult võimalikult kiiresti koju saada ja oleks hea meelega kogu reisi üldse vahele jätnud.
Igatahes läks elamusterohkelt nagu alati, sain muuhulgas Belgias ära käia, kohtusin naisega, kellele oli ca 40 aastaselt tundunud, et elu on liiga monotoonne, mistõttu ta hääletas Aafrikasse ja jäi seal viieks aastaks mingite noortega kommuuni, kuigi ta alguses sõnagi prantsuse keelt ei osanud(tõsiselt, makske kinni või tehke järgi) ja orgunnisin hoolika pagasipaigutuse abil oma pisikesele õlakotile hoopis omaette reisi läbi Euroopa, et ta ei peaks kogu aeg ainult minuga hängima – loodetavasti jõuavad telefon ja fotokas varsti õnnelikult Eesti pinnale, kus ma neid juba ees ootan. Pervosakslastest, keda seekord eriti palju tundus olevat, ei hakka ma rääkimagi, mainin hoopis, et toredaid inimesi oli rohkem, nagu ikka. Vahemärkusena olgu ainult öeldud, et KÕIK pervod kandsid abielusõrmust. Ja iga kord, kui sa avastad, et maailmas on ikka nii suuri värdjaid, et tundub uskumatu, et selline tüüp tavalise naise seest on sündinud, tõestab kohe keegi teine, et on olemas ka häid inimesi.
Loodan, et hiljemalt nädala pärast ei tunne ma enam bussipeatuses kella küsides tungivat vajadust seda esmalt inglise ja seejärel prantsuse keeles teha. 😀
… sai lõpuks ometi läbi. Metsikult raske oli, nagu ma juba ette teadsin. Minu elu nimelt kipub alati minema parimate lavakunstireeglite kohaselt, nii et puänt on lausa hädavajalik. Ootamatult selgus ka see, et viimane tööpäev ei olnud mitte ainult minul, vaid kogu meie grupil, sest me olime rääkinud, et tahaks kõik korraga palka saada ja kuna meie vahendajaga olid kogu aeg mingid probleemid (selline Luz Maria, et sellest räägin ma koju jõudes ja oma armsa läpaka taga olles eraldi postituses), viskas farmeril lihtsalt kopa ette ja ta ütles, et keegi ei pea kauem töötama. Teised jäävad nüüd nädalaks veel niisama hängima, et oleks suurem tõenäosus, et nad enamuse rahast sulas kätte saavad.
Igatahes tähistame me täna kõik koos viimast tööpäeva sellega, et joome veini ja sööme virsikukooki. Viimane on ISEENESESTMÕISTETAVALT tehtud ainult poest ostetud virsikutest. Kaastöötajatele pakkusime ka šokolaadi ja Vana Tallinnat, viimane võttis neil hinge suht kinni, nad on ju oma kaheprotsendilise siidriga harjunud.
Ja homme võtan oma seljakoti selga ja asun jälle teele. Järgmisel nädalal on vaja juba Eestis olla.
Teen väikese appdeidi, seda enam, et selle jaoks on siin suurepärased võimalused – elan koos kuue teise eestlasega ühes korteris ja ühel seltskonnast on ka läpakas kaasas, saab eesti klaviatuuriga kirjutada ja puha. Eestlased on muidu nagu eestlased ikka, isegi võib öelda, et täitsa toredad on sattunud. Kuus tüdrukut ja üks poiss, kes on kodune. Poiss on kusjuures kodune soolise diskrimineerimise pärast – farmi oleks töölisi vaja küll, aga miskipärast on tegelased seisukohal, et sorteerimine on naiste töö.
Nüüdseks töötan ma siis teist nädalat farmis, sorteerin virsikuid. See on üks väga huvitav töö. Sulle antakse näiteks valge kast, pead panema esimese sordi (st ilusad) ühte kasti ja vähem ilusad teise. Laod pool tundi ja siis järsku avastatakse, et valget kasti on kogemata liiga palju saanud ja sa hakkad neid samu asju, mida sa just ladunud oled, hoopis oranži kasti ümber laduma. Ja vahel veel kohe peale seda sinisesse kasti. Vahepeal saad sa sõimata, et sa ise ei näinud, et su virsikud on suuremad kui naabri omad ja neid suuremale kilele ei pannud. Järgmine kord oled targem ja võtad sellises olukorras suurema kile – ja saad sõimata selle eest, et mingit isetegevust aretad.
