politsei seksapiil (prantsuse muss)

Selline laul ongi, seksikast naispolitseinikust. “Sex Appeal” on päris nimi, esitajaks Seksikas Sushi ehk siis väljamaa keeli Sexy Sushi. Joone alt tulevad laulu sõnad, kes ei taha, see ei vajuta.

Mis on parem kui Perekool?

Ise küsin, ise vastan – tõeline Eesti elu on parem kui Perekool. Kahjuks ei saa reporteri videosid hotlinkida, nii et kellel huvi on, võivad siia vajutada. Ma ei suutnud alguses üle kolme minuti vaadata, sest endal hakkas häbi. Neil ilmselgelt seda probleemi ei ole ja K tungival nõudmisel vaatasime meiegi lõpuni. Hea on, et vaatasime, lõpunali oli päris hea. Siiski liiga suures doosis selliseid asju ei taha, mul on ikka hea meel, et ma teleka keldrisse ära viisin.

P.S. Videos näidatud Audi on muide renditud mehelt, kes seda nüüd tagasi tahab saada ja on pannud viis tuhat krooni leiutasuks sellele, kes suudab leida kas auto või kas või kaksikud. Sellised ärimehed siis.

SOA hakkas korraliku pauguga

Ja soundtrack oli ka NII paigas. See lugu näiteks:

Tõesti ei jõua järgmist osa ära oodata.

väline löövus ja selleks kulutatav aeg

Inimene on ikka üks kummaline loom. Mõtisklesin täna selle peale, et naljakas, et mulle meeldib väga huvitav välimus, näiteks pariisitaride* riietumisstiil, aga minu jaoks mõjub jälle kuidagi naljakalt see, kui selgub, et inimene oma välimuse peale palju aega kulutab, pool ajast moeajakirju loeb jne. Ehk siis lööv välimus meeldib väga, aga selleks, et see saaks mõjule pääseda, peaks see tulema kuidagi iseenesest.

Täna oli koolis veidi selleteemaline vestlus kah, räägiti naisteajakirjadest ja üks õpetajanna (huhh, taevale tänu, et ta eesti keelt ei mõista, sest tegelikult ta väga meeldib mulle ja ta oskab minu meelest väga huvitavalt riietuda, nii et minu naisteajakirju kritiseeriv blogipostitus talle küll meeldinud ei oleks**) ütles, et nõmedad on need inimesed, kes ütlevad, et naisteajakirjad on rumalad, sest on oluline, et naine oleks ilus ja kui naisi ennast see huvitab, ei ole see ju rumal. Mina leian, et oluline on see, mis funktsioon ajakirjal on. St funktsioon sõltub lugejast. Kui lugeja loebki naisteajakirja nagu Piiblit, on see temast ilmselt veidi rumal (jah, kas ajakiri on rumal või lugeja on rumal?), aga kui see on temajaoks lihtsalt ajaveetmisevorm ja ta tunnistabki seda sellena, ei ole see ju rumal. Kleidiartikkel, mis ise määratleb end pelga meelelahutusena, ei ole ka ju rumal. Aga kui Victoria Beckham ütleb, et ta ei loe raamatuid, vaid loeb ainult moeajakirju, on küll juba veidi rumal.

Mina olen ka täna veidi rumal – otsustasin, et enne, kui olen valmis sügavama prantsuse kirjanduse kallale asuma, peaks veidi algtõdesid avastama. Nii et Camus, Flaubert, Sartre’i proosa jms gümnaasiumi kohustuslik kirjandus algab nüüd. 😀

Aga ma nõustun siiski sellega, et on tore, kui inimesed on ilusad. Aga ei ole tore, kui ilu poole püüdlemine muutub nartsissismiks või varjab endas ebakindlust. Selle pärast ongi loomulik ilu ja kaasasündinud stiilitaju nii meeldivad, kuigi kui mina silmad kinni riideid valima hakkan, saavad jalga ikkagi kummikud ja kottpüksid ja selga kurja metalbändi pusa. Mõni peab pingutama kah, et elu õrnem õis olla.

