Avastan hoogsalt prantsuse filmikunsti, sest mu oma pingutustele annab lisa see, et igal kolmapäeval on Tartu Ülikooli Keeltemajas Prantsuse kinoklubi ehk ciné-club français. Nimest ei tohi lasta end eksitada, vähemalt Les Lascars on selline film, et seda ei saa viisakate sõnadega kirjeldada, vaid tuleb öelda midagi stiilis “narsin nii, et kotid märjad”. Kotte mul ei ole, aga eks improviseerige.
Mõned on võib olla näinud samanimelist seriaali, aga nüüd on tegu 2009 aastal valminud täispika filmiga. Point siis selles, et on kaks pisisuli, kellest üks tahab hirmsasti pappi kokku ajada, et puhkama minna, aga teine tahab ausaks meheks hakata, sest on armunud rikkasse tüdrukusse. Räpparid on nad muidugi kah, kohe-kohe saavad kuulsaks, kui ainult see esimene läbimurre ükskord tuleks. Lisaks jamad kanepi müümisega, norra sauna ehitamisega, pornostaaridega sõbrunemisega, maniakist göölfrendiga, kes juhuslikult on politseinik jne.
Ja mõnitage mind nüüd labase maitse pärast, aga ma annan sellele kümme punkti kümnest, sest see oli nii naljakas, mulle meeldivad need karakterid ja see, et see polnud nii kuradima etteaimatav ja lisaks oli soundtrack eriti lahe. Minu lemmik oli lõpulaul, kus poisid laulavad sellest, kuidas nad paremateks inimesteks on muutunud ja ainult rohelise tulega teed ületavad. Kahjuks ei ole juutuubis inglise keelsete supakatega versiooni, nii et huvilised peavad keelt õppima:
Pärdikute päevaraamat 