Lähen nüüd taas süüdimatult seda teed, mida Nirti alles paar päeva tagasi kritiseeris, ja räägin raamatutest. Ausalt öeldes olen mina üks nendest, kes on mitu postitust järjest ainult filmidest kirjutanud ja ei näe selles mingit kuritegu, sest mulle endale meeldib teiste blogidest filmiarvustusi lugeda, nii leiab tihti filme, mille vaatamise peale ise võib olla ei tuleks – ja julgen arvata, et enamus eestlasi ei tuleks üldse prantsuse filmide vaatamise peale per se, sest miskipärast meil uusi prantsuse filme lihtsalt ei reklaamita, nii et keegi lihtsalt ei kuulekski neist, kui frankofiilide valgustustööd ei oleks. Aga üldine blogipuu olukord näitab minu meelest eelkõige seda, et inimestel läheb tegelikult üsna hästi ja igaüks on rammestunult oma mõnusasse mulli vajunud, ajab rahulikult oma rida ja kirkamateks hetkedeks, millega ka ülejäänud maailm suhestuda suudaks, ongi näiteks kinos käimine. Isegi tuntud vigisejad tunduvad kuidagi harjumuse peal töötavat, ei olnud Ninatagal viimati seda hoogu sees, ei sõimanud kedagi ega rääkinud pepuseksist.
Aga raamatutest – olen avastanud, kui huvitav on enese harimise eesmärgil paralleelselt kahte samateemalist raamatut lugeda. Nimelt räägib meie uus õppejõud meile parajasti Louis XIV ajajärgust lisamaterjali otsides tõin endale koju nii Ian Dunlopi (1999) kui Aimé Richardti (2000) raamatu. Kuigi need on ilmunud peaaegu samal ajal, on need kirjutatud hoopis teises toonis (näiteks Richardt kasutab vahel suisa hüüumärke, kui kirjeldab seda, kuidas lihtrahvas kuningat tema magamistoast läbi trampimisega alandas) ja kohati on neis isegi kardinaalseid erinevusi.
Näiteks noore kuninga haridus – Dunlop mainib ainult seda, et Louis oli olnud väga taibukas noormees, kuigi ta mainib hiljem, et Louis pidi hakkama täiskasvanuna ladina keelt uuesti õppima, sest oli kõik varasema unustanud ja tal ei olnud enam kirjavahetuseks vajalikke oskusi (ladina keel oli tollal nö üldine keel, milles suhtlesid näiteks erinevad riigipead omavahel või milles suheldi oluliste usujuhtidega). Samuti kirjutab ta, et kuigi palju on räägitud sellest, et Mazarin (kardinal, kes kuninga ema loal tegeles suurema osaga riigivalitsemisest) ei lasknud talle korralikku haridust anda, tahtes teda paremini kontrollida, ei pea ta seda väidet tõeseks, vaid Mazarin olevat teda suisa poliitika osas väga põhjalikult ise harinud, mida tõestavat ka see, et peale Mazarini surma suutis Louis kohe valitsemise ilma mingite viperusteta üle võtta. Aimé Richardt, kes on samuti äärmiselt tunnustatud ajaloolane, kirjutab aga, et Louis oli äärmiselt laisk, valdas prantsuse keelt kõigest algtasemel ning ainus võõrkeel, mille ta korralikult selgeks õppis, oli itaalia keel. See väide on muidugi veidi kummaline, sest kuigi Austria Anna, tema ema, oli hispaanlanna ja Mazarini emakeeleks oli itaalia keel, rääkis ju kogu teda ümbritsev õukond, sh tema ammed ja tema järelvaatajad, nii et paratamatult pidi ta selle emakeelena omandama. Samuti ütlevad internetiallikad (näiteks see), et ta sai korraliku hariduse ning et tuleb kõrgelt hinnata seda, et ta hoolimata oma ema ja kardinali aktsentidest suutis siiski omandada hea prantsuse keele. Lisaks on hilisemast selgunud, et tegelikult rääkis kuningas vabalt ka hispaania keelt.
Lisaks on erinevusi ka otsestes faktides. Näiteks on teada, et 1651. aasta 9. veebruari ööl oli Palais Royale piiramisolukorras. Dunlopi sõnul nõudis rahvahulk prints de Condé vabastamist ja muuhulgas nõuti ka näha magavat printsi, mida kuninganna lubas, et rahva soosingut enda poole võita (mis tal ka olevat õnnestunud) ja järgmisel päeval kirjutas Louis ema käsul alla vabastamisotsusele. Richardti sõnul aga olevat Mazarin hirmunud sest mõned varasemad liitlased läksid mässajate poole üle, nii et ta vabastas 7. veebruaril prints de Condé, kes sõitis Pariisi ja kelle juhtimisel rahvahulk lossi piirama asus. Seega on ühe versiooni kohaselt de Condé piiramise juht ja teise versiooni kohaselt istub sellel ajal alles vangis ja ootab vabastamiskäsku – kusjuures kumbki autor ei maini, et selles osas mingeid eriarvamusi oleks, vaid mõlemast raamatust jääb mulje, et olukord on täiesti selge ja üheselt mõistetav.
Igatahes huvitav on, tore on niimoodi mingit perioodi jälgida, seda enam, et mõlemad toovad sisse sel ajal elanud inimeste mälestusteraamatute tsitaate. Nagu piiluks kellegi teise magamistuppa.
Pärdikute päevaraamat 