Innovaatilisus, vat mis. Vahel lihtsalt tuleb teha valikuid, et inimkond saaks areneda soovitud suunas. Kahjuks, nagu endokrinoloog Maria New avastas, on sel teel alati ka vastaseid. Maria ei teinud midagi hullu, vastupidi, Ninataga annaks talle kindlasti suisa medali. Nimelt andis Maria rasedatele naistele (küll veel katsetusjärgus olevat) hormooni, mis peaks aitama homoseksuaalsust ära hoida. Heteroseksuaalsusest üksi jääb muidugi väheks, Maria eesmärgiks on hoiduda selliste tüdrukute sünnist, kes (vabas tõlkes) “tunnevad laste vastu ebanormaalselt väikest huvi, ei taha tüdrukute mänguasjadega mängida ega emaks saada ja kelle karjäärivalikud on liiga maskuliinsed”. (Tormiline käteplagin saalis, inimesed tõusevad püsti, trambitakse jalgu, ovatsioonid ei taha kuidagi vaibuda)
Nimelt loodetakse, et see hormoon ravib CAH-i (congenital adrenal hyperplasia), mis mõjutab ka suguelundite arengut ja võib väga harvadel juhtudel viia genitaalide mehelikumaks muutumisele. Enamasti ei ole täpselt teada, kas lootel on see konditsioon või mitte, nii et hormooni, mis ei ole veel ametlikku heakskiitu saanud, kasutatakse ennetava “igaks juhuks” ravina, lisaks ei toimu see sugugi alati nii kliinilistes tingimustes, kui võiks, paljud naised ei käi korralikult järelkontrollis jne.
Iseenesest on teema huvitav. Kas ma olen otsekohene ja matemaatiliselt võimekas selle pärast, et isa mõju perekonnas on tugev olnud ja ema on raamatupidaja, või olen ma lihtsalt geneetiliselt väikese kõrvalekaldega? See, et Maria New nö mehelike valdkondadega tegelemist otseselt ebanormaalseks nimetab ja räägib emade ja abikaasade sünnitamisest, on eriti irooniline, kui arvestada, et ta on üks esimesi naissoost pediaatrilisi endokrinolooge ja lisaks National Academy of Sciences’i liige. Kahetseb vist ja mõtleb, et oleks ikka pidanud kooli vahele jätma ja kohe mehele minema. Elu on juba kord selline.
Pärdikute päevaraamat 