Uncategorized

mis tegelikult hariduses valesti on

Neid haridusteemalisi artikleid lugedes jäi mulle silma ameerika kirjaniku ja filosoofi Robert M. Pirsigi tsitaat, mis võtab väga hästi kokku selle, mis mind hariduse juures kõige rohkem häirib ja mis kahjuks ei ole mitte ühe kooli või ühe õppejõu süü, vaid on omane kogu meie haridussüsteemile. Kui ma tahaks tõestada, et ma olen haritud inimene ja lugesin ikka Foucault diskursuseraamatu korralikult läbi ja sain aru kah, ütleksin ma, et mind häirib see, et haridussüsteem on oma olemuselt väga piiratud ja reegliterohke diskursus. Aga sellel pole mõtet, sest Pirsig väljendab sama mõtet inimeste keeles juba 1974. aastal (oma romaanis “Zen and the Art of Motorcycle Maintenance“). Tsiteerin:

Schools teach you to imitate. If you don’t imitate what the teacher wants you get a bad grade. Here, in college, it was more sophisticated, of course; you were supposed to imitate the teacher in such a way as to convince the teacher you were not imitating, but taking the essence of the instruction and going ahead with it on your own. That got you A’s. Originality on the other hand could get you anything — from A to F. The whole grading system cautioned against it.

ehk maakeeli:

Koolid õpetavad sind imiteerima. Kui sa ei imiteeri seda, mida õpetaja tahab, saad sa halva hinde. Siin, kolledžis, oli see muidugi peenem – sa pidid imiteerima õpetajat sel moel, et ta usuks, et sa ei imiteeri, vaid võtad tema juhendamise põhiolemuse ja lähed sellega iseseisvalt edasi. Sel viisil said sa A. Samas originaalsus võis kaasa tuua mida iganes – A-st kuni F-ni. Terve hindamissüsteem hoiatas selle eest.

Siia ongi koer maetud.

60 kommentaari “mis tegelikult hariduses valesti on

  1. Kui sa ütlet, et praegune diskursus on vale, siis peab see põhinema sinu uskumusel, et on olemas teine, aga 1) parem 2) töötav 3) mastaapselt rakendatav variant. Mis see on?

    Inimene õpibki jäljendamise teel. Mis võimalused üldse veel olemas on? Vastandumine? “Ei taha saada selliseks nagu see keemiaõpsist mõrd”? 🙂

    1. Mkm, su eeldus ei ole pädev – ma ei väida, et diskursus on vale, vaid et see on vigane. Vigast saab parandada.

      Teiseks, juba Konfuutsius eristas jäljendamist ja peegeldamist. Jäljendamine on pigem miski, mida teeb ahv ja väikelaps, mõtlev inimene võiks juba peegeldada, s.t. nähtu oma peas läbi mõelda ja selle põhjal iseseisvad järeldused teha. Kolmandaks nägi ta õppimisviisina ka isiklikku kogemust, mida ta pidas kõige raskemaks ja valusamaks.

      1. Seostub ühe teise looga, aga ikkagi….Ei saa muudkui peegeldada ja järeldusi teha. Et mingit keelt rääkida, peavad olema sõnad “imiteeritult” õpitud. Ebareeglipärased tegusõnad peavad olema pähe tuubitud, neid ei tuleta..Et osata ajaloo üle arutleda, peavad olema faktid selged. Arstitudeng ei pea arutlema kontide ja soolikate nimetuste üle, vaid ennastsalgavalt need pähe tuupima. Jah, realia osas ilmselt võiks õpetajad rohkem seletada, mis loogika ühel või teisel valemil või reaktsioonil on, aga on teadusi, kus väga palju asju on ette antud, neid muuta ei saa.
        Küsimus on pigem selles, kuidas Lisaks imiteerimisele mingil hetkel saada lapsed juba ka oma peaga mõtlema. Kuidas õpetajad seda taluks – eriti olukorras, kus lapsukesed tunnevad, et nad võivad koolis kõike teha (st viisakusreeglid on kodus tundmatu maa) ja kus õpetajatel pole võibolla alati jaksu adekvaatseid iseseisva tegutsemise ja mõtlemise ilminguid väärtustada.