* see siis jälle selles mõttes, et mitte sugugi kõik Pariisis elavad naised ei ole pariisitarid, lihtsalt enamasti on just pariislannad need, kes suudavad selle välja kanda

** kuigi ma rõhutan sajandat korda, et mul ei ole midagi selle vastu, kui teiste lemmikajakirjaks ongi Cosmo, igaühel on erinevad huvid, lihtsalt mulle see ei paku midagi

Aitamisest nii ja teisiti

Eile, kui omale elamiseks saadud minuteid täiesti mõttetult Perekoolis kulutasin, leidsin teema, kus räägitakse annetamisest ja abistamisest. Kes peab õigeks, et annetatakse ainult loomadele, sest nemad pole oma olukorras kuidagi ise süüdi, kes lähtub põhimõtteliselt samast teooriast, aga valib oma olukorra suhtes võimetud inimgrupid, näiteks lapsed või pensionärid. Nagu sellistes teemades alati, läks jutt ühel hetkel ka paljulapselistele. Oli inimesi, kes olid seisukohal, et paljulapselisi nad ei aita, sest inimene ei ole (vähemalt ideaalis) küülik, kes valimatult sigib, vaid peaks olema võimeline oma materiaalset seisu piisavalt kaine pilguga hindama ja vajadusel, kui isegi kondoomiraha hetkel tõesti ei ole, oma kirge alla suruma. Teine “koolkond” leidis aga, et kui lapsed juba olemas on, pole nemad ju mitte milleski süüdi ja neid tuleks siiski aidata.

Enne kui edasi lähen, panen kirja, et see postitus EI OLE automaatselt kõigi paljulapseliste pihta suunatud. Olen täiesti teadlik sellest, et enamus paljulapselisi peresid saavad ise hakkama, hoiavad kokku, on oma valikutega rahul ja nende elurõõmust tuleks ainult eeskuju võtta. Ausalt. Minu oma vanaemal oli viis last (tegelikult on “palju” täiesti subjektiivne suurus, aga minu jaoks on viis ikka juba üsna palju, kuigi meediasse jõudvatel probleemsetel paljulapselistel on enamasti neid siiski paar tükki rohkem) ja nende pere on siiani väga ühtehoidev. Samuti ei räägi see postitus peredest, kellel on VAHEL olnud rahalisi raskusi. Me kõik võime vahel hätta sattuda ja tegelikult peaks riigi sotsiaalsüsteem ju (taas ideaalis) olema otsekui julgestusvõrk – vahel saab maksurahast abi Kalle, vahel Malle, toetame üksteist. Nii et see postitus on otseselt nendest, kes on juba mitmeid aastaid järjest abi palunud ja samal ajal veel ühe või mitu last saanud. Nendest, kelle meelest nad teevad paljunemisega riigile mingi heateo, mistõttu peaksidki teised selle kinni maksma. Kes nõuavad näiteks maja, põhjendades seda sellega, et neil on palju lapsi ja nii on ju kehv korteris elada, kuigi nad on selles korteris elanud esimese lapse sünnist saadik. Ehk siis inimestest, kes on ilmselgelt seisukohal, et nad võivad emakat raputada nagu hoiupõrsast ja vaadata, kui palju sellest pudeneb.

Probleem on sellises olukorras täiesti reaalne, sest mõlemal eelmainitud “koolkonnal” on õigus ja mõlemad variandid on samas halvad. Kui need inimesed abi ei saa, on tõesti “ilmsüüta lapsukesed” näljas ja kuna sellised inimesed ju korki ette ei pane, nende näljas olevate laste arv muudkui suureneb. Kui neid aga pidevalt abistada, ei harju aga mitte ainult ema-isa neist toetustest elama, vaid lapsed võtavad tegevusetusest teenimise meetodi väga kiiresti omaks ja see ring jätkub. Samuti ei õpeta sellised lapsevanemad oma lastele siis keskmise eestlase mõistes normaalseid väärtusi, nagu vastutustunnet enda ja oma lähedaste eest.

