Les Lascars (film)

Avastan hoogsalt prantsuse filmikunsti, sest mu oma pingutustele annab lisa see, et igal kolmapäeval on Tartu Ülikooli Keeltemajas Prantsuse kinoklubi ehk ciné-club français. Nimest ei tohi lasta end eksitada, vähemalt Les Lascars on selline film, et seda ei saa viisakate sõnadega kirjeldada, vaid tuleb öelda midagi stiilis “narsin nii, et kotid märjad”. Kotte mul ei ole, aga eks improviseerige.

Mõned on võib olla näinud samanimelist seriaali, aga nüüd on tegu 2009 aastal valminud täispika filmiga. Point siis selles, et on kaks pisisuli, kellest üks tahab hirmsasti pappi kokku ajada, et puhkama minna, aga teine tahab ausaks meheks hakata, sest on armunud rikkasse tüdrukusse. Räpparid on nad muidugi kah, kohe-kohe saavad kuulsaks, kui ainult see esimene läbimurre ükskord tuleks. Lisaks jamad kanepi müümisega, norra sauna ehitamisega, pornostaaridega sõbrunemisega, maniakist göölfrendiga, kes juhuslikult on politseinik jne.

Ja mõnitage mind nüüd labase maitse pärast, aga ma annan sellele kümme punkti kümnest, sest see oli nii naljakas, mulle meeldivad need karakterid ja see, et see polnud nii kuradima etteaimatav ja lisaks oli soundtrack eriti lahe. Minu lemmik oli lõpulaul, kus poisid laulavad sellest, kuidas nad paremateks inimesteks on muutunud ja ainult rohelise tulega teed ületavad. Kahjuks ei ole juutuubis inglise keelsete supakatega versiooni, nii et huvilised peavad keelt õppima:

Eesti feministid teevad uusi avastusi

Vist esimene kord, kui keegi Eestis avalikult tähelepanu juhib faktile, et mitte ainult mehed ei “suru naisi alla”, vaid ka naised (meenutame nüüd koolis õpitut ja kordame ilma iseseisvalt mõtlemata) “taastoodavad patriarhaalseid väärtusi”, tihti rohkemgi kui mehed. Selline artikkel siis.

nüüd ei saa siin majas enam üldse elada

Liiguvad jutud, et kokkuhoidlikutel inimestel tuleks kindlasti õlut varuda, sest linnaste hind tõusis ja Soomes juba õllehind kah. Karta on, et õlletehase ladu ostetakse nüüd tühjaks ja tassitakse meile kööki/keldrisse. Ja kui see juba siin on, ega siis ju pudeleidki avamata ei saa jätta.

Vähemalt õppida on nüüdsest lõbusam.

Tõeline armastus ei vaja ei ühist keelt ega füüsilist lähedust

Tere, lapsed! Täna räägime me armastusest. Kes ei elaks kaasa tõelisele armastusele? Armastuse mõiste tähendab muidugi igaühe jaoks erinevat asja. Nii palju kui on inimahve, on ka erinevaid suhteid. Mõni eriti kõrgelennulise sulejooksuga tüüp ütleks, et armastus on täielik teineteisemõistmine, ehk isegi valmisolek end teise nimel ohverdada. Maisemad inimesed, nagu näiteks Kee Abel (loe “huu teh fakk is kee abel?“), ei vaja armastuse tekkimiseks nii palju ja leiavad, et teineteisest arusaamine on tugevalt ülehinnatud. Nagu Abel ise ütleb:

Mõistsime, et oleme teineteise jaoks loodud, ja alustasime kooselu kohe. See oli tõeline printsi ja printsessi lugu, nagu meie sõbrad seda kirjeldasid!

[…]

Kee mees on pärit venekeelsest perekonnast ja kui nad koos elama hakkasid, siis ei osanud tema vene keelt ega mees eesti keelt. «Meie esimesed jutuajamised kõlasid väga naljakalt. Põhiliselt rääkisime käte-jalgade abil,»

Huvitav, millest nad aru said, et nad teineteise jaoks loodud on? Suurepärasest füüsilisest klapist? Teine huvitav asi on aga see, et kui vanasti sündisid suurimad “armuviljad” (lapsed, noh) ikka füüsilisest tegevusest, siis Kee peres pole isegi selle jaoks vajadust, sest kui Õhtulehe pealkirja uskuda, aitas naisel rasestuda just poolteist kuud kestnud suhtepaus.

prantslased proovivad inglise huumorit teha?