        1. Seda muidugi, selleks, et millegi üle arutlema ja mõtlema hakata, peab enne olema piisavalt faktiteadmisi. Pidasin ehk seda liiga elementaarseks, aga tegelikult pidasingi ma silmas pigem seda osa, mis tuleb hiljem, peale faktide tuupimist, kui õpetajad enda sõnul tahavad juba originaalsust ja loovat mõtlemist, kuigi tegelikult on ilmselge, et kastist välja astuda ikkagi ei tohi ning õpetaja tahab lihtsalt, et sa talle sama asja teiste sõnadega ütleksid.

        2. Miks peab olema ebareeglipärased tegusõnad peas?
          Siin on miski veider eeldus, et keelt õpitakse kõige edukamalt struktuurina.

          Praktika näitab, et keelt õpitakse kõige edukamalt keelt kasutades. Nii nagu 7-aastane eesti laps ei oska nimetada 14 käänet, mida ta kasutab (aga ta kasutab neid täiesti edukalt ja õigetes kohtades), ei pea ka keeleõppija õppima pähe iga viimast kui ebareeglipärast tegusõna, et neid siis kõnes kasutades käia iga kord oma ajus läbi tee “mineviku seejasee vorm, kasutatakse siisjasiis, nõuab tegusõna teist vormi, ahhaa!”

          Keelt kasutades ta lihtsalt haarab selle kõik endasse intuitiivselt, kasutab v-o esialgu vale, rohkem rakendanuna aga juba õiget sõna ning võib vast _hiljem_ selgeks õppida ka reegli, MIKS on õige just see sõna. (Nagu meie õpime põhikoolis oma 14 käänet.)

          Hiljem võiks tõesti ka reegleid õppida ja sellega alguses, intuitivselt vahel ikka vigaselt vormuvat grammatikat parandada. Aga phmt õppida keelt juba kasutades ning hiljem lisada juurde õigem kasutamine on kordades huvitavam ja paremini meelde jääv kui hakata struktuuri õppima ja siis püüda seda reaalsuses rakendada. Viimasel juhul tuleb enne igat lauset 9 korda mõõta ja õigeid sõnu otsida, neid paigutada ja nuputada, mis on mis.
          Keegi sulle vastu ei räägi ju ka minutit aega ühele lausele pühendades, nii et suulisest tekstist aru saada on struktuuri ja üksikute sõnade õppimise põhjal üldse peaaegu võimatu.

          Mind siiralt hämmastab, et ikka veel õpitakse keeles ükshaaval sõnu, samas kui koos lausete ja kontekstiga jäävad nad NII PALJU PAREMINI meelde.

        3. Keele õppimisest – sedasi kasutades ja intuitiivselt saab küll perfektselt selgeks, aga alati ei ole suurel inimesel selleks nii palju aega kui väikelapsel, kes lõppeks tegeleb keele õppimisega mitu aastat päevad läbi. Ratsionaalsemalt lähenedes läheb asi rutem, isegi kui lõpptulemus on selline, et alati saadake aru, et oled välismaalane. Rääkimata sellest, et väikelapse kombel õppides peaks pidevalt keelekeskkonnas viibima.

      2. Aga see “imiteerima õpetajat sel moel, et ta usuks, et sa ei imiteeri, vaid võtad tema juhendamise põhiolemuse ja lähed sellega iseseisvalt edasi” tähendabki ju seda, et mõtled läbi ja teed iseseisvad järeldused.

        1. Rõhk sõnal “usuks” – s.t. kogu aeg on teadmine sellest, mida õppejõud sinult ootab ja sa tead, et ei tohi liigselt originaalitseda, vaid pead tema ootustele vastama. Mul on ka väga häid õppejõude olnud, aga on olnud ka mõned sellised, kelle puhul ma teangi ette, et ta ootab vot just selle meetodi kasutamist ja vot just sellele autorile viitamist – mul võib olla teema läbiviimiseks idee, mis minu enda meelest on hulga parem ja originaalsem, aga ma tean, et seda kasutades on väiksem tõenäosus head hinnet saada, nii et lähen kindla peale välja. Ja mitte ainult mina, vaid kõik, kel vähegi mõtlemisvõimet on, ja nii uskumatu, kui see ka ei oleks, meil ei olegi selliseid inimesi nii vähe. 🙂

        2. Rentsi jutus on iva – ka tõsised teadlsed võivad olla väga väiklased nende suhtes, kes julgevad nendest erinevalt arvata.Seda võib ka mõista. Kui keegi on oma kuulsuse teadlasena saavutanud tänu mingile (rünnatavale) leiule-teooriale-tulemusele jne, siis on selge, et ta ei salli neid, kes seda kuulsusesära vähendada üritavad.
          Aga – parimad nende hulgast siiski tunnevad ära, kui erinevalt arvajal on sisu ja arvamus on põhjendatud.Niisama originaalitsemine (ilma valdkonnaga kursis olemata) kipub aga olema naljakas nagunii.

