Uncategorized

siin ma siis olengi

Postitus tuleb lyhike, sest prantsuse klaviatuur ajab mul kuuli kokku, k6ik on vale koha peal. Reis kulges v2ga kenasti, oleksin enam-v2hem kahe p2evaga kohale j6udnud, kui kaks hullu mind vahepeal r88vinud ei oleks. Nimelt otsustas yks katoliku paarike, et jumal on nad mind p22stma saatnud ja sel ajal, kui ma magasin, otsustasid nad, et viivad mu hoopis endale koju ja ma kindlasti hindan v6imalust pesta ja magada ja syya. Hindasin muidugi, aga linnadest ei saa ju normaalselt v2lja. 6 tundi v6ttis l6puks, et normaalsesse kohta saada. Vahel oli kyll juba nutumaitse kurgus, aga ma olen selleks ometigi liiga lahe. Muidu oli k6ik nagu ikka, poolakad on veits perverdid, hispaanlased t2iega ja maakera p88rleb ymber oma telje.

Igatahes olen ma nyyd kohal. T2na kyll t88tada ei saanud, kuigi seda lubati, aga tundub, et homme saan. Oleks tore kyll, kui normaalselt t88tada saaks, oleks, mida tagasi tulles maha juua.

Nali oli see viimane. Hahahaha.

prantsuse keel · prantsuse muusika

Hüvasti, Eestimaa!

Mitte et mul midagi selle kandi vastu oleks, aga külmaks kisub siin ju. Pidin kapist jälle teki välja otsima, mis sellest, et mul oli suisa õnne ööseks enda kõrvale ka kuumav mehekeha meelitada. Tema muidugi kuumas suurema osa ajast teki alt väljas, aga meeste keskmine kehatemperatuur ongi kõrgem kui naistel*. Häbi nagu kütma ka hakata ju keset õndsat augustikuud. Pealegi, kuna ma nagunii vaene olen, ei ole mul vahet, kas söön pähkleid (kiired ja toitvad süsivesikud, ei eelda valmistamist) ja kiirnuudleid (sitt, aga tekitab täiskõhutunde) siin või Prantsusmaal. Seal saab vähemalt sooja ilma ja keelepraktikat**.

Tegelikult lubatakse mulle seal isegi tööd, aga selle peale ma alguses väga ei lootnud, sest seda on sama suure suuga lubatud kõigile, antud aga üsna vähestele. Nüüd loodan vähe rohkem, sest kolm eestlannat, kellel oli töö, tulid just ära ja mind tahetakse vist neid asendama saata. Papa näitas mulle eile veel kaardi pealt, kustkaudu on kõige targem hääletada jms – selgus, et me olime eelmisel aastal oma pisikeste peakestega ka täitsa õiget rada pidi läinud. Igatahes on täna see päev, kus ma käe tee ääres püsti tõstan ja loodan, et see mind kiiresti Nimes’e (pildil) aitab. Ja sinna jään ma kas üheks või kaheks töönädalaks, vastavalt sellele, mis mulle täna hommikul seoses Eesti tööasjadega räägitakse.

Tänane lauluvalik – kaks lugu, mis kannavad mõlemad sobivat pealkirja “Je pars“, aga on täiesti erinevad:

* Rentsi blogist pead sina tõde kuulma

** kui ma järgmisel semestril tõesti Clotilde’i prantsusekeelset ainet kavatsen võtta, on keelepraktikat mulle VÄGA vaja

movies

Party Monster (2003)

Kas teie olete vahepeal mõelnud, mida Macaulay Culkin parajasti teha võiks? Igatahes ei katsugi ta ainult Mila Kunise kanni, vaid on aastast 2003 (peale üheksa aastat kestnud eemalolekut) jälle filme tegema hakanud. Party Monster oli esimene, väga on kiidetud ka filmi Saved!

Party Monster põhineb väidetavalt tõsielulool ja räägib USA club kids’i skenest – noortest, kellele klubid maksid, et nad nende pidudele tuleks. Umbes nagu Paris Hilton, ainult et lahedamalt riietatuna. See film kajastab nende kuulsaimaid esindajaid, kellel oli traditsiooniliselt probleeme narkootikumide, alkoholi ja kõige muu kaasnevaga, mõrv sealhulgas.

