mis tegelikult hariduses valesti on

Neid haridusteemalisi artikleid lugedes jäi mulle silma ameerika kirjaniku ja filosoofi Robert M. Pirsigi tsitaat, mis võtab väga hästi kokku selle, mis mind hariduse juures kõige rohkem häirib ja mis kahjuks ei ole mitte ühe kooli või ühe õppejõu süü, vaid on omane kogu meie haridussüsteemile. Kui ma tahaks tõestada, et ma olen haritud inimene ja lugesin ikka Foucault diskursuseraamatu korralikult läbi ja sain aru kah, ütleksin ma, et mind häirib see, et haridussüsteem on oma olemuselt väga piiratud ja reegliterohke diskursus. Aga sellel pole mõtet, sest Pirsig väljendab sama mõtet inimeste keeles juba 1974. aastal (oma romaanis “Zen and the Art of Motorcycle Maintenance“). Tsiteerin:

Schools teach you to imitate. If you don’t imitate what the teacher wants you get a bad grade. Here, in college, it was more sophisticated, of course; you were supposed to imitate the teacher in such a way as to convince the teacher you were not imitating, but taking the essence of the instruction and going ahead with it on your own. That got you A’s. Originality on the other hand could get you anything — from A to F. The whole grading system cautioned against it.

ehk maakeeli:

Koolid õpetavad sind imiteerima. Kui sa ei imiteeri seda, mida õpetaja tahab, saad sa halva hinde. Siin, kolledžis, oli see muidugi peenem – sa pidid imiteerima õpetajat sel moel, et ta usuks, et sa ei imiteeri, vaid võtad tema juhendamise põhiolemuse ja lähed sellega iseseisvalt edasi. Sel viisil said sa A. Samas originaalsus võis kaasa tuua mida iganes – A-st kuni F-ni. Terve hindamissüsteem hoiatas selle eest.

Siia ongi koer maetud.

Kas poisse ja tüdrukuid tuleks eraldi koolitada?

Tänases Postimehes on väga huvitav artikkel, kus Tartu Ülikooli emeriitprofessor Jaan Mikk, Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho ja meestearst Paul Korrovits vestlevad Marju Himma abistavate küsimuste toel tänapäeva hariduse teemadel. Põhirõhk oli selles, kas ja kuidas saaks mehi paremini koolitada.

Kui üldiselt võib lõputult vaielda teemal, millised “naiselikkuse” ja “mehelikkuse” osad on bioloogilised ja millised kultuurilised, siis see, et teatud eas arenevad tüdrukud poistest nii füüsilises kui sotsiaalses mõttes kiiremini. Probleem ei teki minu meelest aga mitte sellest, et need poisid on tüdrukutega koos õppima pandud, vaid probleemid tekivad siis, kui õpetajannad, kellel ei ole ju vastavat isiklikku kogemust, ei oska sellega arvestada ja hakkavad tüdrukuid avalikult kiitma ja poisse maha tegema. Tänapäeval räägitakse küll erinevast arengutempost juba väga palju, aga vähemalt minu kooliajal (mis oli kõigest ca viis aastat tagasi) kippusid mõned õpetajad seda lausa absurdse stereotüpiseerimiseni viima. Näiteks mäletan, et ühes tunnis, kus klassis oli kolm pingirida, tegi õpetaja ükskord kontrolltöö ajaks “heade laste rea” – seal istusid kõik tüdrukud ja kaks poissi. Arvata on, et selline teguviis ei mõju poistele, kes istuvad halbade laste reas (sest mida muud saab olla rida, mis on heade laste omast selgelt eristatud?), just eriti motiveerivalt. Segaduses on ka kaks “head” poissi, sest nad on ülejäänud grupist selgelt eristatud ja kuna eristamise alus on nii ilmne,  on selge, et neile omistatakse “naiselikke” omadusi, mida ka nende klassivennad märkamata ei jäta.