        3. Niisama originaalitsemine on muidugi juba omaette teema, aga oma ideede allasurumine on üsna tavaline ka valdkondades, mis ongi täiesti subjektiivne. Näiteks kunagi oli meil selline kirjanduseõpetaja, kes andis klassile mingi raamatu lugeda ja hiljem, enne esseed, ütles, mida on õige sellest raamatust arvata, need, kes arvasid “valesti”, said kehvema hinde. No näiteks “Kuritöö ja karistuse” puhul võib ju vabalt teoretiseerida, et raamatu sisemise loogika järgi võib peategelase teooria ka täiesti õige olla, lihtsalt tema ise ei ole Napoleoni tüüpi inimene, vaid orja tüüpi inimene – aga selline mõtlemine oli “vale”, sest “sai ju enne kirjutamist selgitatud, kuidas asjad olid”.

          Ülikoolis jah on juba suurem eelteadmine vajalik, aga õnneks ei ole ma oma erialal siiski väga paljude selliste õppejõududega kokku puutunudki.

        4. Ma ei tea, kas see oli teil süsteemi või konkreetse õpetaja viga, meie kirjandusõpetaja ei pipardanud eri tõlgenduste kallal küll sugugi ja kaldus esseede ja kirjandite jaoks selliseid teoseid valima, mille pealt tuleks parem poleemika.

        5. Konkreetne juhtum oli loomulikult õpetaja viga, aga süsteem soosib vaikimisi sellist käitumist – juba kasvõi sellega, kui õpetajate “kodutööd”, s.t. tundideks ettevalmistamine, testide koostamine jne nagu ei maksagi midagi, sest sel juhul on õpetajal ju tunduvalt lihtsam aega kokku hoida ja luua valikvastustega test. Või kasvõi ülikoolis, kui on vastu võetud 300 õpilast, kuigi nii paljude jaoks ilmselgelt vajadust ei ole, ei viitsi õppejõud lugeda 300 esseed (kas teda saab selle eest süüdistada?), vaid otsustab jälle valikvastustega testi kasuks ja keskendub ainult faktiteadmisele.

        6. Õppejõudu ei saa kindlasti testi eelistamises süüdistada, kui keegi talle kodutööde lugemise eest lisa ei maksa. Neile õppejõududele, kes on põhikohaga tööl (lektorid, assistendid jne) ei maksta sentigi ekstra, lepingulistele varem mõnes kohas natuke maksti ka kodutööde eest, aga see on rikaste aegade ja srtruktuuriüksuste rõõm. Nii et jah, test (ideaalne, kui saaks veel sisse skännida, et masin õigeod vastuseid loeks) on märksa vähem ajakulukas ja selle põhjal pandud hinnet on õppejõul ka lihtsam põhjendada kui esseed analüüsida.

  2. IMHO on parim konsentreeritud kokkuvõte hariduse olemusest sõna “tellisevabrik”. Kahjuks ei tea, kellele see väljend hariduse kontekstis algselt kuulub.

  3. Ma usun, et vaja on mõlemat- alguses faktide tuupimist, jäljendamist- ning siis kui nn põhi laotud, siis ideaalses maailmas võiks /peaks saama häid ideid raamist välja mõtlemise, huvitavate nüansside ja põnevate küsimuste eest.
    Oma vigadest õppimine on kindlasti väga tulemuslik, aga kellel tänapäeval niipalju aega on:) …

  4. Minu enda kogemustest: kellele on natuke üle keskmise mõistust kaasa antud, ei ole vaja peaaegu üldse koolis käia – mõttekam on ise koolitarkused omandada ja koolis käia ainult eksameid tegemas. Nii omandatakse natuke parem mõtlemisvõime ja lihtsam edaspidises elus ka. Enda peal järgi proovitud aastatel 1989-1997:)

    1. Sõltub väga palju erialast, sest on ka õppekavasid, kus ka pea kõikidel loengutel (just nimelt loengutel, mitte seminaridel) on nõudeks, et tuleb 75 protsenti kohal käia.

