faith

õrnad naiselikud teemad

Kuna ma olen aru saanud, et isiklik blogi on täiesti adekvaatne koht, et inimesi kõige oma elus toimuvaga kursis hoida, annan teada, et avastasin, et mu auto alla on keegi ära surnud. Ma juba mitu päeva ütlesin, et midagi haiseb, teised ikka, et ei, see on kanalisatsioonikaev – kuni mulle täna meenus, et Oskar piidles paar õhtut tagasi autoalust eriti pika pilguga ja alles kutsumise peale selle juurest ära tuli.

Ei teagi, kas jooksis mõni pisitegelane (ma ei saanud hommikul isegi aru, mis loom see täpselt on, ei hakanud torkima kah) naabrite uue koera eest ära, kuid ei osanud arvestada sellega, et see kah auto alla mahub, või tundus see lihtsalt hea koht, kuhu alla varju roomata ja sinna jäädagi. Esimest võimalust ma kaalun muidugi üldse ainult selle pärast, et see väike koer ei meeldi mulle, ei tahaks uskuda, et see niru kellegi murdmisega hakkama saaks. Igatahes ei julge ma uurima minna, sest auto on hoovis ja naabrid näeksid. Homme küsin Tannu käest, mida teha.

Üldse tundub tänavune suvi kuidagi eriti verine, kas või Tartust Tallinnasse või Pärnusse sõites näeb maantee välja nagu oleks sealt sarimõrvarite armee üle käinud. Kurja lilled.