Mul oli täna olude kokkulangemisele selline harukordne asi nagu vaba neljapäeva hommikupoolik. Mõtlesin, et kasutan aega targasti ja käin muuhulgas ka poes, sest kõht oli tühi. Mis seal salata, seda teadsin ma kah, et karp mune pidi täna ainult 9.50 maksma (see suur ikka), nii et mõtlesin omletti teha. Ja mida minu noored silmad näevad?
Poe sees munariiuli ääres on järjekord! Mitte küll pikk järjekord, aga siiski järjekord. Järjekorra eesotsast tuli hõlmade lehvides võiduka naeratusega mammi, kellel oli korvis VIIS karpi mune (no andke andeks, kui munad NII väga maitsevad ja eelarve nii hinnatundlik on, on targem juba maalt mõne tuttava kaudu osta). Müüja, kes samuti riiuli ääres seisis, laiutas käsi ja ütles järgmistele, et otsas on, aga õnneks on meil pakkuda sama häid mune, mis maksavad samuti kõigest 15 krooni karp. Inimesed nägid nii õnnetud välja nagu vene filmis, kahju oli kohe vaadata. Kusjuures kell oli alles 12 ja pood avatakse kell 10, nii et kellelgi pidi ikka väga suur munanälg olema.
Sellised majandusuudised siis meie pisikesest linnakesest. Kui siit veidi laiendada, peaks ütlema, et vigisemine on ikka tervitatav nähtus – iga kord, kui ma avalikult vigisen, läheb elu paremaks. Sel kuul on mu põhitööandja mind näiteks tööga üle kallanud ja on lootust isegi detsembris miinimumpalk kätte saada. Päris uhke ju? Lisaks juhiti mu tähelepanu mitmele päris huvitavale tööpakkumisele, nii et kui mu emalaevalt tulev töölaviin peaks taas talveunne jääma, saan vähemalt mujale kandideerida.
Seda kah, et valisin just tänase päeva koeraga pika jalutuskäigu tegemiseks. Rõõmustasin veel, et nii vähe inimesi on väljas. Nüüd on sokid märjad, Oskar sõi sitta (tal on selline tehnika, et ta vaatab esmalt minu poole ja siis teeb meeleheitlikku hüppe ning kukub õgima, et võimalikult palju kätte saada, enne kui saapahoobi eest minema kaabib*) , kõrvades ulub ikka veel tuul ja see loll teeb veel nägusid selle pärast, et voodisse ei saa. Raisk.
* kuigi ma saan ta alati kätte ja karistus ei jää tulemata, hakka või inimvitamiine talle sisse toppima, sest neid mul on ja mingit Hillsi vms ei saa hetkel talle lubada (jah, see oli selles mõttes loogiline tekst, et üldiselt seostatakse täiskasvanud koera selliseid harjumusi mingite ainete puudusega)
Pärdikute päevaraamat 