  5. “mõttekam on ise koolitarkused omandada ja koolis käia ainult eksameid tegemas”

    Sel moel jätab inimene ennast ilma tudengielust: õppejõudude ja teiste tudengitega suhtlemisest (mis nii akadeemilises elus kui ka töömaastikul võib tulevikus mängida sõltuvalt inimese isiksuseomadustest keskmist kuni suurt rolli), loengute vahel sõpradega naermisest, kohvi joomisest ja eksamite-ettekannete üle rääkimisest-muretsemisest, õpigruppide kokkuleppimisest ja neis osalemisest ja kõigest muust toredast, mis ülikoolis toimub. Samuti on näiteks Tallinna Ülikoolis järjest suurem roll justnimelt seminaridel ja praktikatel, kus kohalkäimine on kohustuslik ja mis panevad põhirõhu mitte nohiklikule ja eraklikule üksinda kuskil rampsinurgas või koduses eraldatuses “koolitarkuste omandamisele”, vaid suhtlusele, ettekannete tegemisele ja kuulamisele, diskussioonile. Aine aktiivsele omandamisele, mitte faktide tuimale tuupimisele.

    Ei hinda kuigi kõrgelt sellise inimese haridust kes 8 aastat kodus raamatuid lugenud on.

    1. Mina küll hindan, mõned targimad inimesed, keda ma tunnen, polegi (veel?) ülikooli jõudnud, vaid on ise end harinud ja on sellest hoolimata väga pädevad ja väga laia silmaringiga. Seminaride mõte on selles, et sul on targemaid, kellega vestelda. Pealegi arvan, et Andrese ideed ei tuleks võtta nii üks-ühele (vähemalt mina isiklikult ei võtaks), paljudes ainetes on palju lihtsam end täiendada, kui on keegi, kelle käest vajadusel nõu küsida, mida klassisisene õppevorm pakub, lihtsalt õppejõudu ei tuleks ilmtingimata võtta kui suurt juhti ja mentorit, vaid peaks ka temalt tulevasse infosse tekstikriitiliselt suhtuma. Ja mulle on vahepeal küll näiteks üksiveedetud nädal väga kasulikult ja mõttetegevust soodustavalt mõjunud.

      Nagu mu sõber Adam, kes on IT-mees, hiljuti väljendas – Microsoftis töötades ta tundis, et tal on mõnelt kaastöötajalt väga palju õppida ja juba see, et ta nendega koos töötas, mõjus talle väga kasulikult. Sama võib laiendada ka koolile.

    2. Ka mina ütleks, et kui 8 aastat ikka väga häid raamatuid lugeda, siis võib täitsa tark inimene välja tulla. Iseasi, et CVsse seda ei pane. Ja muide – selleks, et valida välja need raamatud, on ka juba tarkust vaja…või kedagi tarka lähikonnas.
      (Üli)kooliskäimise üks suuri plusse on see, et ka tark inimene saab sealt mingid nö tööriistad ja lähtekohad. Oskuse enda ja teiste ideid allikakriitiliselt analüüsida, argumenteerida. Ainult iseenda seltskonnas raamatuid lugedes võib see oskus kasinamaks jääda.Ei, ma ei arva, et kõigile kirjeldatud oskused külge jäävad (kohtab ju tihti meediaski kõrgharitud inimeste puhul näiteid, et ei jää külge), aga võimalusi on ülikoolis selleks rohkem.
      Võibolla olen liigkriitiline, aga seminaridel jms on mõte ja arendav funktsioon vaid sel juhul, kui seal on koos võrdne seltskond. Võrdne üldise ajumahu, motivatsiooni, teemaga tuttavoleku mõttes. Kui näiteks viis inimest kahekümnest on unustanud seminariks ette valmistamata, aga samas on mõnigi neist valju hääle ja “oma arvmusega” tegelane, siis ei pruugi sellest seminarist head nahka tulla.