Minu meelest ei tule väga hästi välja, enamus neist klippidest tunduvad lihtsalt ülepakutud. Ehk on asi ka selles, et ma pean pingutama, et aru saada, aga mulle on jäänud mulje, et Eestis heaks hinnatav huumor on tunduvalt peenekoelisem kui prantsuse oma. Ja inglastega võisteldes jääksid inglased peale. Nii meile kui prantslastele. 😀

Hey, Féfé!

Noh, cherie’d, kas arvasite, et olen teid hüljanud? Kottigi! Täna räägime sellisest armsast mooramaamehest nagu Féfé. On nimelt selline poiss. Nigeeria päritolu prantslane. Laulab. Ei räpi, laulab. Täitsa huvitavalt.

Minu osa on nüüd tehtud, las muusika räägib ise enda eest.

tahaks elektroonikut

Kohe hädasti oleks vaja. Sain sõbranna* käest sellise suurepärase masina nagu ülevaloleval pildil. No mina kaotasin enda oma ära, nagu mul kombeks, ja tema sai uue. Tema käes see kaunitar veel töötas, aga minu käes lülitas end juba esimesel päeval kohe peale sisselülitamist uuesti välja. S.t. nii teebki – võtab pildi ette ja siis läheb kohe teisipidi tuttu tagasi.

Kuna ma olen ju loomupärane geenius**, mõtlesin juba välja, milles asi. Nimelt oli Maarjal hold’i nupp katki, nii et seda ei saa ei peale panna ega maha võtta, aga kui pill lukus on, siis ainult nii palju ma tema toimimist imetleda saangi. Nii et nüüd oleks mul vaja kedagi, kes oskaks selle nupu kas korda teha või ta lihtsalt lukust lahti keerata. Kumb iganes odavam on, sest kui tonni eest saab juba uue samasuguse, ei raatsi miljonit remondi peale panna. Tartust siis käib jutt.

Iseenesest on väga asjalik pianiino, sest keeleõppijana meeldib mulle väga see, et on võimalik asjadele supakaid lisada – s.t. näiteks, et saan oma prantsusekeelset Harry Potteri audioraamatut kuulates soovi korral ka jälgida, kuidas täpselt mõnda asja kirjutatakse. S.t. TÄHENDAKS, kui mul õnnestuks see asi tööle panna. Nii et kirjutage/joonistage/kommenteerige julgelt.

* Aitäh, Maarja!

** Mu ainsaks veaks on tegelikult liigne tagasihoidlikkus

andekad inimesed

Ikka ja jälle avastan, et mõni mees on ikka andekas. Õigemini teised avastavad ja näitavad mullegi, seekord näitas K.k.p-s, kui see kellelegi midagi ütleb. Antud pildil on metallitöö, aga onu teeb ka igasugu muid asju.

rohkem detaile

Näen rõõmuga, et blogimise diskursus avardub pidevalt. Kui vanasti kirjutati ainult kombekatest asjadest ning seda, kui mõni kirjutas sellest, kuidas ta endale rusikat pärakusse topib (siinkohal tahaks tervitada Vendasid Koledaid!), peeti kohatuks ning selline kirjutaja sai endale koguni hullu maine, siis nüüd laienevad normaalsuse piirid iga päevaga.

Näiteks on juba täiesti tavaline kirjutada naistearsti külastamisest. Ainus, mida ma noorele kirjaneitsile* ette heidaksin, on detailide vähesus. Milline aluspesu sul seljas oli, kas tutt oli raseeritud või mitte, kas su emakas on kuskile poole kaldu. Rahvas nõuab vastuseid!

Su kirja ootama jäädes,

Rents

* yeah, right

Moraalne relativism

Lugesin prantsuse keele kodutöö jaoks sobivat materjali otsides üht artiklit. Väga põnev artikkel on kusjuures. Eriti vaatepunkti osas. Nimelt räägib lugu sellest, et üks tüdruk (tegelikult juba noor naine, 22 aastane) tahtis end ära tappa ja jõi pesuvahendit. Ei läinud päris nii hästi kui plaanis, opereeriti siit-sealt ja saadeti koju. Tüdruk oli aga järjekindel ning lahendas probleemi seekord passiivse vastupanu teel – viskas pikali ja enam ei söönud. 15 päeva pärast* oli juba surnud.