Seetõttu pakun välja veidi teistsuguseid abistamisvõimalusi. Näiteks

• vanemad lapsed, kelle pea vähegi võtab, internaatkooli. Gümnaasiumiealist see enam ei traumeeri ja Eestis on vägagi normaalseid koole, mille juures on ka ühikas. Tartu maakonnas kas või Ülenurme Gümnaasium. Makstakse kinni ühikakoht ja  toitlustus, antakse veidi vajalikke riideid. Riigile veidi kulukam, aga õpetab lapsele iseseisvust ja seda, et ta peab raha eest ka pingutama (vähemalt koolist välja langeda ju ei tohi); tegu võib olla ka ametikooliga, seega saab laps soovi korral võimaluse ametit omandada. Lisaks ei saa vanemad sel viisil otsest toetust, vaid nende enda rahaline koormus muutub väiksemaks ja nad saavad ka ajaliselt teistele lastele rohkem pühenduda.
• Lastele pakutakse alates kuuendast elukuust tasuta sõime-päevahoiu võimalust, et vanematel oleks võimalik tööl käia. Lapse arengu seisukohast muidugi mitte kõige parem valik, aga annab vanematele vähemalt teoreetilise võimaluse ise enda heaks kohe midagi ära. Samuti saavad vanemad nö bussisaatjaks eelisjärjekorras, vald näeb vaeva, et neile mingit tööd pakkuda. Kui vanemad tööst keelduvad, pole neil järelikult abi tegelikult vaja (eeldusel muidugi, et neile ei pakuta tööd kuskile metsa sisse 50 km kaugusele, kuhu buss ei käi, nii et sõidukulud sööksid kogu raha ära – töö peab olema selline, mida inimestel oleks võimalik ikka reaalselt ja kasumlikult teha). Kui elatakse väikses maakohas, kus tõesti pole ühtki vaba tööpakkumist ja mõlemad vanemad on töötud, tuleb paratamatult leppida faktiga, et tuleb kolida.  Lihtsalt teiste kulul elada põhjendusega, et ei taheta oma koduvallast lahkuda, ei ole ju mõistlik. Seejuures pakutakse teise kohta töö leidmisel abi kolimiseks ja korteri leidmiseks, esimese kuu üüri maksmiseks jne.
• ühele vanematest pakutakse tasuta steriliseerimisvõimalust. Kui on ikka näha, et inimene on  käinud abi küsimas viimased viis aastat, neist kolmel on tal sündinud uus laps, peakski edasine abi olema tingimusklausliga. Eriti juhul, kui ta pole koostööaldis – kõik tööpakkumised tagasi lükkab, keeldub kolimast, kuigi tööd ei ole jne. Indias on tasuta steriliseerimine väga levinud praktika (kuigi seal mingit normaalset sotsiaalabi ei olegi, aga abiks seegi). Hiinas on teatud olukordades lausa sundsteriliseerimine, kuigi seda nimetatakse juba inimõiguste rikkumiseks – samas on ju ka lapsel inimõigused, õigus toidule ja puhtale veele ja ideaalis ka isiklikule ruumile.  Ja loogika on väga lihtne – kui sina tahad kogu aeg midagi meie ühisest rahakotist, tahame meie, et sina vähendaksid tõenäosust, et sinu  isiklik rahamasin on perpetuum mobile. Kui usulised tõekspidamised seda ei luba, saabki ju edasist abi kirikust küsida, pole vaja riigiameteid selle jutuga tüüdata.
• Lisaklausel eelmistele. Pakutakse võimalust, et mõni laps läheb asendusperre. Eestis on lapsendada soovijaid tunduvalt rohkem kui lapsendatavaid, sest vanemlikke õigusi ei võeta ära pea kelleltki, kes viitsib lapsi korra aastas (see number ei ole laest võetud illustratsioon, just nii palju peavadki kehvad vanemad  oma lastekodus viibivate laste vastu huvi üles näitama, et vanemlikke õigusi säilitada) vaatamas käia. Asenduspere ohuks on muidu on see, et üks lapse vanematest võib näiteks otsustada, et loobub narkootikumidest ja hakkab ise oma last kasvatama või et ta üritab last kasuvanemalt varastama õpetada vms. Antud juhul see oht peaaegu puudub – kui suur see tõenäosus ikka on, et ainult nõudma harjunud inimene iseseisvalt jalad alla saab ja majandusliku iseseisvuse saavutab? Nullilähedane. Kui tegu pole just kriminaalse elemendiga, on nullilähedane ka tõenäosus, et last varastama ässitatakse. Laps saaks oma päris perel külas käia, side nendega säiliks, aga lisaks saaks ta kasvada peres, kus kellelgi on igapäevaselt aega JUST TEMA jaoks. Suurperes, kus  kogu vaba aeg kulub erinevate abipalvete koostamiseks, ei koostata teatavasti lastega tegelemiseks päevaplaani päris nii nagu Angelina ja Brad seda teevad. See punkt on muidugi vabatahtlik, kui emmele-issile see mõte ei meeldi, pole vaja.