  6. Kui meediasse jõudvat hariduskriitikat lugeda, tundub, et põhiprobleem ei ole selles, et ei õpita ise mõtlema, põhiprobleem on selles, et paljud ei õpi üldse midagi, sh faktiteadmisi (või kuidas selle 1414. aasta Martin Luther Kingiga oligi).
    Selles mõttes saab isegi aru, et koolid üritavad faktiteadmistele keskenduda – mis viga mõtlema õpetada, kui inimesel on juba materjal käes, mille peal seda harrastada, aga paistab, et suur osa jõuab kooli täitsa tühja lehena.

  7. … ja ma tegelikult ei tea, kuidas saab iseseisvat mõtlemist õpetada. Mulle on väga tervistavalt mõjunud see, kui ma märkan, et eri allikatest ja eri inimestelt tulev info on erinevalt kokku pandud ja annab iga kord ise tulemuse – siis on juba paratamatu, et ühtegi neist ei saa aprioorse tõena võtta. Aga kui keegi hakkabki mis tahes teemat alles ja ainult õpetaja/õppejõu käest saama?

    1. Minu (ja ma usun, et ka filosoofi) jaoks ei olnud probleem mitte niivõrd selles, et seda ei õpetata, kui selles, et selle esinemist taunitakse.

    2. Mul on jälle meeles, kuidas me neid õpetajaid terroriseerisime, kes olid sellised tropid, et mõelda ei lubanud. Kui õpilased ikka tahavad mõelda, ega nad siis nii võimetud-võimutud ei ole.

  8. Natuke täienduseks oma eelmisele kommentaarile. Kuna aastatel 1989-1997 ei olnud koolis käimine vastavalt Tallinna Reaalkoolis ja Tallinna Tehnikaülikoolis kohustuslik, siis oli igaühel võimalus ise oma tee valida – kas õppida koolis kohal käies või teha päeval midagi muud (kes käis täiskohaga tööl, kes oli täiskohaga sportlane) ja õppida õhtul ise. Kusjuures päris asjalikud inimesed on tulnud neist, kes ise õppisid. Samas ei julgeks täna kellegile soovitada, et õppige ise ja ärge koolis kohal käige – nii on tegelikult palju raskem – pead ise kõigest aru saama ja küsida pole kelleltki.

  9. ma hetkel ei kujuta ette mitte midagi mõtlemist tapvamat kui etteantud vastusevariantidega testid.
    isegi isiksusanalyysis ei anna need mingit tõsiseltvõetavat tulemust – olgugi et seal neid yha kasutatakse – meelelahutus vaid.

    1. Eksamitestiga saab kontrollida faktside teadmist ja loogilist mõtlemist ja igasuguseid asju. Konks on selles, kas küsimuste koostaja viitsib küsimuste kallal vaeva näha. TÜ akadeemilist testi (ka ju test) pean ma aga kõgie tõsiseltvõetavamaks noorte inimeste võimete hindamise vahendiks Eestis AD 2010.

      Isisiksusetestide võrdlemine eksamitestiga on kohatu, kuna asjad või teadmised, mille kohta küsimusi esitatakse, on kardinaalselt erinevad. Ja isiksusetestid võivad olla vägagi kasulikud asjad ja anda väga palju infot. Muidugi, ma ei räägi siin meelelahutustestidest või neist naljakaist mmpi-dest, mida paraku Eestis ka kasutatakse.

    2. Pedagoogilise suhtlemise eksamil olid meil nii kavalalt koostatud valikvastustega testid, et nende ärategemiseks pidi seda ainet tõepoolest MÕISTMA. Mitte vaid pähe tuupima.

  10. Mina jätkuvalt ei mõista, et mis mõttes õpitakse eraldi fakte ja seostamist.
    Fakt jääbki ju meelde teiste asjadega seoses – nt lugenuna näidendit “Caesar ja Kleopatra” suudan ma suurepäraselt meenutada, et need kaks elasid ühel ajal, ühtlasi tean, et Rooma ja Egiptus olid sõjas, roomlased käisid egiptlastest üle, siis tuli ülestõus jne.
    See ei tähenda, et ma peaksin ajalooliseks faktiks, et Kleopatra armastas tugevate ümarate käsivartega mehi ning lasi end vaiba sees tähtsate meeste nõupidamisele transportida, nii rumal polnud ma ka 11-aastasena, kui nimetet teost esmakordselt lugema sattusin, mitte.