Kuigi film tundub kohati väga ülepakutud, oli see ikkagi väga lahe. Pealegi ongi need noored ju nagu drag queen’id, ülepakutus on what they do. Kuna film oligi tehtud nagu tegelased kogu aeg teaksid, et neid vaadatakse, kandsid mõlemad peategelased oma rollid välja, aga Seth Green jättis mulle siiski veidi parema mulje, sest Mac oli väga napilt sealt paraja ja ülemängimise piiri peal. Samas olid tegelased siiski kaasahaaravad, neist oli siiski kahju ja mõni ajas suisa kurjaks jne, suutis emotsionaalse tasandiga mängida küll. Üle 6/10 ma siiski ei annaks, sest kohati kippus midagi ikka lohisema jääma.

faith

õrnad naiselikud teemad

Kuna ma olen aru saanud, et isiklik blogi on täiesti adekvaatne koht, et inimesi kõige oma elus toimuvaga kursis hoida, annan teada, et avastasin, et mu auto alla on keegi ära surnud. Ma juba mitu päeva ütlesin, et midagi haiseb, teised ikka, et ei, see on kanalisatsioonikaev – kuni mulle täna meenus, et Oskar piidles paar õhtut tagasi autoalust eriti pika pilguga ja alles kutsumise peale selle juurest ära tuli.

Ei teagi, kas jooksis mõni pisitegelane (ma ei saanud hommikul isegi aru, mis loom see täpselt on, ei hakanud torkima kah) naabrite uue koera eest ära, kuid ei osanud arvestada sellega, et see kah auto alla mahub, või tundus see lihtsalt hea koht, kuhu alla varju roomata ja sinna jäädagi. Esimest võimalust ma kaalun muidugi üldse ainult selle pärast, et see väike koer ei meeldi mulle, ei tahaks uskuda, et see niru kellegi murdmisega hakkama saaks. Igatahes ei julge ma uurima minna, sest auto on hoovis ja naabrid näeksid. Homme küsin Tannu käest, mida teha.

Üldse tundub tänavune suvi kuidagi eriti verine, kas või Tartust Tallinnasse või Pärnusse sõites näeb maantee välja nagu oleks sealt sarimõrvarite armee üle käinud. Kurja lilled.

anna kannatust

oh kooliaeg

Kes ütleb, et nohikujutuks on veel vara, võib julgelt kalendrisse vaadata, sest on üldteada fakt, et augustis juba võib. Pealegi tegi Nirti otsa lahti, nii et nüüd võivad kõik teised julgelt kapist välja tulla ja mainida, et jah, tegelikult me kõik loeme juba järgmiseks semestriks kohustuslikku kirjandust. Mina vähemalt. Ei kavatsegi häbeneda.

Tunniplaan on ka nõnda paigas, et miski ei kattu liigselt, kui päevasel ajal töötama ei pea, saab kõiges korralikult kohal käia jne. Ainus asi, mis minus tõelist õõva tekitab, on see, et mul on üks (minu plaane silmas pidades) kohustuslik aine. Seda ainet ei loeta eesti keeles. Kohustuslik kirjandus ei ole eesti keeles. Õppejõud ei ole eestlane. Ja kõigele lisaks on õppejõud see sama naine, kes mind aasta tagasi oma keeletunnis nii ära hirmutas, et lõpuks ei tulnud mul isegi meelde, kuidas prantsuse keeles tere öeldakse ja ma sain suulisel eksamil E, mis kogu ülejäänud hinde alla kiskus. Mu toonast kokutamist arvestades on vägagi võimalik, et ta tegi mulle veel järeleandmisi, mida ta sel semestril enam ei teeks, sest enam pole tegu keeletunniga ja on igaühe isiklik asi, kuidas ta järjel püsib. Nii et ühel hetkel tuleb ilmselt enda jaoks läbi mõelda, kas jätta see asi järgmisesse aastasse või üritada kuu ajaga prantsuse keel päris selgeks saada. Hetkel kaldun veel selle viimase poole, sest me kõik teame, et everything you can do, I can do better*. Saab näha, kuidas õnnestub, õpik on mul nagunii iga päev lahti ja audiobook (prantsuse kirjaniku J. K. Rowlingi [loe: Roling] “Harry Potter à l´école des sorciers“) mängib pleikus.

Muus osas tahaks veel uhkustada, et mul on ikka vedanud, vanemate aia näol on mul koht, kus käia pugimas sõstraid, tikreid, maasikaid ja isegi irooniapõõsaid** on mitu tükki. Mul on lausa vitamiini üledoos, kuigi maailma parima empsi pannkoogid ja jäätis marjade jaoks just palju ruumi  ei jäta.

* eeldusel, et tegu pole füüsilise ja/või oskustööga või millegagi, mis nõuab koordinatsiooni või on niisama keeruline

** blogi toimetaja on teadlik aroonia ja iroonia vahelisest erinevusest, kuid ei jaksa enam nende kuradima kunstiinimestega vaielda