Tean, mis on Eesti Nokia

Heureka! Ehk siis välja mõtlesin, mis on Eesti Nokia. Hakkame turustama oma kõige rikkalikumat ja ammendamatut maavara – persekellasid! Mina, kui idee autor, võtaksin tagasihoidlikud 50 protsenti.

faire et se taire*

NB! Igav eraeluline möla! Ära loe edasi, kui midagi üldist huvi äratavat või humoorikat otsid!

Vähemalt paar korda kuus tuleb mul tunne, et on aeg Muutusteks. Just nimelt, Muutusteks suure tähega. Et nüüd hakkame arenema ja end arendama jne. Eelkõige siis selle pärast, et ma pole rahul oma õpiharjumustega, ma pean väga palju vaeva nägema, et end tööle sundida ja mitte kogu elu internetis maha huiata – tundub, et mingid arengud on isegi olnud, aga mitte rahuldavad. Seetõttu ma vahepeal guugeldangi nohiksõprade eeskujul (tervitan Maarjat Sangastest) pilte nagu ülalolev, et neid oma deskdopile taustaks panna.

Kuna rahaline seis on nagunii selline, et otsustasime ühiselt, et auto ülevaatus jääb seekord tegemata ja auto seega vähemalt aastavahetuseni seisma (st ajani, mil ma olen leidnud täiskohaga töökoha ja sealt ka esimese palga kätte saanud, sest praegune töö on küll väga tore, aga seda on kahjuks liiga vähe), siis jääb mööda ilma ringi litutamine nagunii ära ja saab rahuliku südamega õppetööle keskenduda. Nii et uurisin nõuandeid efektiivseks õppimiseks ja avastasin rõõmuga, et vähemalt märkmete tegemises olen ma suurepärane – minu õppeprotsessid on väga analüütilised ning mul on lihtsam materjal loogiliselt klassifitseerida (nii vihikus kui ajus). Päheõpitava materjali (näiteks hispaania ja prantsuse keele uue sõnavara) igapäevane sirvimine on juba keerulisem – no on raske leida see 15-30 minutit kummagi jaoks. Tegelikult peaks selle muidugi korralikult plaani võtma ja lisaks arusaamisele üritama seda ka kaisukarule edasi seletada (uurimused näitavad nimelt, et 24 tunni jooksul korrates jääb 60 protsendi võrra rohkem meelde ja teistele edasi seletades veel rohkem, aga ükski inimene ei viitsiks ju kogu mu õppematerjali üle kuulata).

* Shut up and get it done ehk maakeeli Vähem möla, rohkem tegusid

Kõige olulisem on töötaja motiveeritus

Sattusin lugema artiklit selle kohta, et ühte naist ei võetud Grossi kauplusesse klienditeenindajaks, põhjendades seda tema liiga suure kehakaaluga (72 kg, pikkust 1.70). Seepeale hakkasin lugema kommentaaridest teisi sama haigeid lugusid ning lõpuks vahetasime paar kogemust ka staarblogija, Eesti naiste (ja geimeeste) unistuse ning heteromeeste kadedusobjekti MNC-ga.

Kommentaaride hulgas oli ikka igasugu imelugusid – näiteks lugu sellest, kuidas juhataja arvas, et kui inimesel on liisingud, siis ta kindlasti hakkab kassast raha varastama. Või personalijuht, kes kurtis, et kui ta valis välja  vastava haridusega ja töökogemusega kandidaadid, teatas ülemus, et tema mingeid vanamutte tööle ei võta ja palkas hoopis noore tüdruku, kellel polnud ei haridust ega töökogemust. Üks piitspeenike tädi aga polevat kommipoodi tööle saanud, sest olevat liiga peenike.