    Kui ma oleks õppinud seda värki aastaarvude ja nimede jadana, mitte midagi ei mäletaks. Nt Liivi sõda ma õppisin nii ja ei suuda praegu meenutada ei sajandit, osapooli egaüldse midagi muud, kui seda, et Eesti aladel see sõda vähemalt osaliselt käima ju pidi, miks me muidu teda Eesti ajaloo käigus õppisime
    Kusjuures kontrolltöös sain 17 a tagasi oma viie kätte nagu midagi, ärge kahelge.

    Elik – faktid on toredad asjad. Aga võiks neid õpetada nii, et nad meelde jäävad (=süsteemidena), mitte kontrolltöö jaoks, kus jah, ma tervelt 2 nädalat teangi neid kõiki ja hiljem on tühi maa taga.

  11. Aiaiai. Kui palju paksu verd ja viha. Keskaaegsed nohikud, kes näost punaseks läksid, kui keegi neil esineda palus, aga kes kodus 6h iga päev igaks kontrolltööks tuupisid ja alati viied said, püüavad oma traditsioone ikka elus hoida veel…?

  12. “Sinu elu ei ole. Äkki selle, kas minu oma on või mitte, võiks jätta minu otsustada?”

    Jah, sinu elu võib olla ükskõik mis mõttetust mälumängust, lapi raamatukoguhoidjast kuni moslemi terrorismini, aga kui sa lähed ülikooli, siis su akadeemiline elu ei ole enam “sinu otsustada”. Esimest korda kohtan ülbet kontseptsiooni, et “Ise tean, mis teen!”. Ei ole nii, et arstiks õppija lõpetab kooli illma laipasid lahkamata ja praktikat tegemata – ise ju tean ja otsustan mida teen! – või et inimesele antakse doktorikraad ilma vastavaid kriteeriume täitmata. Akadeemilises elus, kui sa just tippude tipp ei ole, otsustavad väga kaua teised inimesed sinu eest kes või mis sa oled ja mida sa tegema pead, et midagi muuta või mida sa üleüldse väärt oled.

    Ma viskaks õppejõuna eksamilt välja tropi, kes arvab, et ta võib keeleõppetundidest puududa ja autodidakti mängida, muuhulgas see protsess toimubki TLÜ-s: eksamile lastakse need, kes kohal käivad (iga päev ja iga loeng käib ringi kohalolekuleht), ära teevad jooksvad kontrolltööd ja testid.

    Nii et ei ole päris nii, et lahmid ja ülbitsed ja oled kõva iseotsustaja ja tegija. Kanakasvataja Koeru vallas otsustab ise, et kas annab kanadele herneid süüa, maisiputru või lööb raiskadel pea maha.

    Mida mu kopsupõletikulised silmad nägema peavad enne surma.

    1. Oot, aga jutt läks üldse lahti kaugõppevõimalusest. Ega kaugõpe ei tähenda ju tingimata ainult faktiteadmiste pähetuupimist ja et kaugõppes õppinu oleks mõtlemisvõimetu. Ja praegu on olemas isegi kaugõppekeeletunnid, interneti teel, st sisaldavad suulist osa ja puha.

    2. Ainult väga noor, väga kogenematu ja väga iseseisvusvõimetu inimene võib tõsimeeli nii mõelda:) Aga millegipärast just sellised arvavad, et NENDE arvamus on AINUÕIGE ja TÕDE ja UNIVERSAALNE ja täiesti kohustuslik kõigile ja maailma püstiseismise alus. Ma mõtlesin ka nii, aga ikka tunduvalt nooremana. Hiljemalt ülikooli kolmandal semestril lülitub iseseisev mõtlemine sisse ja elu saab hoopis huvitavamad värvid;) Või ei lülitu ja Nirtist saab koolidirektor. Mina ei kaota midagi. Aga OMA elu üle otsustan ma ikka ise, ka selle, kus ma kohal käin ja kus mitte:) Täiesti ennenägematu individualist kohe!:D

    3. Ilgelt naljakas on lugeda, kuidas keegi tõsimeeli Nirtit iseseisvusvõimetuks inimeseks peab…

      Otsustusvabaduse suhtes on minul aga üks jäik seisukoht: kui sul on vabadus, siis peab olema ka vastutus.
      St, kui oled otsustanud ülikoolis käia, siis pead selle otsuse eest ka vastutama ning jah, kui sa ühel hetkel otsustad kannapöörde teha ja aine läbimise seisukohalt olulistes loengutes mitte käia, siis…
      …see on sinu otsus ja ju seda peab aktsepteerima, aga sama palju peab sellisel juhul aktsepteerima õppekava läbiviijate otsust sind sinu otsuse tagajärjel mitte läbi lasta. Vms.

