Ma pean ennast üldiselt üsna ratsionaalseks inimeseks ja seetõttu usun tõenäosusteooriat. Ma ei ole ateist, ma olen agnostik – s.t. ma küll ei usu Jumalasse, aga kui ma peaksin nägema põlevat põõsast, mis minuga räägib, ja mul peale seda ei tuvastata ei ajukasvajat, narkojoovet ega mõnd vaimuhaigust, hakkaksin kahtlema küll. Täpselt sama moodi usun ma, et arvestades seda, kui suur ja lai on maailmaruum, on üsna tõenäoline, et elu leidub ka mujal, ehk suisa intelligentseid eluvormegi (iseasi, kas ja kui tinglikult tegelikult meiesuguseid enesehävituslikke masinaid intelligentseteks eluvormideks saab nimetada). Aga vot siis, kui ma lugesin Nirti blogi kommentaariumist, et Eestis olevat olemas asjalikke naisteajakirju, tekkis mu hinge küll kahtlus.
Ma tahaks ka kuulda, milline siis on hea ja asjalik Eestis ilmuv eestikeelne naisteajakiri? Okei, ei sisalda nad kõik ainult seksi (Pere ja Kodu näiteks räägib küll seksi tulemuste üleskasvatamisest, aga seksi ennast on väga vähe), aga see on jälegi väga kitsalt koduperenaistele/lastevanematele suunatud, nagu nimigi ütleb. Teised ajakirjad on aga kõik sellised, et isegi kui on artikkel sellest, et tegelikult ei pea ennast lolliks poodlema ja klouniks meikima, on ühel lehel kõrval reklaam “Üliodavad kingad, osta kohe viis paari!” ja teisel pool “Kunstripsmete efektiga ripsmetušš!” Pealegi tundub mulle, et reklaam ütleb midagi ka lugejate kohta. Keskmine naisteajakiri ei ole tõenäoliselt suunatud väga intelligentsetele naistele, kui ainult hügieenisidemete- ja kosmeetikatootjad sinna reklaami julgevad osta, aga näiteks kirjastused kaarega eemale hoiavad. Miks siis ei ole kunagi Cosmo küljel Äripäeva reklaami? Miks ei räägita Lilithis majandusprognoosist?
Tegelikult muidugi selle pärast, et ilmselt juba enne ajakirja loomist on loodud nö tüüplugeja mudel, kellele see ajakiri meeldima peab. Eriti paistab see silma nö meesteajakirjade puhul, mis võiks kohe orangutangiajakirjadeks ümber nimetada. Playboy müügimehed ise nimetavad seda vist elustiiliajakirjaks, mis peaks igale mehele huvi pakkuma? Lahti tehes jääb aga mulje, et “iga mees” mõtleb eelkõige tissidest, soovitatavalt suurtest, ja tehnikavidinatest, soovitatavalt suurtest. Anna sellisele mehele suurte tissidega naine ja tank, millega mängida, ja ta on rahul, kuni naabril suuremat tanki ja uhkemat naist ei ole. Tüüpiline naisteajakirja lugeja ei ole nii stereotüpiseeritud, aga tema olemasolu ja sarnasus ülaloleva pildiga paistab lehtedelt siiski selgelt silma. Sisus räägitakse küll näiteks (sh majanduslikust) iseseisvusest ja vabadusest ja sellest, et olulisem on sisemine õnn, aga samas tundub nii mõnigi ajakiri eeldavat seda, et lugejal on nii raha kui vaba aega – Eestis on see eelkõige võimalik kodusel naisel, kellel on rikas mees. Teist tüüpi ajakirjad aga eeldavadki seda, et naine teeb karjääri ja pole “emaka ori”. See on muidugi mõistlik, naine peaks ikka ise otsustama, kas ta tahab lapsi saada, aga kui ta tahab, ei tohiks teda selle eest ka hukka mõista. Ja samas on üldise tooni ja mõne “võrdõigusliku” artikli vahel ikka tohutud käärid. No ei mõju tõsiset võetavana jutt sellest, kuidas kõige olulisem on sisemine eneseteostus ning kuidas meeste arvamus ei ole maailmas kõige olulisem, kui kõrval arutatakse, kas eelistada epileerimist või vahatamist või karvade lasereemaldust (loe: üldse mitte millegi tegemist ei peeta võimalikuks valikuks). Tahaks küll vahel teada, kuidas epileerides karvade sissekasvamist vältida, aga mitte sellises kvantitatiivses suhtes ülejäänud teemadega võrreldes.
Nii, et ma kordan küsimust ja tsiteerin iseennast:”Milline siis on hea ja asjalik Eestis ilmuv eestikeelne naisteajakiri?” Ärge hoidke oma teadmisi vaka all, ma tahaks ka teada, kui on tõesti Eestisse tekkinud mõni femina sapiens’ile suunatud kuukiri.
Pärdikute päevaraamat 