faith · prantsuse muusika

viva la résistance!

Teen väikese appdeidi, seda enam, et selle jaoks on siin suurepärased võimalused – elan koos kuue teise eestlasega ühes korteris ja ühel seltskonnast on ka läpakas kaasas, saab eesti klaviatuuriga kirjutada ja puha. Eestlased on muidu nagu eestlased ikka, isegi võib öelda, et täitsa toredad on sattunud. Kuus tüdrukut ja üks poiss, kes on kodune. Poiss on kusjuures kodune soolise diskrimineerimise pärast – farmi oleks töölisi vaja küll, aga miskipärast on tegelased seisukohal, et sorteerimine on naiste töö.

Nüüdseks töötan ma siis teist nädalat farmis, sorteerin virsikuid. See on üks väga huvitav töö. Sulle antakse näiteks valge kast, pead panema esimese sordi (st ilusad) ühte kasti ja vähem ilusad teise. Laod pool tundi ja siis järsku avastatakse, et valget kasti on kogemata liiga palju saanud ja sa hakkad neid samu asju, mida sa just ladunud oled, hoopis oranži kasti ümber laduma. Ja vahel veel kohe peale seda sinisesse kasti. Vahepeal saad sa sõimata, et sa ise ei näinud, et su virsikud on suuremad kui naabri omad ja neid suuremale kilele ei pannud. Järgmine kord oled targem ja võtad sellises olukorras suurema kile – ja saad sõimata selle eest, et mingit isetegevust aretad.

Mul on kusjuures veel üsna hea, sest mina räägin veidigi prantsuse keelt, kohalikud ju ühtki teist keelt ei tunnista. Isegi need, kes ütlevad, et oskavad inglishit, ei oska tegelikult meie mõistes ikka mitte essugi. Igatahes laod sa siis neid virsikuid kuni ninast veri väljas, seda pühkida ei ole soovitatav (“Ärge kätega nägu katsuge, kiled on mürgised!”), ühiseks tunnuseks on kratsimine, sest mürk, millega kõike pritsitakse, paneb käed sügelema. Kusjuures süüa neid virsikuid ei tohi, aga samas on reegel, et isiklikke kotte tuleb hoida pakkimislaua all – ei tea, kas kõik tulevad seljakottidega tööle või mitte. Kohalikud kusjuures rohkem kui eestlased. Üks päev läks kauem ja kõigile anti kast virsikuid kingituseks kaasa, keetsime hiljem kodus moosigi.

Aa, ülemus on ka siin tore. Käib ja karjub. Lihtsalt niisama. Mitte kellegi peale konkreetselt, vaid lihtsalt lõugab “ALLEZ, ALLEZ!” ja muid selliseid asju, et meid ergutada. Mina isiklikult ei tunne end väga ergutatuna, teiste kohta ei oska öelda.

Mis ma siis veel räägiks… Ahhaa, me kõik oleme telekast näinud, et kui prantslased poodi lähevad, siis ostetakse alati ka üks pikk sai. See on tõesti täiesti valeinformatsiooni edastamine. Tegelikult ostetakse neid saiu enamasti kuus, sest see on sooduspakkumine, kuus viie hinnaga. Kusjuures mida nad selle saiaga teevad, mina küll ei tea, sest paksud nad ei ole ja üle ühe öö need saiad pehmena ei püsi. Õigemini ühte asja tean küll, mis nad teevad. Nimelt kui Eestis jalutavad inimesed koeri, siis siin jalutavad nad saia. Kui lähed hommikul kell kaheksa välja, et tööle minna, näed alati juba vähemalt ühte inimest, kes jalutab pikk sai seljataga. Ja kui jääd bussist maha ja tagasi koju kõmbid, näed sama inimest (ikka veel terve) saiaga tagasi jalutamas. Ja mitte üks inimene, vaid ikka terve hulk, ongi selline hobi nagu saiajalutamine. Suur on see issanda loomaaed.

Muidu on Montélimar nii pisike linn, et sellest ei ole eriti midagi rääkida. Pisike loomaaed on, kus on kanad ja paabulinnud ja kits jms, need said muidugi ära vaadatud. Nimes oli küll metsikult lahe, Roomaaegne arhitektuur ju ikkagi ja muu sihuke, aga kuna pildid on mul veel fotokas, siis neid jagan ma siis, kui ükskord koju saan. Kahjuks sain ma seal ainult ühe päeva olla – ja kuna ma laupäeval hakkan juba tagasi Eesti poole liikuma, ei näe ma ka mõtet sinna tagasi ronida, sest see jääb valele poole. Pigem töötan siin nii palju, kui saab, saan septembris rahaboss olla. 😛

Prantsuse keelega on nii, et esimesel päeval mõtlesin ma, et oh sa püha püss ja issa ristike, ma ei oska ju üldse rääkida ja peaksin end kohe maha laskma. Nüüd on juba nii, et kui midagi on vaja rääkida, lükatakse mind ette ja saan hakkama kah. Iga päevaga tuleb järjest rohkem meelde, keeletunnetus läheb järjest kindlamaks ja suudan rohkem aru saada. S.t. asjad jooksevad õige koha peale ja ma vähemalt ise tunnen, et sellest reisist on väga palju kasu. Trés bien!

P.S. Reisilugu: