Ja sellest hoolimata lasevad paljud neist end nii kohelda. Mulle meeldis üks (kahjuks nimetu) arvamusartikkel, mida ma hiljuti Ekspressist lugesin. Jutt küll jälle sellest, et ema ei ole automaatselt parem ainult selle pärast, et ta on ema ja võimeline last imetama (kas teadsite, et pooled eestlannadest ei anna oma kuuekuustele lastele enam kordagi päevas rinnapiima?) ja see, et isal on peenis, ei tähenda, et ta ei oskaks näiteks last riidesse panna – ehk siis hiljutisele kultuurilisele vanemlikkuseteemale lisaks.
Riidessepanekuprobleem on minu meelest üldse mingi pseudotemaatika, mis puudutab ehk rikkureid – no kui lapsel tõesti on kümme erinevat jopet, lisaks neljad tunked ja üks kasukas, siis võib isa (ja ka vanaema või tädi – ehk siis igaüks, kes lapse riietamisega igapäevaselt ei tegele) tõesti segadusse sattuda, aga arvan, et enamik oskab näiteks vihmase ilmaga valida riided, mis kõige vetthülgavamast materjalist on, või tuleb selle peale, et jahedama ilmaga võiks müts peas olla. Perekoolis levinud väide, et 90 protsenti meestest sellega hakkama ei saa, tekitab minus kahtluse, et käod on kollektiivselt käinud kuskil abikooli juures endale tulevasi abikaasasid valimas. Minu vend on minust neli aastat noorem ja kuigi mu isa üldiselt lastekasvatamise ja söögitegemise jms ei tegelenud, sai ta vajadusel väikevenna riietamisega täiesti normaalselt hakkama. Küll on aga täiesti õige väide, et suur hulk naisi tõrjub just selle väite abil mehi aktiivselt kasvatusprotsessist eemale. Ja mehed lasevad end tõrjuda – näiteks avastasin, et minu tuttavatest meestest polnud keegi kuulnudki, et kui nende naine sünnitab, ei saa nad enam kaht nädalat palgalist puhkust võtta. Eriti ei huvitanud kah. Mis sellest vastsündinust ikka vahtida.
Ja sellest hoolimata tunnen ma päris mitut isa, kes arvavad ise kah, et nad ei ole liikuvad pangakaardid. Veedavad lapsega aega, ihuvad aastase tüdruku kõrvalt pesapallikurikat, et saaks viieteist aasta pärast hakata poisse eemale peksma, ja on siiralt õnnelikud. Mitte et ma arvaks, et kõik töötud ehitajad peaksid lapsega koju jääma, aga tore on ju seegi, kui ema usaldab mehe laupäeval lapsega loomaaeda ja ei karda, et lapse asemel ahv koju tuuakse.
Meile õpetati kunagi koolitusel, et oma koeri tuleb usaldada. Isegi, kui sa ei ole koerale käsu peale otse kõndimist põhjalikult õpetanud (see võib olla keeruline koerale, keda on muidu treenitud põhimõttel, et omanikule tuleb pidevalt suhu vaadata), anna talle võimalus end tõestada ja väga tihti osutub ta tunduvalt võimekamaks, kui sa arvanud oled. Kehtib inimeste puhul ka suurepäraselt – kui sa teist inimest kogu aeg idioodina ei kohtle, ei kipu ta ka nii tihti seda moodi käituma.
Pärdikute päevaraamat 
Mul on mulje, et issidel on sageli kirglik soov issitada, aga nad issitavad ainult siis, kui nemad viitsivad ja siis, kui see ei tekita neile lisakohustusi. Siis, kui nad saavad issitavalt liputada. Probleemide lahendamise jaoks on isside meelest ikkagi emmed. 😛
Enamus minu tuttavaid issisid tunnevad ennast piisavalt kompetntsena tegelema lapsega igas olukorras: nii rõõmsana kui vinguvana jne. Laps, eriti väikelaps, tekitab alati ‘lisakohustusi’ ja meestele meeldib probleeme lahendada ja oma pere eest hoolt kanda. Ju siis mõni suhtleb ainult nõmedikega, kelles on igasugused sotsiaalsed, emotsionaalsed jne oskused väga nõrgalt arenenud. Just sellised abikoolist leitud mehed nagu Rents siin välja tõi. Mehed saavad lastega suurepäraselt hakkama kui neid usaldada.
Aamen! 😀
Ma loen su üllitusi liiga harva, Emand Seltsidaam, ega jõua iial pärlitele õigeagselt vastata. 😦
On olemas mehed – kes ongi mehed,
Ja siis on olemas mehed, kellele andestatakse uskumatuid nõmedusi, sest nad on ju nii nunnud.
Tark inimene valib endale muidugi kaaslaseks esimest sorti mehe.