Need punktid eeldavad küll tunduvalt individuaalsemat tegelemist, aga esiteks ei ole ju pidevaid abivajajaid nii metsikult palju ja teiseks on igal pool olemas sotsiaaltöötajad. Nemad võiksid olla ka pädevad hindama, kas ja kui palju abivajaja ise üritab oma majandusliku heaolu tagamiseks ära teha.

Ei ole ma nats tegelikult, lihtsalt hindan olemasolevate laste heaolu olulisemaks kui potentsiaalsete veel sündimata laste oma.

Pilt on pärit siit.

Nii mõnigi on sellest kuulnud, aga kas on keegi seda ka oma silmaga näinud?

Ma pean ennast üldiselt üsna ratsionaalseks inimeseks ja seetõttu usun tõenäosusteooriat. Ma ei ole ateist, ma olen agnostik – s.t. ma küll ei usu Jumalasse, aga kui ma peaksin nägema põlevat põõsast, mis minuga räägib, ja mul peale seda ei tuvastata ei ajukasvajat, narkojoovet ega mõnd vaimuhaigust, hakkaksin kahtlema küll. Täpselt sama moodi usun ma, et arvestades seda, kui suur ja lai on maailmaruum, on üsna tõenäoline, et elu leidub ka mujal, ehk suisa intelligentseid eluvormegi (iseasi, kas ja kui tinglikult tegelikult meiesuguseid enesehävituslikke masinaid intelligentseteks eluvormideks saab nimetada). Aga vot siis, kui ma lugesin Nirti blogi kommentaariumist, et Eestis olevat olemas asjalikke naisteajakirju, tekkis mu hinge küll kahtlus.

Ma tahaks ka kuulda, milline siis on hea ja asjalik Eestis ilmuv eestikeelne naisteajakiri? Okei, ei sisalda nad kõik ainult seksi (Pere ja Kodu näiteks räägib küll seksi tulemuste üleskasvatamisest, aga seksi ennast on väga vähe), aga see on jälegi väga kitsalt koduperenaistele/lastevanematele suunatud, nagu nimigi ütleb. Teised ajakirjad on aga kõik sellised, et isegi kui on artikkel sellest, et tegelikult ei pea ennast lolliks poodlema ja klouniks meikima, on ühel lehel kõrval reklaam “Üliodavad kingad, osta kohe viis paari!” ja teisel pool “Kunstripsmete efektiga ripsmetušš!” Pealegi tundub mulle, et reklaam ütleb midagi ka lugejate kohta. Keskmine naisteajakiri ei ole tõenäoliselt suunatud väga intelligentsetele naistele, kui ainult hügieenisidemete- ja kosmeetikatootjad sinna reklaami julgevad osta, aga näiteks kirjastused kaarega eemale hoiavad. Miks siis ei ole kunagi Cosmo küljel Äripäeva reklaami? Miks ei räägita Lilithis majandusprognoosist?