Meie isiklikud kogemused taandusid aga eelkõige motivatsioonile. Töötaja peab olema motiveeritud! Mina olen kandideerinud lihttööle, kus pidi vastama tervele lk küsimustele selle kohta, mis puuvili ma olen, miks just mina olen kõige paremini motiveeritud sel alal töötama jne – ma ei näe sellisel asjal mitte mingit eesmärki peale selle, et kohe välja selekteerida need, kes on valmis piisavalt sitta välja kannatama ja kellele võib edaspidi ajada mingit ila sel teemal, kuidas kõige olulisem on ikka hea sisekliima, meeldiv õhkkond jms, st, palgamaksmine on ületähtsustatud. MNC aga noppis peavõidu, sest tema kandideeris noore poisina ühte firmasse laotööliseks ja sai paberi, kuhu oli vaja erinevate ridade peale kirja panna “suurimad tööalased saavutused, mille üle olen uhke”, “tulevikuplaanid seoses pakutava töökohaga” ja “ideed parandusteks”.

Kas keegi suudab välja mõelda kas või ühegi suurepärase ja kõrgelennulise tulevikuplaani, mis ühel laotöölisel seoses pakutava töökohaga olla võiks? Ja kui keegi suudab meid üle trumbata, siis laske aga käia, kommentaaride jaoks on ruumi laialt.

Estonienne éthiopienne

Mhmh, võiks vist lõpuks sellest rääkida, kui õigus Toshal oli, kui ta ütles, et ma estonienne éthiopienne olen. Umbes-täpselt nii see Prantsusmaal oligi. Teistel oli muidugi selles mõttes veel hullem, et nad ei osanud keeltki – peab ikka julgust olema, et niimoodi Prantsusmaale minna.

Igatahes. Prantsusmaale jõudes pidin ma esmalt minema Nimes’i. Mul ei olnud küll sugugi vaja sinna minna, sest töötama pidin ma Montélimaris, mis jäi tee peale, aga kuna vahendaja tahtis, et ma läheksin Nimes’i, eks ma siis läksin. Seal olin ühe päeva, vahendaja ise oli vindine ning rääkis, et on elus ühe korra purjus olnud ja see olevat juhtunud tänu Eesti kangele viinale. Hiljem selgus muidugi, et ta võib vabalt näiteks alkoholi järele haisedes jõe äärde magama jääda ja järgmisel hommikul küsimusele:”Kas on paha olla?” vastata omapoolse küsimusega:”Miks? Ma ju ei joonud…” Lisaks tehti mulle äärmiselt vajalik koolitus sellest, kuidas virsikuid sorteeritakse, s.t. räägiti sellest, et ilusad lähevad ühte kasti (esimesse valikusse), vähemilusad teise kasti (teise valikusse) ja koledad prügisse. Lisaks, nii uskumatu, kui see ka ei tunduks, räägiti ka sellest, et PÄRISELT on võimalik MÕLEMASSE kätte virsik võtta ja sel viisil oma töötempot kiirendada. Nii et selline äärmiselt kasulik koolitus, ilma selleta poleks ma kindlasti hiljem hakkama saanud.

Järgmisel päeval ostis vahendaja mulle ise rongipileti Montélimari, et ma tööle saaksin hakata. Kahjuks esimesel päeval seda veel siiski ei juhtunud, sest kõigi suureks üllatuseks selgus, et kui Eder (ehk lühidalt Ed) saadab vajalikud paberid teele peale tööpäeva lõppu, ei olegi need järgmisel hommikul kell kaheksa valmis. Samas oli see muidugi ka mu enda süü, sest ma saatsin talle vajalikud andmed alles juuli keskpaigas ja tema hakkas pabereid ometigi ajama juba siis, kui ma Prantsusmaale jõudsin, ehk kõigest kuu aega hiljem. Igatahes polnud katki midagi, sest järgmisel päeval sain teistega koos tööle hakata.