Teine probleem on selles, et pea kõik õpetajad on naissoost. Inimesed identifitseerivad end suures osas oma soo põhjal ja nad kasutavad oma identiteedi loomisel suuresti eeskujusid. Kui me võtame aga tänapäeva lahutatud pere, kus isa on lihtsalt nelja tuule poole kadunud ja alimente ei maksa, mistõttu emal pole raha isegi poja trenni panekuks*, seega pole poisil positiivset meessoost eeskuju ka treeneri/vanemate trennikaaslaste näol. Kui kooli ainsad meessoost töötajad on kehalise kasvatuse õpetaja ja tööõpetuse õpetaja – ehk siis nad annavad aineid, mida ei peeta isegi kooli päris osaks, vaid mingiks lisaks – tekib paratamatult tunne, et mehed ei olegi selle maailma normaalne osa. Läheks psühholoogi juurde, aga see on 25 aastane seksikas tüdruk, kellele ei julgegi nagu midagi öelda.

Hariduse osas on natuke lihtsam, siin nõustun ma eelmainitud tarkade meestega, kes ütlesid, et võtmesõnadeks on motiveerimine (eelkõige aine rakendamisvõimalusi näidates) ja heatahtlik nõudlikkus. Aga soolise identiteedi kujundamise ja sotsiaalselt küpse inimese osas – pole õrna aimugi.

P.S. Osaliselt sobitub teemasse ka Indigoaalase tänane postitus Meheks kasva(ta)misest.

* paljud kohalikud omavalitsused õnneks pakuvad sellises olukorras laste huviringide jaoks toetust, aga mitte sugugi kõik

Tee midagi head!

Täna ja homme saab Ülikooli raamatukogus üheteistkümnest kolmeni verd anda. Mina juba käisin, kuigi tulutult – hemoglobiini sisaldus veres oli liiga madal. See-eest sain ühel džentelmenil kätt hoida, mis on samuti hea tunne ja mis ka kuhjaga ära tasus, seda enam, et noormees valis kingituseks termose, mis omakorda sai kingituseks Rentsile, kes alles eile neid asju poes ahne pilguga vahtis. Nunnu, kas pole.

Nii et minge teie kah!

Micmacs à tire-larigot (film)

Relvad on Bazilile ainult pahandust toonud. Mitte ainult ei ole ta kaotanud oma isa, vaid on ka täiesti süütu kõrvalseisjana saanud kuuli pähe, nii et ta ei tea iial, millal ta viimne hetk kätte jõuab*, ta kaotab oma töö, kodu ja kõik muu, mille põhjal üks korralik valge mees end määratleb.

Õnneks kohtub ta hunniku vembumeestega (= les micmacs), kes ta oma kampa võtavad, aga loomulikult igatseb ta veidi ka kättemaksu. Või ehk soovib isegi maailma parandada. Nii et käiku läheb kaval plaan, et paika panna just need, kelle kuulid talle nii palju meelehärmi on põhjustanud.

Kuigi pahad mehed on filmis lihtsalt Eriti Pahad Mehed, on kõik põhitegelased väga lahedad ja omapärase karakteriga. Nagu nimigi ütleb, on nad ka loova mõtlemisega, nii et käiku lähevad eriti põnevad plaanid. Ja kuigi see film romantikafilmide festivalil osales, ei ole see romantika USA mõistes, vaid põhirõhk on ikka huumoril. Kerge humanistlik sõja- ja  sõjatööstuse vastane maik muidugi kah.

Ja kui te muidu ei usu, et tasub vaadata, siis selle tegijaks on Jean-Pierre Jeunet – sama mees, kes on nii “Kadunud laste linna” (“La cité des enfants perdus” 1995) kui “Amélie” (2001) autoriks ja režissööriks. Esimene meeldis mulle väga ja teine oli piisavalt omapärane, et lõpuni vaadata. “Väga pikk kihlus” (Un long dimanche de fiançailles 2004) ja Delicatessen ootavad veel vaatamist, nii et olen ootusärev. 🙂

Reklaampildid on nii vahvad, et lisasin need, mida lahtiselt vedelemas leidsin vähe suuremalt allpool kah. Lausa kurb, et kirjanikust neegripoisiga pilti eraldi ei paistnud, sest tegelikult tõsi ta ju on, et tänapäeva prantsuse kirjandus on suuremas (ja mõne meelest suisa paremas) osas musta värvi.

* okei, selles mõttes oleme me tegelikult muidugi kõik võrdsed