Pole sugugi ebatavaline lugu, varemgi järjekindlaid inimesi nähtud. Loo teeb aga eriliseks see, et tüdruk elas koos oma vanematega. Vanemad helistasid tuletõrjesse (kes tuleks selle peale, et sellises olukorras politsei asemel tuletõrjesse helistada?) kaks päeva peale tütre surma ja ütlesid, et keegi võiks ta nüüd kuskile ära viia. Eriti šokeeris kommentaatoreid see, et vanemad ei olnud oma tütre silmi sulgenud (kas hiina kultuuriruumis on see üldse esimene asi, mida peale kellegi surma tehakse?).

Kinniste või lahtiste silmadega, aga tüdruk oli surnud ja nagu sellises olukorras ikka, tuleb leida süüdlane, nii et hetkel süüdistatakse tüdruku vanemaid. Mul on ausalt öeldes raske uskuda, et nad hetkel üldse mingis süüdivad seisundis on, sest kui nad ta meelega end tapma ajasid, ei ole nad ilmselt vaimselt päris terved, ja kui nad lihtsalt enam ei jaksanud, olid juba viimse piirini viidud ja meeleheitel ja otsustasid, et las tütar teeb, mis tahab, on ka see ju mõistetav. Neiul endal ei näe meedia mingit “süüd” või aktiivset osalust, tema kohta kasutatakse isegi sõna handicapée, kuigi nii palju, kui mina aru sain, oli tema ainukeseks “puudeks” just soovimatus elada. Või mine võta kinni, loos on palju kummalisi nüansse.

Kas või see, et tüdruk ei visanud pikali mitte oma voodisse, vaid elutoa põrandale. Vanemad käisid kaks nädalat temast mööda, tema lihtsalt pikutas seal. Ei tea, kas rääkis ja vetsus käis, söömisega ta igatahes ei tegelenud. Inimene, kes tahab rahu ja vaikust, roniks ilmselt oma voodisse, elutoa põrandale viskumine tundub paratamatult appikarjena. Samas on see appikarje inimeselt, kes on korra juba pesuvahendit joonud ja kes ilmselgelt ei oska lihtsalt elada ja ise end aidata. Ilmselgelt ei oska ka tavainimesed, ükskõik, kui palju nad teda armastavad, teda aidata. Nii et kui juba süüdlasi otsitakse, küsiksin ma kohe, kas tõesti ei hoita silma peal inimesel, kes on üritanud end tappa – eeldaksin, et sellises riigis nagu Prantsusmaa, kohtub ta järgmised aasta aega ülepäeviti nii psühhiaatri kui psühholoogiga, kes teda kordamööda turgutada üritavad. Tema vastu ei tundnud aga nende kahe nädala jooksul keegi huvi. Artikli autor ei ole seda aga märkimisväärseks pidanud.

Lisaks muidugi ka moraalsed küsimused. Kas mul on (moraalne) õigus end tappa, kui ma seda tõesti soovin? Kui on, kas siis teistel on (ikka veel moraalne, nii siin kui järgnevates lausetes) õigus mind takistada? Ja kui ei ole, siis kas kellelgi on õigus neid karistada selle eest, et nad mu soovi austasid? Kas enesetapp on traagika või lihtsalt üks võimalikest valikutest? Kas riik, mis on uhke oma demokraatia ja kogukonnatunnetuse üle, ei peaks rohkem tegema selle heaks, et depressiivseid** enesetapukalduvustega inimesi rohkem jälgitaks? Või on vastutus tema enda õlgadel, aga kui ta sellest loobub, mõistetakse ta siiski hukka? Kui, siis millel põhineb see moraalne õigus tema süüdistamiseks?

* ilmselt aitas kaasa tema üleüldine kehv seisund, sest muidu võivad inimesed 15 päeva paastuda, ilma et see neile väga drastilist mõju avaldaks

** kuigi tavainimesed seda ei usu, ON depressioon füüsiline haigus, mis lihtsalt seletatuna tähendab seda, et ajukeemia on paigast ära (või vastupidi, oma õiges kohas? igatahes teises kohas, kui keskmisel inimesel), mille tulemusena elu tundub olevat üks hädaorg ja üheotsapilet Paradiisi võib näida üsna meeldiva väljapääsuna

Pilt illustreerib olukorda, sõna “religioon” võib asendada sõnaga “kultuur”, kuigi tegelikult elame me nagunii kristlikus kultuuriruumis, sealt ka see, et enesetapp nii hirmus paha-paha asi on. Mina sain selle Maarjalt, ei tea, kust tema sai.

  • Kategooriad