anna kannatust

viimane tööpäev…

… sai lõpuks ometi läbi. Metsikult raske oli, nagu ma juba ette teadsin. Minu elu nimelt kipub alati minema parimate lavakunstireeglite kohaselt, nii et puänt on lausa hädavajalik. Ootamatult selgus ka see, et viimane tööpäev ei olnud mitte ainult minul, vaid kogu meie grupil, sest me olime rääkinud, et tahaks kõik korraga palka saada ja kuna meie vahendajaga olid kogu aeg mingid probleemid (selline Luz Maria, et sellest räägin ma koju jõudes ja oma armsa läpaka taga olles eraldi postituses), viskas farmeril lihtsalt kopa ette ja ta ütles, et keegi ei pea kauem töötama. Teised jäävad nüüd nädalaks veel niisama hängima, et oleks suurem tõenäosus, et nad enamuse rahast sulas kätte saavad.

Igatahes tähistame me täna kõik koos viimast tööpäeva sellega, et joome veini ja sööme virsikukooki. Viimane on ISEENESESTMÕISTETAVALT tehtud ainult poest ostetud virsikutest. Kaastöötajatele pakkusime ka šokolaadi ja Vana Tallinnat, viimane võttis neil hinge suht kinni, nad on ju oma kaheprotsendilise siidriga harjunud.

Ja homme võtan oma seljakoti selga ja asun jälle teele. Järgmisel nädalal on vaja juba Eestis olla.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.