Uncategorized

väline löövus ja selleks kulutatav aeg

Inimene on ikka üks kummaline loom. Mõtisklesin täna selle peale, et naljakas, et mulle meeldib väga huvitav välimus, näiteks pariisitaride* riietumisstiil, aga minu jaoks mõjub jälle kuidagi naljakalt see, kui selgub, et inimene oma välimuse peale palju aega kulutab, pool ajast moeajakirju loeb jne. Ehk siis lööv välimus meeldib väga, aga selleks, et see saaks mõjule pääseda, peaks see tulema kuidagi iseenesest.

Täna oli koolis veidi selleteemaline vestlus kah, räägiti naisteajakirjadest ja üks õpetajanna (huhh, taevale tänu, et ta eesti keelt ei mõista, sest tegelikult ta väga meeldib mulle ja ta oskab minu meelest väga huvitavalt riietuda, nii et minu naisteajakirju kritiseeriv blogipostitus talle küll meeldinud ei oleks**) ütles, et nõmedad on need inimesed, kes ütlevad, et naisteajakirjad on rumalad, sest on oluline, et naine oleks ilus ja kui naisi ennast see huvitab, ei ole see ju rumal. Mina leian, et oluline on see, mis funktsioon ajakirjal on. St funktsioon sõltub lugejast. Kui lugeja loebki naisteajakirja nagu Piiblit, on see temast ilmselt veidi rumal (jah, kas ajakiri on rumal või lugeja on rumal?), aga kui see on temajaoks lihtsalt ajaveetmisevorm ja ta tunnistabki seda sellena, ei ole see ju rumal. Kleidiartikkel, mis ise määratleb end pelga meelelahutusena, ei ole ka ju rumal. Aga kui Victoria Beckham ütleb, et ta ei loe raamatuid, vaid loeb ainult moeajakirju, on küll juba veidi rumal.

Mina olen ka täna veidi rumal – otsustasin, et enne, kui olen valmis sügavama prantsuse kirjanduse kallale asuma, peaks veidi algtõdesid avastama. Nii et Camus, Flaubert, Sartre’i proosa jms gümnaasiumi kohustuslik kirjandus algab nüüd. 😀

Aga ma nõustun siiski sellega, et on tore, kui inimesed on ilusad. Aga ei ole tore, kui ilu poole püüdlemine muutub nartsissismiks või varjab endas ebakindlust. Selle pärast ongi loomulik ilu ja kaasasündinud stiilitaju nii meeldivad, kuigi kui mina silmad kinni riideid valima hakkan, saavad jalga ikkagi kummikud ja kottpüksid ja selga kurja metalbändi pusa. Mõni peab pingutama kah, et elu õrnem õis olla.

* see siis jälle selles mõttes, et mitte sugugi kõik Pariisis elavad naised ei ole pariisitarid, lihtsalt enamasti on just pariislannad need, kes suudavad selle välja kanda

** kuigi ma rõhutan sajandat korda, et mul ei ole midagi selle vastu, kui teiste lemmikajakirjaks ongi Cosmo, igaühel on erinevad huvid, lihtsalt mulle see ei paku midagi