  13. mu meelest on suurimaid põhjusi praeguse süsteemi olemasolule see, et ühiskonnas on vaja suhteliselt suurt hulka “veidi rohkem teadvaid” inimesi, oluline pole, kas nad teadmise ise avastasid. nende välja koolitamiseks ongi koolid. kui koolis eelistataks pigem originaalsust, jõuaksid paljud lihtsalt valedele järeldustele (eriti reaalainetes), mis ei funktsioneeri kuidagi produktiivselt.
    pealegi pole ilma väga suure hulga kehtivate (või ka mittekehtivate) teadmiste omamiseta enam võimalik midagi uut pakkuda, st. uuenduslikud ideed on paljuski eelneva parandused/kohendused.
    ühiskonnale funktsionaalselt parimad on need, kes teavad toimivatest süsteemidest enim. hea muidugi kui ka uusi tekitada oskavad. loomulikult on alati geniaalseid erandeid, kuid ka selle imeväikese protsendi inimeste leidmiseks on praegune süsteem pigem kehv.
    kui tahetaks leida toimivate ideede generaatoreid, ei oleks koolid sellised nagu meie neid teame. järelikult- genereeritud on piisavalt, nüüd on vaja selle tulemus ka laiemale hulgale selgeks teha.
    krt, kaldusin teemast veidi kõrvale, ah ei hakka kustutama kah 😀
    P.S suur osa keskkooli matemaatikat on lausa piibli- ja antiikaegne, siit võib järeldada, mis tasemel see praegu on. kes tahab kohe hetkeküsimuste kallale asuda, ilma seda ammust teadmist omamata?

    1. Teemast veelgi rohkem kõrvale kaldudes – ka osa koolis õpetatavast ajaloost on mööda. Eesti ajalugu ja ristirüütlid jms. Pidada ilmuma (või ongi juba ilmunud) mingi kogumik sellest, et kuidas Läti Henriku ja tema ajaga tegelikult lood olid…mis viib teema juurde, et kui kaua võtab mingi teadusavastusel või saavutusel aega, et sellest ka koolis räägitaks (isegi kui sel on potentsiaali olla lapsukestele ainet põnevamaks tegev).

      1. 30 aastat minimaalselt.

        See on isegi välja arvutatud (s.t. tehti miski ülevaatlik uuring kunagi, ma ei tea linki anda), et läheb kuskil 10 aastat, enne kui see jõuab ülikoolidesse ja siis veel 20-30 kuni sellest saab osa õppekavast, mida õpib põhi- ja keskkooliõpilane.

        1. Ma nüüd selles ülikoolidesse jõudmise aastaarvus julgeks kahelda. Ses mõttes, et kui on korralik ülikool, kus ikka õppejõud ise on oma valdkonna eesliinil, siis kajastuvad uued teadmised ikka väga koheselt (vahel ka lausa tunnipealt) ka loengumaterjalis.Mis on väga lahe, muide. Näha õppejõudu, kes teatab, mis just laboris avastati või mis käsikiri tal just vastu võeti.
          Iseasi, et tõepoolest, eks vist Eestiski on õppejõude, kes EI ole eesliinil vaid refereerivad väljamaa õpikuid.

        2. “Eks vist” tähenduses, et avalik-õiguslikud ülikoolid on sõlminud kvaliteedileppe, kus kirjas nõuded, millise tasemega mingid õppejõud ja ka doktoritööd ülikoolides peavad olema. Hea tahte kokkulepe niiöelda. Selle järgi peaks ka lektorid osalema teadustöös ja dotsendilt eeldatakse rahvusvahelisel tasmel teadustööd.Tõsi, oma erialal tean ka avalik-õiguslikke professoreid (õnneks mitte TÜs), kellelt pole eales mingit rahvusvahelist kirjatükki ilmunud.

