haridusest ja šovinismist (poolrant, pool mitte nii rant)

Mõtlesin, et teen nädala, kus ei hiline ühessegi loengusse – ja libastusin juba esmaspäeval. Mitte et ma täpsust ei armastaks, hirmsasti armastan, lihtsalt täpsus ei armasta alati mind. Mitte et ma palju hilineks, aga seda, et ma ca 5-10 minutit hilinen, kipub vähemalt korra nädalas juhtuma. Seda imelikum, et muudes asjades ajan ma alati detaile taga. Nii et tuleb vist rohkem pingutada. Sellega olen ma viimasel ajal üldse palju tegelenud, proovinud tubli olla ja sotsiaalselt aktiivne olnud jne. Ja minu elu puudutava lugulaulu lõpetamiseks olgu öeldud, et uus (sõna otseses mõttes, kõigest 20 aastane) prantsuse õppejõud on meil kah. Päris tore poiss, sest esiteks on tema töömeetodid üsna huvitavad, ta rõhub hästi palju suhtlemisele ja teeb nalja, ning teiseks räägib ta sellist prantsuse keelt, millest ma pea täielikult aru saan – mida ei saa sugugi öelda näiteks nende prantslaste kohta, keda ma kõigest kuu aega tagasi Prantsusmaal kohtasin, nii et ma olen selle üle tõesti õnnelik. Tüdrukud, kes rohkem tema vanusegruppi kuuluvad, on ilmselt veel õnnelikumad, sest ta on paras nunnu kah.

Aga kui ma juba haridusteemal jutustan, siis räägin oma lemmikšovinistist – nimelt juhtis Telc mu tähelepanu sellele, et Priit Pulleritsu küündimatut šovinistlikku möla, mida mõni ka omapäraseks ajakirjanduslikuks stiiliks nimetab (st ma räägin hetkel konkreetselt sellest, kuidas tal on kombeks “analüüsida” naiste ja muude vähemustega* seonduvat), on üks Tartu Ülikooli Sotsiaalteaduskonna õpilane diskursuseanalüüsi raames uurinud.

Kuigi see on üsna huvitav lugemine ja iseloomustab hästi traditsioonilist feministlikku teemakäsitlust, üllatas mind tunduvalt rohkem üks teine artikkel, mille peale ma selle käigus sattusin – ma nimelt arvasin siiani naiivselt, et kuna Pullerits nii otsekoheselt eestlannade emakakasutust kommenteerib ja õige naiselikku käitumise ning pereplaneerimise seisukohalt meeleldi nõu annab, on kahtlemata tegu ääretult perekeskse inimesega. Veidi kummaline lugeda, kuidas selline mees täiesti rahulikult jutustab, et on iga päev VÄHEMALT 15 tundi kodust eemal, aga noh, õnneks naine tegeleb lastega, oleks teistel lastel ka nii hea ema. Samas muidugi täiesti loogiline, sellise šovinistliku maailmapildi kohaselt ei peagi lastel ju isa olema, isa esineb ainult raha ja leiva kujul, igasuguse emotsionaalse poolega peabki ema tegelema. Lihtsalt äärmiselt huvitav fakt, mis seletab nii mõndagi tema kirjutiste tagamaadest.

* st võimuhierarhia seisukohast (=”naised ja teised vähemused” ei olnud mõttevääratus, vaid võimupositsioone vaadates on naised oma arvukusest hoolimata pea samasuguses vähemuses nagu eskimod)

Machete (film)

Uskumatu, aga ma jõudsin sel nädalal suisa kahte filmi kaema, kusjuures mõlemad on vähemalt osaliselt keeles, mida ma parajasti õpin. Les Lascars oli siis läbinisti prantsusekeelne ja eile käisin Liisaga kinos vaatamas hittlugu Machete, kus muuhulgas ka hispaania keelt kuuleb.

Teate seda tunnet, et mõni asi on juba nii klišee, et muutub ringiga jälle lahedaks? Minu jaoks mõjus see film täpselt nii. Pealegi ei olnud kuskil üle pakutud, kui Leslie Nielseni paroodiad tunduvad mulle enamasti lihtsalt idiootsed, siis siin ei olnud vihjete arusaadavaks tegemisele vähemalt kolmekordset vinti peale keeratud. Lisaks oli karakterite valik suurepärane – Danny Trejo, kes alati pahasid poisse mängib, kui kangelane, ja Steven Seagal, tuntud kangelane, kui kõige kurjem mees kogu universumis. Loomulikult koos sinna juurde kuuluva eksootilise kaunitariga. Kirsiks koogi peal on Jessica Alba ja Michelle Rodrigueze kann, rääkimata sellest, et nunnarüüs Lindsay Lohan on juba üksinda võimas sümbol.

Mis siis toimub? Machete on maailma kõige parem ja tublim federale, aga nagu ikka juhtuvad paljud õnnetud asjad, mille tagajärjel ta peab püssiga vehkima ja paljude ilusate naistega seksima. Ehk siis iga märulifilmi süžee, aga see pole ju üldse oluline. Täitsa nauditav film, kui ise sügavamõttelisust ja suuri ideid ei otsi.