Lisaks oli mul siiski hea meel, et ma ei pidanud Nimes’i jääma, sest juba enne seda, kui ma teele asusin, oli kuulda olnud, et mitte üks, vaid suisa kaks eestlannat olid kurtnud, et neid ahistati. Ühele oli lihtsalt une pealt voodisse ronitud, aga miskipärast ei osanud idaeurooplanna magavale kassile suhu jooksnud välismaa hiirt sugugi hinnata. Teine oli tüübiga koos veini joonud ja eitav vastus oli viimasele nii solvavaks osutunud, et tüdruk olevat selle peale vastu seina löödud. Ise pealt ei näinud, ei oska kommenteerida, aga arvata on, et kui sellised lood juba kahest allikast tulevad, teeb veidi ettevaatlikuks, seda enam, et meie vahendaja oli tõesti õhtuti nii purjus, et vaevalt ta hommikuti väga palju eelmisest õhtust mäletas. Ed ise kusjuures ainult naeris nende lugude peale ja ütles, et mõned eestlannad on lollakad, nii et vähemalt tema ei tundunud neid süüdistusi eriti tõsiselt võtvat. Minu jaoks on siiski täielik ulme, et samal ajal ilmusid selle teema huviliste jaoks loodud listi AINULT positiivsed uudised ja neid sündmusi ei mainitud mitte sõnagagi. Huvitav, kui oleks tulnud mõni järjekordne eestlanna, kes ei oleks osanud märgata, et ta on Lõuna-Prantsusmaal ainus naisterahvas, kes palava ilmaga lühikest kleidikest kannab ja ta oleks reaalselt ära vägistatud, kas siis need inimesed, kes ei pidanud vajalikuks isegi seda mainida, et targem on end varakult mõnda teise korterisse sebida ja hoolitseda selle eest, et selle selliga kahekesi jooma ei jääks, oleksid tõesti suutnud lihtsalt mõelda, et ju see piff ise seda kuidagi provotseeris? Õnneks on eestlased üsna ettevaatlikud ja minu meelest tulid sinna kõik läbi kolmandate isikute, s.t. tegid lisaks veel isiklikku eeltööd.

Täielik huumor oli muide see, mis toimus ürituse lõppjärgus, kui inimestel oli võimalik ürituse kodulehel toimuvale tagasisidet anda – ma ei jõudnuki sinna veel kirjutada, sest läpakat polnud kaasas, aga paar tükki panid üsna avameelselt kirja, mis olukord seal oli. Ja selle peale ilmus välja Kadi, kes leidis, et “oi, aasta tagasi Ed küll niiviisi ei joonud” ja saatis talle kirja stiilis “kuule, need inimesed räägivad, et sa oled kogu aeg purjus, oma tööd ei tee ja ahistad tüdrukuid, kas tõesti ongi nii?”

On ju ilmselge, et kui Ed oleks munn, siis ta valetaks ja saadaks vastu kirja, kus ütleks, et see kõik on vale. Kui ta oleks tegelikult tore poiss, saadaks ta ka Kadile kirja, et see kõik on vale. Nii et arvata oli, et sealt saab ainult ühesugune vastus tulla, nii et juba sellise kirja saatmine näitab kas a) tahtmist kellelegi sitta keerata, b) seda, et tegu pole just kirkaima kriidiga või c) seda, et Ed pidi vanasti tõesti umbes sada korda normaalsem olema, kui ta sellise usalduse välja teenis – mida on VÄGA raske uskuda. Kuigi ehk tõesti, sest Kadi põhjendas seda tõesti sellega, et “aasta tagasi ta küll selline ei olnud” ja “ma tahtsin mõlemapoolset seisukohta kuulda” – sest ilmselgelt tüdruk, kes leidis, et talle öösiti voodisse roniti, sai lihtsalt valesti aru ja tegelikult kohtusid nad lihtsalt külmkapi ees ja ütlesid üksteisele “head ööd” vms.  Igatahes vähemalt ühe inimese suhted on meie kalli vahendajaga peale seda rikutud, sest mingil kummalisel põhjusel otsustas ta just seda tüdrukut “nende lolluste” rääkimises süüdistada, kuigi jutt oli internetis avalikult olemas, postitajad näha ja kas või google translate oleks aidanud aru saada, et see konkreetne neiu ei öelnud tema kohta midagi halba.

