Ikka iga päev õpid midagi uut. Näiteks seda ma teadsin, et Facebook’is tuleb lahe olemiseks iga lehma lellepoeg sõbraks lisada, mis sellest, et sa temaga viis aastat rääkinud ei ole ja tead kindlalt, et sa seda ka kunagi teha ei kavatse. Seda, nimelt, peetakse viisakaks. Näitad sellega, et näed, ma siiski tunnistan su olemasolu, va peer, olen su nägu vist kuskil näinud, nii et kõlbad mu sõbralisti küll. Nii et olen kõik sellised “sõbrakutsed” vastu võtnud ja ka ise lisanud inimesi, kellega küll otseselt ei suhtle, aga mäletan, et nagu päris värdjas ei olnud. Msn-ist olen kogu sellise kaadri muidugi eemale hoidnud ja õnneks ei ole mingid pooletoobised tahtnud ka mulle sinna vägisi ronida – s.t. seal on mul ikka inimesed, kellega ma päriselt ka vahepeal rääkida võiksin.
Nüüd siis sain aga teada, et mõne meelest lisatakse endale Skype’i ka inimesi lihtsalt selleks, et nimekiri pikem oleks. Käin seal harva, nii et kui nägin, et mind on lisatud, saatsin tüübile meili, et küsida, kas ta tahtis ehk millestki rääkida – ja sain vastuseks, et ei, ta lihtsalt lisas. Nojah. Kui lihtsalt siis lihtsalt. Aga fucking weird on see sellegi poolest.
Random note: avastasin täna, et olen unustanud avaldada postituse sellest, kuidas ma Prantsusmaal orjasin ja kuidas “arenenud riikides” asjad käivad – ei ole vist enam eriti aktuaalne. 😀
Pärdikute päevaraamat 