Ma tean, et ma olen seda varem öelnud, aga see pole minu süü, et mammad (nii soon-to-be kui juba sünnitanud) jätkuvalt hullumeelsed on. Kui te videos kujutatud idiootsused lõpetate, paraneb ka meie suhtumine. Niikaua nõustun Kate’i ja Rikiga.
Ei, tegelikult ma ei kurda, minu tutvusringkonnas on päris soodasid vähe – näiteks minu tutvusringkonnast pole keegi feissbukki oma sittuva lapse pilti pannud (ühe sõbranna tuttav jällegi on – saage aru, see on rõve!) ega isegi veel ühtegi päkapikumütsiga titepilti lisanud. Ma saan tegelikult aru, et need pildid on nummid, nii et soovitan teil julgelt nendega oma peldikut vooderdada, et kõik päris sõbrad neid kindlasti näeksid. Kedagi teist need nimelt ei huvita, päriselt kah, nii uskumatu, kui see ka ei tunduks. Kui ma teid lisan, loodan ma näha pilte teist ja ehk ka paari pilti teie lähedastest, mitte sadat pilti kahekuusest imikust (kes on iga pildi peal sama näoga, sest ta on IMIK) või teie matrjoškade kollektsioonist.
Tegelikult ma mõistan teid. Ka mulle endale tundus alguses koeri võttes, et tahaks kogu maailmale just nende kõhuhädadest ja naljakatest kommetest ja nummimummidest pallimängudest rääkida – aga mõistusega sain ma aru, et noone gives a fuck. Alguses oli küll raske, pidin end limiteerima, aga näete, hakkama sain. Teie saate kah, kui te tõesti tõesti tõesti pingutate.
Aa, õige, postitusel võiks ju point ka olla – mul tegelikult oli põhjus kah, miks mul see teema täna meelde tuli. Nimelt elab sõbranna majas üks hull-emadest. Täna, kui sõbranna koju tuli, avas 20. aastane noor ema ukse ja teatas, et temal on nüüd laps ja elu selles majas hakkab tunduvalt vaiksem olema. Ei midagi, mida isiklikult võtta, ta käis seda kõigile teistele trepikoja liikmetele ka juba ütlemas, et nüüdsest ei ole enam soovitatav kodus muusikat kuulata jne. Seda, et tal laps on, teadsid muidugi kõik varemgi, sest tänu tite röökimisele on viimased nädal aega kogu trepikoja kohustuslik äratus kell seitse olnud. Nüüd siis selgus, et mõne meelest tuleks lõuna ajal Luz Mariat kah klappidest kuulata, et tema röökiv ilmaime elu nautida saaks. Sõbranna muidugi soovitas tal metsa maja otsima hakata. Igatahes hoiatav näide sellest, mis juhtub, kui liiga kõvasti pressida.
Aa, peaaegu oleksin unustanud mammade kohustusliku lõpetuse:
Päikest!
Pärdikute päevaraamat 
mitte, et päris teemasse… pigem siis uitmõte, sabapidi sõrmedesse takerdunud: minu abikaasa on meie blogis eksponeerinud mind, noh, päkapikumütsis…
No siin on ka mitu hullumeelsuseetappi. Kui paar sellist pilti tehakse jõulunädalal (või vähemalt detsembris), on tegu pühademeeleoluga. Kui seda tehakse augustis, on tegu naljaga. Kui seda tehakse oktoobri lõpus/novembri alguses, tehakse sada pilti korraga ja need kõik ka netti üles lüüakse ning ise selle kõige juures veel täiesti siiras ollakse, on aeg ravile siirduda.
Doktor Rents on rääkinud, hau.
huuh, pühademeeleolu…
aitäh…
😀
Äh, lahe laul, kummitab!
Ma juba kartsin, et keegi ei kiidagi seda hitti. 😀
Jah, see on täpselt nii
Aga kui siia juhtub keegi, kes teab kes ma olen, siis palun ole hea, kui tahad saada tagasi või nüüd esmakordselt mu sõbralisti. siis palun helista mu emale/mehele/vennale/ämmale/mehevennale või kellelegi, kes teab kuidas nendega konktakteeruda. Palun uuri, kus on mu mees. andsin küll aega kella kaheksani enne kui alustan ülemaailmset operatsiooni: kus on Sulev. (damn, seems my masterplan is too well mastered, they really meant again, that im again making jokes about it)
Tänan tähelepanu eest!
Ja kui ma peaks ukse taga kohtama mõnda ambaali, siis, neile avan kähku ukse, kui nad ütlevad parooli, ükskõik millise.. Vastuse mu küsimusele: kes on. Et vajadusel palun teha ettevalmistustöid, aga kasutage oma TERVET MÕISTUST
JA ma VANNUN, ET MA EI TEE SEEKORD NALJA
Jätsin nii nalja tegemise kui suitsetamise teisipäeval maha. PERSSE NEED KOLLASED KUMMIKUD
Ja btw. I 200% agree,.. Where is the application form to join your friend list?
Mine is all welcome. Atm there is just one pending application.
Ma olen põhimõtteliselt kõigega nõus, mida iksu ütles.