Laiemas plaanis tundus, et tüdrukud meeldivad Edile veidi rohkem, sest jäi mulje, et poistele ei otsita üldse tööd. Üks poiss otsis seda lõpuks endale ise. Sander, kes tuli ainult lühikeseks ajaks, oli hoopis ilma tööta, sest “vahendaja” ei olnud vahendamisest ilmselgelt huvitatud. Farmis oli kusjuures sorteerijatest küll puudus, neile oleks veel vähemalt viit inimest tööle vaja olnud, aga nad keeldusid mehi palkamast, öeldes, et see on naistetöö. Oleks muidugi võinud üritada Sandrile seelikut selga ajada ja teda Sandrana esitleda, aga nii meeleheitel me veel ei olnud.

Töö oli üsna normaalne – s.t. orjatöö küll, aga näiteks virsikute korjamine oleks kindlasti veel sada korda raskem olnud. Lisaks olid töökaaslased ja otsesed ülemused sõbralikud, nii et selles osas ei kurda. Kohalikepoolne kohtlemine  oli suuremas osas üsna normaalne ja ainult meie oma vahendaja oli see, kes käitus nagu neegrikuningas. Me veel arutasime, et ta ei tööta piisavalt põhjalikult, sest passid jäeti meie endi kätte, korterist võis vabalt sisse-välja käia jne, ainult igasugune info liikumine oli enam kui takistatud ja oma kohustuste täitmine ei tahtnud tal sujuda. Nimelt peaks vahendaja töö olema teoreetiliselt ka näiteks transpordi ja majutuse organiseerimine, kusjuures kohe alguses räägitakse kokku, mis ja kuidas. Majutusega oli täpselt nii, et kellelegi ei olnud midagi öeldud ja viimasel töönädalal teatati, et üür on 2 eurot päevas – mis on ju tegelikult täiesti normaalne (mis normaalne, isegi metsikult madal), lihtsalt valged inimesed arutavad sellised asjad läbi ENNE kui kuskile kolima hakatakse, aga kui ma üritasin tüübiga sel teemal rääkida, tuli vastuseks lihtsalt “Ma ei viitsi rahaasjadest rääkida, hiljem arutame.”

Teine stamplause, mida kõigiga kasutati, oli:”Ärge olge nii isekad!” Näiteks siis, kui mina sinna läksin, tahtsid kõik parajasti raha saada, sest nad olid juba põhimõtteliselt näljas, ja neile öeldi, et ei tohi olla nii isekad, sest kaks tüdrukut on parajasti lahkumas ja esmatähtis on ju see, et nemad enne lahkumist vähemalt osa rahast kätte saaksid. Selle peale teised leebusid, need kaks tüdrukut läksid temaga rahalootuses Nimes’i kaasa – ja lõpuks lahkusid ühegi sendita. Kusjuures kunagi varem oli Ed teistele lubanud, et kui nad tööl käima hakkavad, saavad nad palka korra nädalas, mis farmis töötades on täielik absurd – enamus farmereid tahavad esmalt kraami müüki panna ja siis korraga maksta.

Töölekäimiseks transpordi organiseerimine käis esmalt nii, et purjus vahendaja ilmus farmi kohale ja asus ühte tüüpi veenma, et see inimesi sõidutaks. Kui see nõus ei olnud, tekkis tüli, nii et Ed oleks peaaegu selle poisiga kaklema läinud ja pidi lõpuks lahkuma. Seejärel ta vihastas ja soovitas meil teiste inimeste käest küsida, kas keegi neile organiseerib transporti ja kui tihti nemad palka saavad jne, mis iseenesest oli muidugi debiilsus, sest teised olid ju kohalikud ja neil ei olnud mingeid varasemaid kokkuleppeid. Aga kuna varem oli lepingus kirjas olnud, et palga jms kohta tohib uurida ainult vahendajalt ja mitte farmist (!), kasutasime me seda soovitust muidugi täie rauaga ära, seda enam, et otsesed ülemused käisid töötajatega väga tihedalt läbi.