  14. Reelika,

    eks ma ülikoolis õppejõudude juttu (mida ma siin vahendangi, meil on puudujatega üsna suur probleem praegu, jaapani keelt ikka kodus ei õpi ja ettekandeid ka kodust ei pea) kuulates, seminaridel osaledes arenengi, sina aga jääd kodus raamatuid lugedes ikka samasuguseks 😉

    1. Tähendab – ma arvan, et iseseisva õppe võimalus või võimatus sõltub ikka väga palju valdkonnast ka. Mul on päris mitu ainet, kus õppejõud on konspektid netti üles pannud ja seda on täiesti võimalik iseseisvalt omandada. Või teha kursakaaslase konspektist fotokoopia ja selle järgi õppida. Iseenesest näib mulle, et mingites ainetes ongi efektiivsem iseseisvalt asja õppida. (kui õppejõud räägib kolmveerand tunni materjali pooleteist tunniga näituseks). Praktikumides ja seminarides samas jälle käin. Aga mälumänguks ma seda küll ei nimetaks – üldiselt jäetakse mu erialal (s.t matemaatikas) fakte kaunis vähe ikka meelde, sest päris palju saab ka loogiliselt tuletada.

      Ma kahtlustan, et see on mingi asi, kust humanitaaria ja reaalia vahel võib märgatav vahe olla – mulle tundub, et humanitaaride puhul märgivad detailid palju suuremat rolli kui reaalide juures ja juttu on raskem täielikult konspekti kirja panna.

  15. St. praegu on probleem selles, et Reelika ei saanud aru, et jutt käib akadeemilisest haridusest, millel, oh õnnetust, on omad reeglid. Kellele need ei meeldi, need astuvad sellest maailmast välja.

    (mis ei ole halb samm)

    1. Ja Nirti ei saanud üldse aru, mida talle öelda taheti:D See, millistest reeglitest mina kinni pean ja millistest mitte, on minu asi. Nagu ka see, kust ma välja astun ja kust mitte. Ei hakka ühte labast nalja tegema siinkohal, igaüks mõtleb ise välja:P Magistriõppes on natuke hilja ka akadeemilisest maailmast välja astuda, ma kardan. Aga ma hoian Sulle pöialt, Nirti, et iseseisev mõtlemine ikka pigem varem kui hiljem sisse lülituks:)

    2. Kõlab üsna süngelt. Ma olen alati mõelnud, et vesi ja sool on ained, mida saab supile alati ka hiljem lisada, aga liha ja juurikad tuleb panna õigel ajal.

      Nojah, võtame siis oma saatuse alandlikult vastu ja kui meil ka peaks tekkima tahtmine magistriõppes akadeemilisest maailmast välja astuda, siis teame, et akadeemiline maailm jääb fataalsel kombel alati meiega, nagu tema jääb ka selle rongis istunud joodikuga, kes oli 7 aastat EPAs käinud.

      1. Vabandust, aga mis mõttes on magistriõppes liiga hilja akadeemilisest maailmast välja astuda? Kas kellegi arvates on peale magistrikraadi ainult üks tee – akadeemikuks valimine (mis on teadupoolest eluaegne nimetus).
        Minu teada on EVs 3+2 kõrgharidus, kus alles magistrikraadi saanut võib nimetada oma valdkonna spetsialistiks…kõrgest akadeemilisusest on asi ikka väga kaugel.

      2. No ilmselgelt selles mõttes, et haridus rikub matsi ja see… loomulik andekus ning iseseisev mõtlemine on 3+2 õppe eelviimaseks aastaks juba surmahoobi saanud.
        Tead ju küll, vermimisperiood.

  16. (see faas, kus ma ülikoolist kui väga pahast asjast välja astusin, kodus Väga Tarku raamatuid lugesin, viina ja veini jõin, mediteerisin, rahusteid neelasin, ülimalt alternatiivne ja Avatud olin, kõigele väga diibilt läheneda üritasin ja üldse lolli mängisin on mul õnneks läbitud, mõni vist ei saagi sellest kunagi välja)

  17. aaa mis muide keeleõppe autodidaktismi puutub, siis ma tegin ülikooli inglise keele eksami kunagi nii, et olin käinud vist kolmes loengus, mis olid olnud mu elu ainsad inglise keele tunnid üldse. Inglise keelt tuleb muidugi uksest ja aknast sisse, aga oletame, et keegi käib oma autodidaktismi perioodil vahepeal mingi x keele keskkonnas elamas ja pärast räägib-loeb-kirjutab kuidagi muuseas nagu miška. Siis oleks õppejõud küll tropp, kui ta teda eksamile ei laseks.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.