Aga õnneks päris nii “sündinud vaene”, kui selles teemas kirjeldatud inimesed, pole kunagi olnud. Ise mäletan ainult ühte korda, kus olen kellegi sünnipäevale tordi kaasa võtnud, ja võõrustaja naine on rõõmsalt kilganud, et küll on tore, seda saab ta ju homme sõbrannadele pakkuda. Viidigi kappi ära ja sinna ta jäi, aga külalisi siiski ka päris nälga ei jäetud.
Ja kui päris aus olla, on korra juhtunud ka seda, et külalised tõid mandariine ja mul oli pea lihtsalt nii laiali otsas, ise magamata, sitt päev ja ma tõesti lihtsalt ei tulnud selle peale, et neid pakkuda. Ma ei mäletagi, mis värk oli, üsna ootamatu külastus vist vms, siis tõesti istusime ja ajasime niisama juttu, kuni sõbra naine ütles, et ta võtaks hea meelega mandariini. Veits mark oli küll, aga hea, et ta vähemalt küsida julges. Perekoolini on õnneks ikka veel jupp maad minna. 😀
Pärdikute päevaraamat 