Tulemused olid Edi jaoks pehmelt öeldes ebameeldivad. Nimelt selgus, et hoolimata tema kahtlemata headest kavatsustest on aset leidnud murettekitavad möödarääkimised – farmile oli jäänud ekslik mulje, et Ed on neile otsesõnu öelnud, et kõik farmist lahkunud viis tüdrukut on juba oma raha kätte saanud. Selle eksituse me muidugi korrigeerisime ja uurisime ka seda, kas oleks võimalik edaspidi palk kahes osas välja maksta ja niimoodi, et teine osa tuleks piisavalt vara, enne viimaste inimeste lahkumist, et neil oleks võimalik see Edi käest sulas kätte saada. Farm ei olnud mitte ainult sellega nõus, vaid lubas ise ka sellel silma peal hoida, et Ed kindlasti maksaks, sest meie otsese ülemuse sõnul ei olevat ta just mitte kõige usaldusväärsem tüüp. Selle kõige peale sai Ed muidugi väga vihaseks, saatis meile meile, kus rääkis sellest, kui kuri farm MEIE peale on jne jne. Muu hulgas teatas ta mulle, et kuigi ta meile rongipileteid hüvitanud on, võtab ta minu eelmainitud rongipileti (s.t. 15 EURi, isegi minusuguse idaeurooplase jaoks on see liiga väike summa, et seda kellelegi ähvardusena pilduda) mu palgast maha, sest talle ei meeldi see, kuidas ma asju ajan. “Mina” siis selle pärast, et kuna mina ja Anu-Laura ainsana keelt rääkisime, siis loomulikult we did the talking, therefore we get the blame. Õigemini MINA olen süüdi, Anu-Laura peale ta miskipärast pahane ei olnud. Teised ju ometigi ei “susserdanud” midagi ja neile oleks võinud vabalt palka maksta kunagi oktoobris, kui meelde oleks tulnud ja oleks juhtunud kainem hetk olema.

Eriti naljakas oli see, et kuna mina tegin kisa, kui peale esimest töönädalat ikka veel lepingut kätte ei olnud saanud, ütles Ed ühes kirjas, et on sellest kogemusest palju õppinud, näiteks arvab ta nüüd, et edaspidi annab inimestele töölepingud juba siis, kui nad tööle hakkavad. Lausa geniaalne! Ja rõhutan, et ta täiesti ise, ainult väikese minupoolse surve abil, tuli selle peale! Nüüd, peale kogu seda kino, on ta rääkinud ka seda, kuidas stress tema jaoks möödas on ja ta joomise ja suitsetamise maha jätab. Lisaks olevat ta oma kriminaaläripartneritest loobunud ja uue, ausa ning hästitoimiva firma asutanud. Tahaks kohe oma silmaga näha sellist asja, kahju suisa, et ta ütles, et tema mind enam kunagi näha ei looda. Aga raha saime me kõik kätte (kuigi viimase osa saimegi oktoobris, ehk siis kaks kuud hiljem) ja kuna ta meile nii meeldima hakkas, plaanime kindlasti järgmisel aastal just tema juurde tagasi minna.

