faith

Aitamisest nii ja teisiti

Eile, kui omale elamiseks saadud minuteid täiesti mõttetult Perekoolis kulutasin, leidsin teema, kus räägitakse annetamisest ja abistamisest. Kes peab õigeks, et annetatakse ainult loomadele, sest nemad pole oma olukorras kuidagi ise süüdi, kes lähtub põhimõtteliselt samast teooriast, aga valib oma olukorra suhtes võimetud inimgrupid, näiteks lapsed või pensionärid. Nagu sellistes teemades alati, läks jutt ühel hetkel ka paljulapselistele. Oli inimesi, kes olid seisukohal, et paljulapselisi nad ei aita, sest inimene ei ole (vähemalt ideaalis) küülik, kes valimatult sigib, vaid peaks olema võimeline oma materiaalset seisu piisavalt kaine pilguga hindama ja vajadusel, kui isegi kondoomiraha hetkel tõesti ei ole, oma kirge alla suruma. Teine “koolkond” leidis aga, et kui lapsed juba olemas on, pole nemad ju mitte milleski süüdi ja neid tuleks siiski aidata.

Enne kui edasi lähen, panen kirja, et see postitus EI OLE automaatselt kõigi paljulapseliste pihta suunatud. Olen täiesti teadlik sellest, et enamus paljulapselisi peresid saavad ise hakkama, hoiavad kokku, on oma valikutega rahul ja nende elurõõmust tuleks ainult eeskuju võtta. Ausalt. Minu oma vanaemal oli viis last (tegelikult on “palju” täiesti subjektiivne suurus, aga minu jaoks on viis ikka juba üsna palju, kuigi meediasse jõudvatel probleemsetel paljulapselistel on enamasti neid siiski paar tükki rohkem) ja nende pere on siiani väga ühtehoidev. Samuti ei räägi see postitus peredest, kellel on VAHEL olnud rahalisi raskusi. Me kõik võime vahel hätta sattuda ja tegelikult peaks riigi sotsiaalsüsteem ju (taas ideaalis) olema otsekui julgestusvõrk – vahel saab maksurahast abi Kalle, vahel Malle, toetame üksteist. Nii et see postitus on otseselt nendest, kes on juba mitmeid aastaid järjest abi palunud ja samal ajal veel ühe või mitu last saanud. Nendest, kelle meelest nad teevad paljunemisega riigile mingi heateo, mistõttu peaksidki teised selle kinni maksma. Kes nõuavad näiteks maja, põhjendades seda sellega, et neil on palju lapsi ja nii on ju kehv korteris elada, kuigi nad on selles korteris elanud esimese lapse sünnist saadik. Ehk siis inimestest, kes on ilmselgelt seisukohal, et nad võivad emakat raputada nagu hoiupõrsast ja vaadata, kui palju sellest pudeneb.

Probleem on sellises olukorras täiesti reaalne, sest mõlemal eelmainitud “koolkonnal” on õigus ja mõlemad variandid on samas halvad. Kui need inimesed abi ei saa, on tõesti “ilmsüüta lapsukesed” näljas ja kuna sellised inimesed ju korki ette ei pane, nende näljas olevate laste arv muudkui suureneb. Kui neid aga pidevalt abistada, ei harju aga mitte ainult ema-isa neist toetustest elama, vaid lapsed võtavad tegevusetusest teenimise meetodi väga kiiresti omaks ja see ring jätkub. Samuti ei õpeta sellised lapsevanemad oma lastele siis keskmise eestlase mõistes normaalseid väärtusi, nagu vastutustunnet enda ja oma lähedaste eest.