Otsid ka Sulevit taga või?
minu koer pani oma blogisse video, kus igayx võib imetleda, , kuidas ma magan hambad laiali
Traa, kui jube on tatikas, kes lõugab, sest ta pole päeval magada saanud ja on üleväsinud maniakk. Seetõttu peaksid kõik naabrid olema iseenda huvides vakka, kui naabertatikaid magama pannakse. Kui nad ei soovi kuulata tunniajaseid kriiskeid või väikeste jalakeste hullunud padinat, mida hetketi katkestavad kõige võikama häälega mänguasja röögatused. Selle mänguasja omad, mille vanemad on kolme meetri kõrgusele kapi otsa ära peitnud (,unustades sealjuures, et kui nemad ei saa raamaturiiulit redelina kasutada, siis ei tähenda see seda, et nende võsukesed seda ei suudaks) . Mu eesel! Pigem lasta neil jõnglastel rahus magada siis, kui neil on magamise aeg. 😛 Kena ju, kui kohe mitu aastat ette hoiatatakse. Paarikuune magab ju nagunii nagu ront ja tollele võib tümakas tulla uksest ning aknast. Kui ainult ta ema selle üle elab ja ise kriiskama ning mööda tuba ringi liduma ei hakka… 😀
Hmh, häda on selles, et mussi ei tohi niikuinii, ükskõik mis kellaajal kuulata nii, et see naabreid häirib, st üle teatava helitugevuse. Sest igal inimesel on OMAD vajadused, mõni tahab lõuna ajal õppida, mõnel hakkab koer mussi kuulates ulguma, mõnel teeb 90aastane vanaema lõunauinakut, jne.
Alla teatud piiri aga ei saa kedagi keelata ükskõik mis häält tegemast. Kuni öörahuni. Lapsed, muide, suudavad mõõduka helifooniga harjuda. Kui neid harjutada. Kui aga kellelegi tema perekondlik või muu staatus pähe lööb, siis ei aita miski – ega muusika pärast õiendav vanainimene pole parem nähtus, kui titemamma.
Lõppkokkuvõttes – ärge ajage kõiki maailma hädasid titemammade kaela, ma väga palun. Raskestitalutavaid naabreid leidub absoluutselt igas kategoorias.
Nende kohta ei ole kahjuks nii häid laule. Pealegi lootsin ma, et ehk suudan mõne kana närvi ajada, aga tundub, et kahjuks on mu lugejad liiga mõistlikud inimesed. 😀
et mitte jätta endast liiga pahura inimese muljet, räägin ma siinkohal ühe loo, mida olen rääkinud umbes miljon korda, aga mis peaks klappima siiski –
kui mu esimene laps oli paarikuine beebi, elasime Tartus, pisikeses puust kortermajas, esimesel korrusel. Ühel ööl kella 1 paiku hakkas ülemiselt korruselt vali tümpsumuusika kostma. Laps, muide, magas häirimatult, mina olin see, kes und ei saanud. Titemammade uni on niikuiniii pidevate katkestustega… kui olin pool tundi vihaselt lakke vahtinud, ajasin ennast üles ja koperdasin teisele korrusele. Seal avas mu helistamise peale ukse turske musklimees, kuldkett kaelas, siilisoeng, mustad teksad aga paljas ülakeha, jne. Põrnitsesin seda ilmutust ja ütlesin nii viisakalt kui suutsin, et palun keerake muusika vait. Ena imet, ma ei saanudki molli, musklimees noogutas viisakalt.
Uuesti turvaliselt omas kodus, võisin ma rahuldustundega täheldada, et muusika keeratigi kinni, aga selle asemel hakkas kostma…
voodivedrude rütmilist kriuksumist ja samas taktis tümpsatusi. Oli täiesti selge, millega ülalkorrusel tegeleti, häda selles, et tegelemine kestis vähemalt tunni, katkematult. Selle tunni veetsin ma mõtiskelles, kas ma julgen uuesti üles minna ja paluda, et muusika uuesti käima keerataks. Ei julgenud.
Ja praegu on mu ülevalt naabritel klaver.
/ohkab/
üks nendest oskab mängida, teine ei oska, aga mängib.
Võib ju linkida selle postituse perekooli foorumisse. Alati valmis tüli õhutama.Ainult et keegi võiks seda minu eest teha, sest ma lubasin, et peale “mehele kommiraha” foorumi lugemist sinna enam ei astu.
Klge, jätke vastsed emad rahule – anname nüüd kõik endale kollektiivselt aru, et see aeg, mil laps on veel kõige erilisem, on üürike, õige varsti hakkab välja paistma, et ega siit vist uut OM medalisti, nobelisti ega geenitehnoloogia uutesse dimensioonidesse viijat tule.
Ja siis läheb emadest ka üleliigne õhk kenasti välja ja saavad jälle inimesteks, va üksikud eksemplarid, aga neil on raskem kui meil, las elavad… ja kannatavad.
Juba lingitud 🙂
http://www.perekool.ee/index.php?id=36679&class=forum_schnell&action=view_post&post=7237219
Irw, vaevalt, et nad Perekooli kaitsvate seinte vahelt välja laamendama tulevad, aga tglt on see muidugi tänuväärne tegevus – need ongi ju kõige tõenäolisemad eelkirjeldatud tegevuste elluviijad.