Mul on kusjuures veel üsna hea, sest mina räägin veidigi prantsuse keelt, kohalikud ju ühtki teist keelt ei tunnista. Isegi need, kes ütlevad, et oskavad inglishit, ei oska tegelikult meie mõistes ikka mitte essugi. Igatahes laod sa siis neid virsikuid kuni ninast veri väljas, seda pühkida ei ole soovitatav (“Ärge kätega nägu katsuge, kiled on mürgised!”), ühiseks tunnuseks on kratsimine, sest mürk, millega kõike pritsitakse, paneb käed sügelema. Kusjuures süüa neid virsikuid ei tohi, aga samas on reegel, et isiklikke kotte tuleb hoida pakkimislaua all – ei tea, kas kõik tulevad seljakottidega tööle või mitte. Kohalikud kusjuures rohkem kui eestlased. Üks päev läks kauem ja kõigile anti kast virsikuid kingituseks kaasa, keetsime hiljem kodus moosigi.
Aa, ülemus on ka siin tore. Käib ja karjub. Lihtsalt niisama. Mitte kellegi peale konkreetselt, vaid lihtsalt lõugab “ALLEZ, ALLEZ!” ja muid selliseid asju, et meid ergutada. Mina isiklikult ei tunne end väga ergutatuna, teiste kohta ei oska öelda.
Mis ma siis veel räägiks… Ahhaa, me kõik oleme telekast näinud, et kui prantslased poodi lähevad, siis ostetakse alati ka üks pikk sai. See on tõesti täiesti valeinformatsiooni edastamine. Tegelikult ostetakse neid saiu enamasti kuus, sest see on sooduspakkumine, kuus viie hinnaga. Kusjuures mida nad selle saiaga teevad, mina küll ei tea, sest paksud nad ei ole ja üle ühe öö need saiad pehmena ei püsi. Õigemini ühte asja tean küll, mis nad teevad. Nimelt kui Eestis jalutavad inimesed koeri, siis siin jalutavad nad saia. Kui lähed hommikul kell kaheksa välja, et tööle minna, näed alati juba vähemalt ühte inimest, kes jalutab pikk sai seljataga. Ja kui jääd bussist maha ja tagasi koju kõmbid, näed sama inimest (ikka veel terve) saiaga tagasi jalutamas. Ja mitte üks inimene, vaid ikka terve hulk, ongi selline hobi nagu saiajalutamine. Suur on see issanda loomaaed.
Muidu on Montélimar nii pisike linn, et sellest ei ole eriti midagi rääkida. Pisike loomaaed on, kus on kanad ja paabulinnud ja kits jms, need said muidugi ära vaadatud. Nimes oli küll metsikult lahe, Roomaaegne arhitektuur ju ikkagi ja muu sihuke, aga kuna pildid on mul veel fotokas, siis neid jagan ma siis, kui ükskord koju saan. Kahjuks sain ma seal ainult ühe päeva olla – ja kuna ma laupäeval hakkan juba tagasi Eesti poole liikuma, ei näe ma ka mõtet sinna tagasi ronida, sest see jääb valele poole. Pigem töötan siin nii palju, kui saab, saan septembris rahaboss olla. 😛
Prantsuse keelega on nii, et esimesel päeval mõtlesin ma, et oh sa püha püss ja issa ristike, ma ei oska ju üldse rääkida ja peaksin end kohe maha laskma. Nüüd on juba nii, et kui midagi on vaja rääkida, lükatakse mind ette ja saan hakkama kah. Iga päevaga tuleb järjest rohkem meelde, keeletunnetus läheb järjest kindlamaks ja suudan rohkem aru saada. S.t. asjad jooksevad õige koha peale ja ma vähemalt ise tunnen, et sellest reisist on väga palju kasu. Trés bien!
HEA on kodus olla, tõesõna. Juba ette oli kopp ees, sest ma olin nii väsinud, et tahtsin ainult võimalikult kiiresti koju saada ja oleks hea meelega kogu reisi üldse vahele jätnud.
Pärdikute päevaraamat 
