Stéphan, kes on tagasihoidlik armas poiss, elab isaga Mehhikos – kuni ühel õnnetul päeval saab isa südamerabanduse ja Stéphan kolib Pariisi, sest tema ema lubab, et ta saab tuttava kalendrifirmas disaineriks. Tegelikult tahtis ema teda muidugi lihtsalt sinna meelitada ja töö on igav ning rutiinne, aga see pole üldse oluline. Oluline on see, et Stéphan ei suuda alati tõelisusel ja unenägudel vahet teha. Näiteks vahepeal ei lähe ta tööle, sest nägi unes, et käis juba tööl ja see oli hirmus väsitav. Ja teine väga oluline asi on see, et Stéphan kohtab Stephanied.
Ei saa salata, et oma osa filmi suurepärasusele annab ka see, et Stéphani mängiv Gael Garcia Bernal on lihtsalt nii nunnu, aga see on igas muus mõttes ka lahe. Tõeline ood kujutlusvõimele ja loovusele ja sellele, et huvitav on… Huvitav.
Kui kedagi tähesära huvitab, siis režissöör on Michel Gondry – tüüp, kelle tehtud on ka “Karge meele igavene sära” (The Eternal Sunshine of the Spotless Mind) ja sari The Flight of the Conchords.
Inglisekeelne trailer ei ole minu meelest eriti hea, nii et panen selle asemel ühe video, mis on küll prantsusekeelne, aga annab sõnadetagi parema pildi sellest, milline see film tegelikult on. Mina igatahes vaatasin ja nautisin.
Pärdikute päevaraamat 
üks mu igavene lemmikfilm! peabki üle vaatama. leian vabanduse, et “keelepraktika huvides”