Tegelikult muidugi selle pärast, et ilmselt juba enne ajakirja loomist on loodud nö tüüplugeja mudel, kellele see ajakiri meeldima peab. Eriti paistab see silma nö meesteajakirjade puhul, mis võiks kohe orangutangiajakirjadeks ümber nimetada. Playboy müügimehed ise nimetavad seda vist elustiiliajakirjaks, mis peaks igale mehele huvi pakkuma? Lahti tehes jääb aga mulje, et “iga mees” mõtleb eelkõige tissidest, soovitatavalt suurtest, ja tehnikavidinatest, soovitatavalt suurtest. Anna sellisele mehele suurte tissidega naine ja tank, millega mängida, ja ta on rahul, kuni naabril suuremat tanki ja uhkemat naist ei ole.  Tüüpiline naisteajakirja lugeja ei ole nii stereotüpiseeritud, aga tema olemasolu  ja sarnasus ülaloleva pildiga paistab lehtedelt siiski selgelt silma. Sisus räägitakse küll näiteks (sh majanduslikust) iseseisvusest ja vabadusest ja sellest, et olulisem on sisemine õnn, aga samas tundub nii mõnigi ajakiri eeldavat seda, et lugejal on nii raha kui vaba aega – Eestis on see eelkõige võimalik kodusel naisel, kellel on rikas mees. Teist tüüpi ajakirjad aga eeldavadki seda, et naine teeb karjääri ja pole “emaka ori”. See on muidugi mõistlik, naine peaks ikka ise otsustama, kas ta tahab lapsi saada, aga kui ta tahab, ei tohiks teda selle eest ka hukka mõista. Ja samas on üldise tooni ja mõne “võrdõigusliku” artikli vahel ikka tohutud käärid. No ei mõju tõsiset võetavana jutt sellest, kuidas kõige olulisem on sisemine eneseteostus ning kuidas meeste arvamus ei ole maailmas kõige olulisem, kui kõrval arutatakse, kas eelistada epileerimist või vahatamist või karvade lasereemaldust (loe: üldse mitte millegi tegemist ei peeta võimalikuks valikuks). Tahaks küll vahel teada, kuidas epileerides karvade sissekasvamist vältida, aga mitte sellises kvantitatiivses suhtes ülejäänud teemadega võrreldes.

Nii, et ma kordan küsimust ja tsiteerin iseennast:”Milline siis on hea ja asjalik Eestis ilmuv eestikeelne naisteajakiri?” Ärge hoidke oma teadmisi vaka all, ma tahaks ka teada, kui on tõesti Eestisse tekkinud mõni femina sapiens’ile suunatud kuukiri.

Mis viib elu edasi?

Innovaatilisus, vat mis. Vahel lihtsalt tuleb teha valikuid, et inimkond saaks areneda soovitud suunas. Kahjuks, nagu endokrinoloog Maria New avastas, on sel teel alati ka vastaseid. Maria ei teinud midagi hullu, vastupidi, Ninataga annaks talle kindlasti suisa medali. Nimelt andis Maria rasedatele naistele (küll veel katsetusjärgus olevat) hormooni, mis peaks aitama homoseksuaalsust ära hoida. Heteroseksuaalsusest üksi jääb muidugi väheks, Maria eesmärgiks on hoiduda selliste tüdrukute sünnist, kes (vabas tõlkes) “tunnevad laste vastu ebanormaalselt väikest huvi, ei taha tüdrukute mänguasjadega mängida ega emaks saada ja kelle karjäärivalikud on liiga maskuliinsed”. (Tormiline käteplagin saalis, inimesed tõusevad püsti, trambitakse jalgu, ovatsioonid ei taha kuidagi vaibuda)

Nimelt loodetakse, et see hormoon ravib CAH-i (congenital adrenal hyperplasia), mis mõjutab ka suguelundite arengut ja võib väga harvadel juhtudel viia genitaalide mehelikumaks muutumisele.  Enamasti ei ole täpselt teada, kas lootel on see konditsioon või mitte, nii et hormooni, mis ei ole veel ametlikku heakskiitu saanud, kasutatakse ennetava “igaks juhuks” ravina, lisaks ei toimu see sugugi alati nii kliinilistes tingimustes, kui võiks, paljud naised ei käi korralikult järelkontrollis jne.

Iseenesest on teema huvitav. Kas ma olen otsekohene ja matemaatiliselt võimekas selle pärast, et isa mõju perekonnas on tugev olnud ja ema on raamatupidaja, või olen ma lihtsalt geneetiliselt väikese kõrvalekaldega? See, et Maria New nö mehelike valdkondadega tegelemist otseselt ebanormaalseks nimetab ja räägib emade ja abikaasade sünnitamisest, on eriti irooniline, kui arvestada, et ta on üks esimesi naissoost pediaatrilisi endokrinolooge ja lisaks National Academy of Sciences’i liige. Kahetseb vist ja mõtleb, et oleks ikka pidanud kooli vahele jätma ja kohe mehele minema. Elu on juba kord selline.

reisi playlist

Unustasin viimati rääkida, et reis oli ka muusikaliselt väga elamusterohke. Siin on asjad, mis mul hääletades erinevates kohtades kõrva jäid, prantsuse, saksa ja inglise keeles.

