La cité des enfants perdus (Kadunud laste linn)

Olen unustanud kirjutada, et hiljuti sai sellist filmi vaadatud. Väga armas lastefilm, mille tegevus toimub steampunki stiilis üles ehitatud linnas. Ühelt (Ron Perlman, see sama, kes Son of Anarchys klubi presidenti mängib) röövitakse tema iginäljane väikevend, mistõttu ta koos Raasukesega teda otsima siirdub. Muuhulgas ei puudu näiteks akvaariumis elav aju, alamõõduline naine, siiami hingekaksikud, kes küll kahes kehas on (sellest ka nimi Pieuvre – kaheksajalg), ja muu sihuke vahva.

Film oli muidugi prantslaslikult sümbolistlik, kummaline ja mitmekesine. Raasuke, kellel oli täiskasvanu mõistus ja tunduvalt suurem arusaam kas või seksuaalsusest (pluss vastavasisulised tunded), ning Üks, kes hoolimata oma kasvust ja jõust oli siiski ilmselgelt lapsemeelne ja ei taibanud tema ümber toimuva mitmekihilisusest just palju.

Huvitav fakt – Ron Perlman ei räägi tegelikult sõnagi prantsuse keelt, ta õppis vajalikud laused (mida selle kahe tunni sees just väga palju ei ole) lihtsalt pähe.

Tehnilise poole pealt kipub probleemiks olema see, et inimesed tõmbavad selle netist kahes osas ja teise osa supakad ei ole sünkroonis. Meil seda muret polnud, aga tasub üle kontrollida.

Minu lemmikstseen oli aga tähenduse seisukohalt täiesti ebaoluline – see, kuidas preilid Pieuvre’d sigaretti suitsetasid. Üldse oli pildikeel väga lahe, läbimõeldud ja lihtsalt multifilmilikult ilus ja värviline. Mõned näited:

Tartu Ülikool on ikka nii elitaarne koht

Kogesin eile midagi, mis suhestub hästi nii Juhan Ungeri artikli kui Nirti teemaga kattuva blogipostitusega. Nimelt võtan ma sel semestril paari ainet kattuvate aegade tõttu hoopis avatud ülikoolis. Mitte et ma arvaks, et kogu avatud ülikool on diagnoos, mitte õpe, seal on valdav enamus tõesti väga pühendunud, kohati isegi rohkem kui 18 aastased esmakursuslased statsionaaris, aga seal näeb ka selliseid frukte, keda ma oma pikkade kooliaastate jooksul kuskil mujal näinud ei ole. Inimesi, keda õpitav absoluutselt ei huvita, aga kellel on paberit vaja ja kes miskipärast (ma tõesti ei taipa, miks, kui kohalkäimine kohustuslik pole) on otsustanud kohale tulla.

Kusjuures statsionaaris olen ma sellistega võrreldavaid inimesi näinud ainult venelaste õpetajakoolituses – mõni minu kirjanduseaine oli ka neile kohustuslik ja üsna kole oli loengus kuulata, kuidas õpilased õppejõu märkustest hoolimata lihtsalt kõva häälega mölisesid, eksamil maha kirjutasid ja isegi süüdimatult eksami ajal vetsu küsisid, endal tagataskust tihedas kirjas täiskritseldatud paberipatakas välja paistmas. Selles mõttes oli eilne veel eriline kokkusattumus, et need konkreetsed avatud ülikooli üliõpilased olid mõlemad vene keele õpetajannad.

Esmalt ajasid nad omavahel juttu. Seejärel otsis üks välja sülearvuti, mis oli vaja panna just pika laua nurgale, et juhe seina vooluvõrku ulatuks. Siis hakkas ta seal tegema oma õpetajaasju – kirjutama aine (s.t. muidugi mitte käimasoleva aine, vaid aine, mida ta ise õpetas) blogi, käima e-koolis – ja seejärel sirvis erinevate puhkekeskuste kodulehti. Samal ajal seda teemat muidugi oma sõbrannaga arutades. Ja siis tõusid nad püsti ja vahetasid kohad, sest teine tahtis ka netti! Ja hakkas täpselt sama moodi seal lihtsalt ringi huiama. Esimene otsis sel ajal välja oma õpilaste tunnikontrollid ja süvenes nende parandamisse.

Tõesti, no milleks tulevad sellised inimesed tundi? Ja teine küsimus, miks selliseid inimesi üldse ülikooli lastakse? Mul oli küll seal istudes selline tunne, nagu oleks kuskile poe taha istuma sattunud, ainult õlu oli puudu.