Kõlab populistlikult, aga iseenesest ju täiesti tõene väide. Läheksin koguni nii kaugele, et ütleksin, et meestel ei ole üldse emainstinkti (kui välja jätta mõned geid, kes ehk tõesti oma tundeid nii identifitseerida võiksid), sest nad ei ole ju emad. Järelikult saabki neil olla ainult isainstinkt, vennainstinkt, pojainstinkt jne.
Aga ilmselgelt tähendab see, et see lause mul pealkirjaks on, et midagi on sellega siiski valesti, sest ei, veel ei ole koitnud see päev, kus ma sõrmi klahvidel veriseks tagudes hakkaksin kirjutama, et geidele ei tohi mingil tingimusel lapsendamisõigust anda. Valesti on see, et kuigi ma ei poolda teooriat, mille kohaselt kogu inimmõistus töötab läbi vastandamise, siis mõned sõnad on paratamatult seotud sellega, mida peetakse vastaspooluseks. Kui ma ütlen, et kassid ei ole kurjad, jääb paratamatult mulje, et ju siis koerad on, sest inimesed on harjunud neid vastandama, mõtlema binaarse vastanduse süsteemis. See, et nad mõistusega saavad aru, et koertel ja kassidel ei ole mingit pistmist peale selle, et mõlemaid koduloomadena peetakse, ei loe. Sama moodi võiks ülalolevast tõesest väitest järeldada, et naistel on olemas kaasasündinud emainstinkt.
Tegelikult see muidugi nii ei ole. Vähemalt mitte selles mõttes, et iga naine (või kas või enamus neist) oleks valmis oma lapse eest tingimusteta viimse hetkeni hoolitsema. See sõltub väga palju kultuurilisest taustast ja laias laastus võiks üldistades öelda, et emainstinkt on rikaste inimeste luksus. Viimasel ajal olen üritanud rohkem lugeda meditsiinilise antropoloogia valdkonda jäävaid artikleid ja seahulgas on teemaks olnud ka emainstinkt. Näiteks Nancy Scheper-Hughes on kirjutanud raamatu sellest, kuidas brasiilia emad lasevad oma lastel surra. Oleks raha, oleks see juba Amazonist siia teel, aga kuna hetkel ei ole, peame piirduma lühikese samateemalise artikliga.
Point siis selles, et kuna analüüsitud piirkonnas on naiste elu väga raske ja igaüks neist sünnitab elu jooksul ca 10 last, kellest 3-4 surevad nagunii esimese eluaasta jooksul, paar tükki veel hiljem ja 1-2 sünnivadki surnuna, on naised õppinud mitte lapse surma liiga tõsiselt võtma. Vastsündinut nunnutatakse küll, aga kui tekib mingigi märk, et laps pole ehk “elamiseks mõeldud”, on kogu emainstinkt kohe läinud. Näiteks pannakse teatud sümptomite puhul laps lihtsalt teise tuppa, uks vahelt kinni, ja oodatakse, kuni ta ära sureb. Seda ei tee mitte üks või kaks naist, vaid seda peetakse normaalseks – ja näiteks väikse lapse surma puhul nutmist peetakse ajutise hullumeelsuse märgiks. Muuhulgas kuuluvad siia sümptomite hulka ka lihtsalt alatoitumuse ja vitamiinipuuduse tunnused, mida oleks võimalik kergesti leevendada, sest vitamiinitoonikuid jms jagatakse tasuta. Samuti on artiklis kirstutegija kommentaar, kes ütleb, et pidude ajal sureb rohkem lapsi (linnas on viis tuhat inimest, aastas sureb pea nelisada last), sest kõik pidutsevad ja emadel pole aega nende eest hoolitseda.
Sama suhtumise muutust on kirjeldatud ka teistes väga vaestes ja šovinistlikes kohtades (siin on üks kultuuriline tegur ka see, et lastekasvatamine on ainuisikuliselt naise õlgadele jäetud), näiteks Aafrika eriti vaestes osades, nii et siin ei ole tegu mingite väärastunud eranditega, vaid lihtsalt karmide tingimuste ja võimetusega iseseisvalt sündimust vähendada – viimane on eelkõige tingitud katoliku kiriku jäikadest seisukohtadest, mis rasestumisvastaseid vahendeid ikka veel tabuks peab.
Öelge veel, et antropoloogia pole huvitav.
Pärdikute päevaraamat 