Aga igaüks kes suudab armumist ajuga juhtida, on ära teeninud minu lugupidamise.
alla kirjutanud
loll
Ja siis vahel tulevad nende äbarike “nunnumeeste” naised ja imestavad üleolevalt, et mis ema sina ka oled kui lased oma mehel lapsega tegeleda. Õige mees lösutab diivanil ja ootab kuni naine söögi ette toob ja pahandab kui lapsed lõugavad! Ma siiamaani ei saa aru, kas tegemist on “hapude viinamarjade” sündroomiga või leidub tõesti naisi, kes sellise elukorraldusega rahul on.
ah, noh….
mina läksin nunnumehest lahku ja üritan teda lapsega tegelema panna. Mõrd, nagu ma olen – sunnin isa lapsega kindla graafiku järgi kohtuma ja ei anna talle põhjust viriseda, et “mind peetakse ainult pangakaardiks”
Mõnikord aga on mul tunne, et see teine tee oleks lihtsam ja kergem. Pool peavalu jääks ära.
Siis on see lihtsalt samasugune sotsiaalne tellimus, nagu praegu levinud hoiak meeste hulgas, et lastega tegelemine ja koristamine ei ole meeste tööd.
revolutsiooniline situatsioon, ma ütlen
Äkki see on rahuldamata saavutusvajadus? et kui inimese kõik saavutused on mehe teenindamise valdkonnas, siis on ju vaja rõhutada, et need on kõige tähtsamad saavutused üleüldse ja teiste asjadega tegelejaid maha teha. vt ka koristajainimeste suhtumine mittekoristajatesse.
Isa on selleks, et õigust ja õiglust nõudma minna kui ema nõmedaid või vastikult torkivaid kampsuneid või roosasid asju selga tahab toppida (ise ta küll sellistega toast välja ei läheks) ja otseloomulikult rahakott, kellega/millega poes käia, sest emad ja vanaemad ostavad asju vastavalt ENDA maitsele ja äranägemisele, vahet pole, kas toidu või riiete või muude asjade osas.
Ja siis selleks, et keegi ütleks, mida teha kui sul juhtub üle olema natuke liimi ja kruupe.
Mul joppas kahjuks selliste vanematega, kes mõlemad tahtsid osta asju, mis nende meelest ilusad olid. Kahjuks ei ole meie arusaam sellest, mis mulle selga sobida võiks, 25 aasta jooksul veel samale tasemele jõudnud.
Mina ei ütle lapsele, mida ta selga-jalga ja pähe tahaks panna. Viimane vaidlus sobivate jalatsite üle lõppes minu kaotusega – õnneks leidsin odavama kaotamisvõimaluse.
Enamasti eelistan, et ta oma hilbud ise ostaks ja mina kannan vaid raha. Jalatsite otsimine venis lihtsalt nii pikale, et lapsuke-nunnuke oleks paljajalu jäänud, kui ma oma maitset vägistades poleks ostu ise sooritanud. Jäägu see viimaseks korraks, edaspidi käibki paljajalu, kui õigel ajal poodi ei jõua!
liimi ja kruupe pole meil kunagi üle, ainult puudu! Shablooni meisterdamist on lapsukesel aga raudselt mõttekam küsida minu, mitte isa käest.
Mina emana ei osta asju lapsele ainult enda äranägemise järgi. Minu jaoks on normaalne kui käime koos lapsele asju ostmas ning kui juhtun üksi käima, siis olen see “imelik”, kes mehele ka helistab ja küsib, et mis teine arvab.
Kuigi mina olen lapse sünnist saati igati pooldanud isa kaasamist kõigesse ja ma 100% usaldan neid kahekesi koju, õue, külla, siis ikka küsib isa aegajalt, mis ma lapsele selga panen? Mis sest, et lapsel kaks jopet ja paar pükse võibolla. Ehk on see hoopis vastastikune koostöö? Ei ütleks, et isa on saamatu, rumal vms, pigem ta arvestab ju ka minu arvamusega.
Meil oli ääretult kahju kui kaotati see palgaline puhkus peale lapse sündi. See oli väga oluline aeg isa jaoks. Ma ei mõista ka seda kuue kuu paikapanekut isade jaoks – sageli paljud emad ju ühel või teisel põhjusel ei toida last rinnaga ning see oleks hea võimalus neile, kes tahavad karjääri teha. Selle poolt olen ma küll.
Kui nüüd lõpuks rääkida pangakaart-isast, siis minu isa vist oli mingi periood täiesti kandsin-raha-üle-kõik-tüüp. Aga mõned mehed polegi oma olemuselt väga pisikeste lastega tegelejad. Praeguseks on meil täitsa head suhted ja vanaisana on mu isa super! Selle kõige pärast mulle üldse ei meeldi nendel teemadel väga ühte või teise äärmusesse kaldumine.
