Lugesin prantsuse keele kodutöö jaoks sobivat materjali otsides üht artiklit. Väga põnev artikkel on kusjuures. Eriti vaatepunkti osas. Nimelt räägib lugu sellest, et üks tüdruk (tegelikult juba noor naine, 22 aastane) tahtis end ära tappa ja jõi pesuvahendit. Ei läinud päris nii hästi kui plaanis, opereeriti siit-sealt ja saadeti koju. Tüdruk oli aga järjekindel ning lahendas probleemi seekord passiivse vastupanu teel – viskas pikali ja enam ei söönud. 15 päeva pärast* oli juba surnud.
Pole sugugi ebatavaline lugu, varemgi järjekindlaid inimesi nähtud. Loo teeb aga eriliseks see, et tüdruk elas koos oma vanematega. Vanemad helistasid tuletõrjesse (kes tuleks selle peale, et sellises olukorras politsei asemel tuletõrjesse helistada?) kaks päeva peale tütre surma ja ütlesid, et keegi võiks ta nüüd kuskile ära viia. Eriti šokeeris kommentaatoreid see, et vanemad ei olnud oma tütre silmi sulgenud (kas hiina kultuuriruumis on see üldse esimene asi, mida peale kellegi surma tehakse?).
Kinniste või lahtiste silmadega, aga tüdruk oli surnud ja nagu sellises olukorras ikka, tuleb leida süüdlane, nii et hetkel süüdistatakse tüdruku vanemaid. Mul on ausalt öeldes raske uskuda, et nad hetkel üldse mingis süüdivad seisundis on, sest kui nad ta meelega end tapma ajasid, ei ole nad ilmselt vaimselt päris terved, ja kui nad lihtsalt enam ei jaksanud, olid juba viimse piirini viidud ja meeleheitel ja otsustasid, et las tütar teeb, mis tahab, on ka see ju mõistetav. Neiul endal ei näe meedia mingit “süüd” või aktiivset osalust, tema kohta kasutatakse isegi sõna handicapée, kuigi nii palju, kui mina aru sain, oli tema ainukeseks “puudeks” just soovimatus elada. Või mine võta kinni, loos on palju kummalisi nüansse.
Kas või see, et tüdruk ei visanud pikali mitte oma voodisse, vaid elutoa põrandale. Vanemad käisid kaks nädalat temast mööda, tema lihtsalt pikutas seal. Ei tea, kas rääkis ja vetsus käis, söömisega ta igatahes ei tegelenud. Inimene, kes tahab rahu ja vaikust, roniks ilmselt oma voodisse, elutoa põrandale viskumine tundub paratamatult appikarjena. Samas on see appikarje inimeselt, kes on korra juba pesuvahendit joonud ja kes ilmselgelt ei oska lihtsalt elada ja ise end aidata. Ilmselgelt ei oska ka tavainimesed, ükskõik, kui palju nad teda armastavad, teda aidata. Nii et kui juba süüdlasi otsitakse, küsiksin ma kohe, kas tõesti ei hoita silma peal inimesel, kes on üritanud end tappa – eeldaksin, et sellises riigis nagu Prantsusmaa, kohtub ta järgmised aasta aega ülepäeviti nii psühhiaatri kui psühholoogiga, kes teda kordamööda turgutada üritavad. Tema vastu ei tundnud aga nende kahe nädala jooksul keegi huvi. Artikli autor ei ole seda aga märkimisväärseks pidanud.
Lisaks muidugi ka moraalsed küsimused. Kas mul on (moraalne) õigus end tappa, kui ma seda tõesti soovin? Kui on, kas siis teistel on (ikka veel moraalne, nii siin kui järgnevates lausetes) õigus mind takistada? Ja kui ei ole, siis kas kellelgi on õigus neid karistada selle eest, et nad mu soovi austasid? Kas enesetapp on traagika või lihtsalt üks võimalikest valikutest? Kas riik, mis on uhke oma demokraatia ja kogukonnatunnetuse üle, ei peaks rohkem tegema selle heaks, et depressiivseid** enesetapukalduvustega inimesi rohkem jälgitaks? Või on vastutus tema enda õlgadel, aga kui ta sellest loobub, mõistetakse ta siiski hukka? Kui, siis millel põhineb see moraalne õigus tema süüdistamiseks?
* ilmselt aitas kaasa tema üleüldine kehv seisund, sest muidu võivad inimesed 15 päeva paastuda, ilma et see neile väga drastilist mõju avaldaks
** kuigi tavainimesed seda ei usu, ON depressioon füüsiline haigus, mis lihtsalt seletatuna tähendab seda, et ajukeemia on paigast ära (või vastupidi, oma õiges kohas? igatahes teises kohas, kui keskmisel inimesel), mille tulemusena elu tundub olevat üks hädaorg ja üheotsapilet Paradiisi võib näida üsna meeldiva väljapääsuna
Pilt illustreerib olukorda, sõna “religioon” võib asendada sõnaga “kultuur”, kuigi tegelikult elame me nagunii kristlikus kultuuriruumis, sealt ka see, et enesetapp nii hirmus paha-paha asi on. Mina sain selle Maarjalt, ei tea, kust tema sai.
Pärdikute päevaraamat 