Seetõttu pakun välja veidi teistsuguseid abistamisvõimalusi. Näiteks

  • vanemad lapsed, kelle pea vähegi võtab, internaatkooli. Gümnaasiumiealist see enam ei traumeeri ja Eestis on vägagi normaalseid koole, mille juures on ka ühikas. Tartu maakonnas kas või Ülenurme Gümnaasium. Makstakse kinni ühikakoht ja  toitlustus, antakse veidi vajalikke riideid. Riigile veidi kulukam, aga õpetab lapsele iseseisvust ja seda, et ta peab raha eest ka pingutama (vähemalt koolist välja langeda ju ei tohi); tegu võib olla ka ametikooliga, seega saab laps soovi korral võimaluse ametit omandada. Lisaks ei saa vanemad sel viisil otsest toetust, vaid nende enda rahaline koormus muutub väiksemaks ja nad saavad ka ajaliselt teistele lastele rohkem pühenduda.
  • Lastele pakutakse alates kuuendast elukuust tasuta sõime-päevahoiu võimalust, et vanematel oleks võimalik tööl käia. Lapse arengu seisukohast muidugi mitte kõige parem valik, aga annab vanematele vähemalt teoreetilise võimaluse ise enda heaks kohe midagi ära. Samuti saavad vanemad nö bussisaatjaks eelisjärjekorras, vald näeb vaeva, et neile mingit tööd pakkuda. Kui vanemad tööst keelduvad, pole neil järelikult abi tegelikult vaja (eeldusel muidugi, et neile ei pakuta tööd kuskile metsa sisse 50 km kaugusele, kuhu buss ei käi, nii et sõidukulud sööksid kogu raha ära – töö peab olema selline, mida inimestel oleks võimalik ikka reaalselt ja kasumlikult teha). Kui elatakse väikses maakohas, kus tõesti pole ühtki vaba tööpakkumist ja mõlemad vanemad on töötud, tuleb paratamatult leppida faktiga, et tuleb kolida.  Lihtsalt teiste kulul elada põhjendusega, et ei taheta oma koduvallast lahkuda, ei ole ju mõistlik. Seejuures pakutakse teise kohta töö leidmisel abi kolimiseks ja korteri leidmiseks, esimese kuu üüri maksmiseks jne.
  • ühele vanematest pakutakse tasuta steriliseerimisvõimalust. Kui on ikka näha, et inimene on  käinud abi küsimas viimased viis aastat, neist kolmel on tal sündinud uus laps, peakski edasine abi olema tingimusklausliga. Eriti juhul, kui ta pole koostööaldis – kõik tööpakkumised tagasi lükkab, keeldub kolimast, kuigi tööd ei ole jne. Indias on tasuta steriliseerimine väga levinud praktika (kuigi seal mingit normaalset sotsiaalabi ei olegi, aga abiks seegi). Hiinas on teatud olukordades lausa sundsteriliseerimine, kuigi seda nimetatakse juba inimõiguste rikkumiseks – samas on ju ka lapsel inimõigused, õigus toidule ja puhtale veele ja ideaalis ka isiklikule ruumile.  Ja loogika on väga lihtne – kui sina tahad kogu aeg midagi meie ühisest rahakotist, tahame meie, et sina vähendaksid tõenäosust, et sinu  isiklik rahamasin on perpetuum mobile. Kui usulised tõekspidamised seda ei luba, saabki ju edasist abi kirikust küsida, pole vaja riigiameteid selle jutuga tüüdata.
  • Lisaklausel eelmistele. Pakutakse võimalust, et mõni laps läheb asendusperre. Eestis on lapsendada soovijaid tunduvalt rohkem kui lapsendatavaid, sest vanemlikke õigusi ei võeta ära pea kelleltki, kes viitsib lapsi korra aastas (see number ei ole laest võetud illustratsioon, just nii palju peavadki kehvad vanemad  oma lastekodus viibivate laste vastu huvi üles näitama, et vanemlikke õigusi säilitada) vaatamas käia. Asenduspere ohuks on muidu on see, et üks lapse vanematest võib näiteks otsustada, et loobub narkootikumidest ja hakkab ise oma last kasvatama või et ta üritab last kasuvanemalt varastama õpetada vms. Antud juhul see oht peaaegu puudub – kui suur see tõenäosus ikka on, et ainult nõudma harjunud inimene iseseisvalt jalad alla saab ja majandusliku iseseisvuse saavutab? Nullilähedane. Kui tegu pole just kriminaalse elemendiga, on nullilähedane ka tõenäosus, et last varastama ässitatakse. Laps saaks oma päris perel külas käia, side nendega säiliks, aga lisaks saaks ta kasvada peres, kus kellelgi on igapäevaselt aega JUST TEMA jaoks. Suurperes, kus  kogu vaba aeg kulub erinevate abipalvete koostamiseks, ei koostata teatavasti lastega tegelemiseks päevaplaani päris nii nagu Angelina ja Brad seda teevad. See punkt on muidugi vabatahtlik, kui emmele-issile see mõte ei meeldi, pole vaja.

Need punktid eeldavad küll tunduvalt individuaalsemat tegelemist, aga esiteks ei ole ju pidevaid abivajajaid nii metsikult palju ja teiseks on igal pool olemas sotsiaaltöötajad. Nemad võiksid olla ka pädevad hindama, kas ja kui palju abivajaja ise üritab oma majandusliku heaolu tagamiseks ära teha.

Ei ole ma nats tegelikult, lihtsalt hindan olemasolevate laste heaolu olulisemaks kui potentsiaalsete veel sündimata laste oma.

Pilt on pärit siit.