Rahvustunne

Olen ehk liiga konkreetne inimene, aga olen harjunud sellega, et sõnad tähendavad midagi. Näiteks inimese rahvus näitab seda, milline on tema emakeel ning milline kultuuriline diskursus on tema jaoks esmane. Enamasti ühtib see sellega, kus riigis inimene elab või sündinud on, aga ei pruugi. Nüüd aga lugesin, et Õhtulehe uus blogija arvas, et on väga kummaline see, kui inimesed avaldavad arvamust, et välismaal sündivad lapsed, kes eesti keelt ei räägi, ei ole eestlased. USA-s elavat juba neljandat põlve järjest itaallased, kes sõnagi itaalia keelt ei räägi, aga end järjekindlalt itaallasteks nimetavad. Tema ju tahab end ja oma lapsi eestlasteks pidada, nad on ju blondid, lisaks tegeletakse Eestisuunalise heategevusega, järelikult on nad eestlased.

Minu meelest on jällegi täiesti imelik, et sellised itaallased end itaallasteks peavad. Sama teema on tihti ka venelastega – ise pole kunagi Venemaal käinud, vanemad ka ei ole, aga isegi aastavahetust tähistatakse vene aja järgi. Samas neid paindub keel ka siiski venelasteks nimetama, sest üldiselt on nad vene kultuuriga kursis, oskavad vene keelt, tunnevad Venemaa ajalugu jne. Sellises olukorras on see, et nad end venelasteks peavad, ju täiesti normaalne. Need nö itaallased, kes ei oska tegelikult Itaaliat isegi maakaardi peal näidata ja kelle ainus reaalne seos selle kultuuriga on see, et neile meeldib pasta lihapallidega, ei mahu minu jaoks tegelikult mitte mingit pidi itaalia rahvuse alla. Ainult tõmmust näolapist jääb ju pisut väheks. See on sama hea, kui iga neegri kohta afroameeriklane öelda, kuigi meie poliitkorrektorite meelest see miskipärast hea mõte on.

Heategevuse faktor on üldse täiesti ebaoluline – miljonid inimesed toetavad pidevalt rahaliselt Aafrika või Aasia näljahädalisi, ega nad siis ise selle pärast aafriklased ei ole. See, kui ma näljas olevat naabrimeest aitan, ei tee minust tema sugulast, see teeb minust lihtsalt abivalmis inimese.

Samuti on rahvustunne üks küsitav asi. Avel (sellel blogijal siis) on väidetavalt metsikult rahvustunnet. Samas ütleb ta ise, et tal oli raskusi oma lastega eesti keele rääkimisel, sest ta eelistab ka ise inglise keelt. Teiseks on ta lapsed täielikult kohanenud kohaliku kultuuriga, kuigi Eestis vahel siiski külas käiakse. Jääb selgusetuks, kui palju on lastele tutvustatud näiteks meie kirjandust vms. Vanemale poisile ilmselt veidi on, kui ta koolis eesti stiilis kirjutama kippus. Aga rahvustunne peakski ju koosnema mitte ainult armastusest mingi kultuuri vastu (muidu võiks ma ka kohe prantsuse kodakondsust taotlema minna), vaid ka sügavast kultuuriteadmisest ja -tunnetusest, kas või kultuurilise taustaga naljade mõistmisest ja kogu sellisest kompotist. Ja kui see osa inimese tegelikult täiesti külmaks jätab – mis ei ole ju tegelikult sugugi halb asi, – miks ta siis tahab endale nii hirmsasti siiski seda rahvust külge pookida?

Eriti USA-s elavate inimeste puhul – ütledki lihtsalt, et oled maailmakodanik ja asi tahe. Mõni hull Eestis ehk peab sind reeturiks, aga reetur oled sa nagunii ka siis, kui sa juhtud olema homoseksuaal, hääletad Keskerakonna poolt, hakkad taimetoitlaseks või välismaal edukat karjääri teed. Mis seal ikka nii hirmsat on.

P.S. Ma ei saa mainimata jätta, et mind ärritas tegelikult ka see, et preili inglise keele mitteoskajaid kääbikuteks nimetas – andke andeks, kui ma räägin ja kirjutan suurepäraselt mandariini, vene, prantsuse ja suahiili keelt, olen ma siis kääbik või? Kõik ei pea ju USA sabarakud olema ja hamburgerikultuuri vastu huvi tundma ning inglise keele oskamine on umbes sama eelduspärane kui Tallinnas elamine – see, et mõne meelest kõik eestlased seda tegema peaksid, ei tähenda, et Kapa-Kohila elanikud kuidagi kehvemad oleksid.