Ja sellest hoolimata lasevad paljud neist end nii kohelda. Mulle meeldis üks (kahjuks nimetu) arvamusartikkel, mida ma hiljuti Ekspressist lugesin. Jutt küll jälle sellest, et ema ei ole automaatselt parem ainult selle pärast, et ta on ema ja võimeline last imetama (kas teadsite, et pooled eestlannadest ei anna oma kuuekuustele lastele enam kordagi päevas rinnapiima?) ja see, et isal on peenis, ei tähenda, et ta ei oskaks näiteks last riidesse panna – ehk siis hiljutisele kultuurilisele vanemlikkuseteemale lisaks.
Riidessepanekuprobleem on minu meelest üldse mingi pseudotemaatika, mis puudutab ehk rikkureid – no kui lapsel tõesti on kümme erinevat jopet, lisaks neljad tunked ja üks kasukas, siis võib isa (ja ka vanaema või tädi – ehk siis igaüks, kes lapse riietamisega igapäevaselt ei tegele) tõesti segadusse sattuda, aga arvan, et enamik oskab näiteks vihmase ilmaga valida riided, mis kõige vetthülgavamast materjalist on, või tuleb selle peale, et jahedama ilmaga võiks müts peas olla. Perekoolis levinud väide, et 90 protsenti meestest sellega hakkama ei saa, tekitab minus kahtluse, et käod on kollektiivselt käinud kuskil abikooli juures endale tulevasi abikaasasid valimas. Minu vend on minust neli aastat noorem ja kuigi mu isa üldiselt lastekasvatamise ja söögitegemise jms ei tegelenud, sai ta vajadusel väikevenna riietamisega täiesti normaalselt hakkama. Küll on aga täiesti õige väide, et suur hulk naisi tõrjub just selle väite abil mehi aktiivselt kasvatusprotsessist eemale. Ja mehed lasevad end tõrjuda – näiteks avastasin, et minu tuttavatest meestest polnud keegi kuulnudki, et kui nende naine sünnitab, ei saa nad enam kaht nädalat palgalist puhkust võtta. Eriti ei huvitanud kah. Mis sellest vastsündinust ikka vahtida.
Ja sellest hoolimata tunnen ma päris mitut isa, kes arvavad ise kah, et nad ei ole liikuvad pangakaardid. Veedavad lapsega aega, ihuvad aastase tüdruku kõrvalt pesapallikurikat, et saaks viieteist aasta pärast hakata poisse eemale peksma, ja on siiralt õnnelikud. Mitte et ma arvaks, et kõik töötud ehitajad peaksid lapsega koju jääma, aga tore on ju seegi, kui ema usaldab mehe laupäeval lapsega loomaaeda ja ei karda, et lapse asemel ahv koju tuuakse.
Meile õpetati kunagi koolitusel, et oma koeri tuleb usaldada. Isegi, kui sa ei ole koerale käsu peale otse kõndimist põhjalikult õpetanud (see võib olla keeruline koerale, keda on muidu treenitud põhimõttel, et omanikule tuleb pidevalt suhu vaadata), anna talle võimalus end tõestada ja väga tihti osutub ta tunduvalt võimekamaks, kui sa arvanud oled. Kehtib inimeste puhul ka suurepäraselt – kui sa teist inimest kogu aeg idioodina ei kohtle, ei kipu ta ka nii tihti seda moodi käituma.
Pärdikute päevaraamat 