Ehk siis väidetavast imikutapust. Jaa, tapmine on kahtlemata halb ja kõik need muud asjad, aga mind huvitavad hulga rohkem selle loo tagamaad – näiteks artiklit lugedes oli minu esimene küsimus, kus seisab selles loos lapse isa. Keegi pidi selle tite ju sigitama, mis tähendab, et ka siis, kui laps ei olnud kummagi poolt oodatud, oleksid nad pidanud seda omavahel arutama, leidma mõlemale sobiva lahenduse või kehva lahenduse, mis oleks mingigi lahendus. Väidetavalt on isa küll tüdrukuga suhtes, aga alles 15, mis muidugi seletab nii mõndagi – väga võimalik, et sellises vanuses poiss ütlebki lihtsalt, et eks ootame ja vaatame, mis saab. Ja tüdruk ongi oma probleemiga tegelikult täiesti üksi.
Selle peale tekib kohe teine küsimus – miks on selles vanuses kooliealine tüdruk vaimselt üksi? Tal peaks ju olema ema, kes on vanem ja targem ja kui ka poiss ei aita, siis tema ikka hoolib ja aitab. Väidetavalt oli koolipsühholoog tüdruku emaga vestelnud ja ka tema oli rasedust eitanud. Just tüdruku ema oli see, kes tüdruku käekõrval kooli tagasi tõi ja ütles, et kõik on korras. Nii et oma osa on vanaemal kahtlemata.
Kohe lapse ema koletuslikus mõrvas süüdistada on muidugi tase omaette. Meil ei ole õrna aimugi, kas lapse pani sahtlisse ema või tütar, meil on ainult hunnik oletusi – ema võis tappa, vanaema võis tappa, laps võis sündides peaga vastu peldikupoti serva käia. Laps võis isegi sündida surnult ja ema võis teda peale tulutut elustamist meeleheitehoos raputada – või oma nooruse ja teadmatuse tõttu valesid elustamismeetodeid kasutada, siin on ju sada erinevat võimalikku varianti. Seda enam, et Virumaa Teatajas kirjutas, et meedikud tuvastasid kaugelearenenud raseduse KATKEMISE (kuskilt käis läbi kuus kuud, kui see on õige, oleks ellujäämistõenäosus üsna väike). Nii et veidi vara on kedagi surma mõistma hakata.
Pärdikute päevaraamat 