Aga reisi playlist oli selline:

1) Minu lemmiklugu Prantsuse raadiost:

Seda siin ei ole, sest ma ei suuda seda kuidagi üles leida. Ainsad sõnad, mis mulle laulust meelde jäid olid “Regardez moi” (või mõne teise häälduse puhul võib see olla ka “Regarde moi“) ja “comme ça“. Mees, kes autos oli, ütles, et ta teab esitaja nime ja pani kirja La Realiter – jah, kallid lugejad, sellist sõna tegelikult ametlikult prantsuse keeles ei ole ja ei ole saladus, et prantslased ei oska oma emakeelt kirjutada. Proovisin selle erinevaid variante nende sõnadega ühendada, eraldi otsida jne, aga leidsin ikka ainult Celine Dioni jms. Nii et prantsusekeelsest laulust sedapuhku pääsete.

Edit: ei pääse te sittagi. Minu tänase päeva lemmiknaine, Libarott, suutis selle kuidagi välja guugeldada (kuidas taeva päralt sa mõtlesid välja, et la realiter on tegelikult ma realité ja siis veel jagasid lahti, et ei, see polegi ei laulja ega laulu nimi, vaid suvaline fraas laulust???). Laulja on Zaz (pildil), kodanikunimega Isabelle Geffroy ja lauluks on “Je veux“. Minu meelest väga nunnu kaasakiskuv lihtne viisijupp ja sõnad, millest isegi mina juba aru saan. Ehk siis tüdruk laulab, et ei ole mõtet talle pakkuda maju ja limusiine ja Eiffeli torni, sest ta ei oska nendega midagi peale hakata, ta tahab armastust ja rõõmu ja nalja ja andke andeks, ta sööbki kätega ja räägib valju häälega. Prantslased ja hispaanlased kuidagi oskavad oma elurõõmu laulu sisse panna, mida mina omakorda vägagi hinnata oskan.

2) Minu lemmiklugu Saksa raadiost (Peter Fox “Alles Neu”):

3) Lihtsalt tore lugu ehk The Do “On my shoulders” – ma isegi ei mäleta, kus ma seda kuulsin, aga laul on ikka väga nunnu.

nohikute unelm

Olen juba peast soe, nii et eriti juttu ei aja, aga jagan linki – Terry Pratchett andis huvitava ja mõtlemapaneva intervjuu. Inglishis, ofkoors. Ainult nii palju ütleks küll egotripis, et kool on lahe, huvitavaid aineid on sel semestril palju ja neljapäevi õnneks nädalas ainult üks (ja  neidki on ainult 15 tükki järel). Aineid võib küll hunnikus olla, aga läbimistingimused on täiesti mõistlikud ja lisaks saan ma üle kahe aasta jälle tekstianalüüsi teha. Mulle meeldib see hirmsasti, ma ei läinud kirjanduse magistrantuuri ainult selle pärast, et mulle ei meeldinud sealsed tulevikuväljavaated ja ma ei hinnanud end nii andekaks, et selles valdkonnas end rahulikult ja meeldivalt elatada võiks – ja nüüd saan ma mitte ainult tekstianalüüsi teha, mis minu meelest on suurepärane mõttemäng ja ajutöö, vaid ma saan analüüsida VÕÕRKEELSEID tekste, mis toob sisse terve hulga uusi nüansse. Oo nohiklus, nii joovastav sa oled, terve elu hoida võiksin sind!

üledoos

Minu neljapäevased koolipäevad saavad olema 8-20. Kuusteist nädalat järjest. Allah, anna kannatust.

Btw, internetis ringi kolades sattusin naljakale lehele, mille nimi on Anal Iced Bible – nagu nimigi ütleb, analüüsib üks huviline Piiblitekste. Eeldab siiski teatavat pühendumist ja eelteadmist, aga kohati oli lõbus.