Loo moraal: ärge õppige võõrkeeli, see toob teile ainult jama kaela ja lõpuks võetakse 15 eurot palgast maha.

coeur de pirate (prantsuse muusika)

Nunnu prantsuse tüdruk, kes laulab ilusaid nunnusid laulukesi. Selliseid näiteks:

Inimesed (seekord usklikud) suudavad mind jätkuvalt üllatada

Lugesin nimelt Postimehest artiklit “Mida piiblis seksi kohta öeldakse?” (kuigi ma seda linkisin, saab tegelikult rohkem informatsiooni sellest inglisekeelsest artiklist). Artikkel refereerib Michael Coogani uurimust piiblis sisalduvatest viidetest seksile ja seksuaalsusele, muuhulgas väites ka asju, mis loomulikult usklikele väga meeldida ei pruugi, näiteks seda, et ka Jumalat on kujutatud seksuaalse olendina ning et piibel ei ütle otseselt abordi kohta halvasti.

Kes on Michael Coogan? Alustuseks võib öelda, et tal on doktorikraad Lähis-Ida keeltes (Harvardist), ta töötab religiooniuuringute õppejõuna ja teda peeti piisavalt pädevaks, et teda The New Oxford Annotated Bible‘i  (akadeemiliste lisanditega, see siis juba kolmas trükk) toimetajaks valida. Ehk siis mees, kes võib küll eksida  ja valesti aru saada jne, nagu igaüks meist, aga kes kahtlemata suudab neid tekste originaalkeeles lugeda ja on pädev sel teemal sõna võtta.

Millised on artikli kommentaarid? Eesti usklikud, kellest ilmselt ükski ei valda neid keeli piisaval tasemel (sest Eestis on selliseid inimesi väga vähe ja ei tahaks uskuda, et nad oma aega minu kombel Postimehe kommentaariumis viidavad), heidavad “tüübile” (sest aadressiriba nende arvutil ei ole või ei võimalda ajumaht google’i otsingut kasutada) ette seda, et ta on piiblist valesti aru saanud, pole lugemisega Vanast Testamendist kaugemale jõudnud ja ei tea piibli tõlgetest sittagi. Ehk siis inimesed, kes on ise lugenud ainult piibli eestikeelset varianti (olgu peale, ehk ka saksa -või inglise- või venekeelset), selgitavad teoloogile, kuidas neid tekste tegelikult mõista ja kuidas on ÕIGE neist aru saada.

Õndsad on need, kes on vaimust vaesed, sest nende päralt on taevariik.

(inter)sotsiaalne hälvar

Ikka iga päev õpid midagi uut. Näiteks seda ma teadsin, et Facebook‘is tuleb lahe olemiseks iga lehma lellepoeg sõbraks lisada, mis sellest, et sa temaga viis aastat rääkinud ei ole ja tead kindlalt, et sa seda ka kunagi teha ei kavatse. Seda, nimelt, peetakse viisakaks. Näitad sellega, et näed, ma siiski tunnistan su olemasolu, va peer, olen su nägu vist kuskil näinud, nii et kõlbad mu sõbralisti küll. Nii et olen kõik sellised “sõbrakutsed” vastu võtnud ja ka ise lisanud inimesi, kellega küll otseselt ei suhtle, aga mäletan, et nagu päris värdjas ei olnud. Msn-ist olen kogu sellise kaadri muidugi eemale hoidnud ja õnneks ei ole mingid pooletoobised tahtnud ka mulle sinna vägisi ronida – s.t. seal on mul ikka inimesed, kellega ma päriselt ka vahepeal rääkida võiksin.

Nüüd siis sain aga teada, et mõne meelest lisatakse endale Skype’i ka inimesi lihtsalt selleks, et nimekiri pikem oleks. Käin seal harva, nii et kui nägin, et mind on lisatud, saatsin tüübile meili, et küsida, kas ta tahtis ehk millestki rääkida – ja sain vastuseks, et ei, ta lihtsalt lisas. Nojah. Kui lihtsalt siis lihtsalt. Aga fucking weird on see sellegi poolest.

Random note: avastasin täna, et olen unustanud avaldada postituse sellest, kuidas ma Prantsusmaal orjasin ja kuidas “arenenud riikides” asjad käivad – ei ole vist enam eriti aktuaalne. 😀

  • Rubriigid