Minu jaoks on normaalne, kui 17aastane käib üksi riideid ostmas. Kahjuks ta mõnikord “ei viitsi”
Ma ütleks, et siis seis 15 aastat Sinu lapse kasuks 🙂 Meie kahene juba natuke avaldab arvamust, aga poodi teda üksi ei saada 🙂
kusjuures ma viimasel ajal esitan kõikvõimalikes putkades ja müügikohtades kassapidajatele küsimust: miks ometi on igal pool kassalett nii kõrge, et 5aastane ei ulatu üle selle?
Ja mänguasjapoes lisasin: kas te ei tahaks endale leti ette laste jaoks väikest trepiastet seada, et meetrised inimesed ka ulatuksid arveldama?
No tõesti, asi oleks lahendatav umbes 20 paksuse puupakuga.
No lugedes erinevaid teemapüstitusi näiteks kurikuulsas Perekooli foorumis, kus naised räägivad, et suhe tulebki rajada alusele, kus naine on nagu ainuke mõistusega olend (ja igaks juhuks peab teisele pangakontole olema 40 tuhat ka kindlasti peatselt lolli mehe süül saabuva lahutuse tarbeks kõrvale pandud), siis ei imesta ju, kui pinnale hulbivad inimesed, kelle jaoks peremudel ongi stereotüüpne ori-peremees suhe. Kõik on selgelt paigas, omavaheline suhtlemine on sellevõrra mõnusalt napp, sõbrannadele saab kiruda, kui mees on loll ja laisk ning julges viriseda, et “miks on vaja endale neid naaritsaripsmeid panna”.
Minu tutvusringkonna meestest ei saa vaid üks aru, mida täpselt isaks omamine tähendada võiks (ja kui tore see võiks olla), tema jaoks seisnebki kogu lapsekasvatamise teema selles, et ema kasvatab ja isa ülesanne on alimente maksta. Ülejäänute suhtes ise ka muidugi üllatusin (olles värskelt laekunud enda koduse kasvatuse juurest, kus mehed olid ikkagi väga lollid), et wow, nii armas, kui palju isad enda lastega tegelevad.
Perekooli foorum on juba ammu minetanud sügavama mõtte. Minu arusaamist mööda on see muutunud pigem tööl tegevust otsivate inimeste meelelahutuskohaks, kus saab anonüümselt igasugu jama kirjutada (olen mitmetelt tuttavatelt seda kuulnud). Kindlasti leidubki ka selliseid eelpoolkirjeldatud naisi, kuid Perekooli põhjal ei tasuks küll väga põhjapanevaid järeldusi teha.
Oi ära nii ütle. Perekool on nagu elu ise – suurem, sügavam ja ehtsam kui elu!
Ja paljud mehed kahjuks eelistaksidki sealkirjeldatavaid peremudeleid…
sügav kummardus neile meestele, kes valivad teise raja.
Aga võibolla on meeste puhul asi ka eas? Teatud põlvkondadele on omased teatud käitumisviisid? Ma arvan, et mu isa põlvkonnas on enamus selliseid kergelt pangakaart/perekoolimudel-tüüpi, aga minu ealiste seas tundub õnneks valitsevat just vastupidine trend.
“Optimist ei ole muud, kui halvasti informeeritud pessimist”
Jah, aga tegelikult pidasingi ma silmas just seda konkreetset väljalaset, kes issit rahakotina võtab. St et perekool ei ole kindlasti ainus koht, kus selliseid leidub, aga sealsed teemapüstitused näitavad väga edukalt MIKS selliseid leidub ja kust nad tulevad. 😀
Kui ma olin väga väike, siis tekkis mul küsimus, et miks mu üks ema sõbratar endale tütart ei sünnita, kui ta niiväga tahab. Ema siis seletas, et näed, ta mees on surnud ja teist meest ta ka… ei taha. Mina siis vajusin sügavalt mõttesse ja teatasin natukese aja pärast: “aga ema võib ju tegelikult ka lastele raamatut ette lugeda”.
Et siis see, milleks isad on hädavajalikud.
mul peaspalli kurikat ei ole aga selle eest on sõrgkang 😀 aga kuna siin juba tuttavaks saanud kasvatuskomitee ees pesitseb siis ma igaks juhuks ei ütle, mida ma asjast arvan 😀
Arvestades seda, et sa aktiivselt pangakaardist rohkemat oled, ei saa ma aru, miks sa pirtsutad. Fakt on see, et päris paljud mehed vajavad selleks veidi välist survet, sina oled minu meelest üks vähestest, kel see päris oma algatus on.
ma ei pirtsuta üldse 😀 <- smaili naeratab
meeste argus on üks fenomen, mis minus alati imestust äratab. Legendide järgi peaks ju nagu julgema sooga olema tegemist?