Sattusin sellist ääretult põnevat raamatut lugema. Autoriteks tunnustatud tippteadlased Allan ja Barbara Pease, kes on sotsiobioloogid ja otsustanud ülejäänud maailma valgustada. Nimelt on neile jäänud mulje, et üritatakse väita, et mees ja naine on bioloogiliselt identsed ja nii nad siis selgitavad inimestele, et tegelikult ei ole erinevus ainult selles, et poistel on peenis ja tüdrukutel tupp, vaid ka aju töötab veidi erinevalt. No et meestel ei ole näiteks ajus konkreetset kõnekeskust (kõnelemise ajal on aktiivne terve vasak ajupoolkera), aga naistel on, mistõttu naised õpivad varem rääkima ja on igasugu verbaalsetes asjades andekamad jne.
Tegelikult on autorid küpsise ära teeninud, sest neil on olnud meeles selgitada, et ei ole olemas sellist asja nagu Mees ja Naine ning see, et keskmine mees on 7 cm pikem kui keskmine naine, ei tähenda, et peo pikim inimene naissoost olla ei võiks. Samas väideti, et nö mehelikkus ja naiselikkus (antud raamatus mõisteti mehelikena eelkõige just neid omadusi, mis on omased inimestele, kes on loote arengu 6.-8. nädalal saanud rohkem meessuguhormooni* ja naiselikena neid, mis on omased neile, kellele seda vähem on jagunud) on kaasa sündinud ja kasvatus mõjutab väga vähe. Meeste puhul sõltub pakend vähe rohkematest asjadest, aga naiste puhul sõltuvat see, kui naiselikud/mehelikud nad on üldjuhul ainult joppamisest. Kui jätta kõrvale see, et kõike üritatakse ameerika stiilis küttidele ja korilastele taandada, võiks seda humoorika osaliselt tõsielul baseeruva kirjandusena isegi lugeda. Lisaks olen ma oma elukogemustest tingituna ikka väga skeptiline selles osas, et kõik on kaasa sündinud ja kultuurilistest teguritest sõltub väga vähe – ilmselt mitte päris nii palju, kui praegu on moes arvata, aga usun, et autorite pakutud ühest protsendist on see number ikka hulga suurem.
Igatahes oli raamat kohati nii naljakas, et mõtlesin mõnda lõiku ka teistega jagada. Siin need on:
Hilisemas eas osutuvad tüdrukud nõrgemaks füüsikas ning täppisteadustes, kus ruumitunnetus on esmatähtis. […] Paljud koolid Inglismaal õpetavad mitmeid aineid, näiteks emakeelt, matemaatikat ja loodusteadusi, poistele ja tüdrukutele eraldi. Shenfieldi keskkool Essexis näiteks võimaldab igaühel õppida keskkonnas, kus pole võistlust vastassugupoolega. Matemaatika kontrolltöödes esitatakse tüdrukutele aia planeerimisega seotud küsimusi, kuna poiste küsimused koostatakse tööriistapoes. Selline vahetegemine arvestab mehe ja naise aju loomulikku erinevust ja tulemused on muljetavaldavad. Poiste tulemused emakeeles on neli korda kõrgemad kui riigi keskmine ning tüdrukute tuemused matemaatikas ja loodusteadustes peaaegu kaks korda kõrgemad kui teistes koolides.
Esiteks olgu mainitud, et Eesti kohta see küll nii suure määral ei kehti – vähemalt riigieksamitel saavad tüdrukud matemaatikas poistega võrdseid tulemusi ja füüsikas isegi veidi paremaid. Ka ülikoolis on reaalaladel juba palju tüdrukuid, nii et väidaksin, et siin avaldab kindlasti kultuur tugevat mõju, kui naised Inglismaal ilma aianduseta arvutada ei suuda. Kuigi kui mul oleks keegi matatunnis palunud hakata iluaeda kujundama, oleksin ma ilmselt läbi kukkunud, sest minu arusaam aiandusest piirdub sellega, et põõsas on nagu puu, aga väiksem ja kaharam, ja lill tavaliselt lõhnab. Neid asju, mis lõhnavad eriti hästi, saab tavaliselt süüa. Esimene amps tasub võimalikult väike võtta.
Nüüd aga minu lemmikosa (tume osa oli ka raamatus esile tõstetud, et ikka kõik aru saaks):
Meeste aju on selgelt eralduvate piirkondadega, sellel on võime eristada ning salvestada informatsiooni. Probleeme täis päeva lõpul suudab mehe aju need kõik ära lahterdada. Naise aju ei salvesta sel kombel informatsiooni – probleemid käivad ja käivad tema peas ringi.
Mehed suudavad oma probleemid vaimus süstematiseerida ja salvestada. Naised lihtsalt sahmerdavad.
Ainus viis, kuidas naine oma probleemid peast välja saab, on neist rääkida, et neid teadvustada. Ja kui naine päeva lõpul räägib, pole tema eesmärk mitte lahendusi leida või järeldusi teha, vaid mured turjalt maha laadida.
Nii et sellised me, naised, olemegi. Loomulikult oli ka hulk Ürgmehelikke näiteid sellest, kuidas mehed ei julge teed küsida (ma pole selliseid mehi kohanud, päriselt) ja kuidas naine läheb hulluks, kui mees julgeb ausalt vastata küsimusele, mida naine selga peaks panema (sellistest naistest olen ma kuulnud, aga jällegi näinud õnneks mitte). Nii et kokkuvõtteks tekkis ikka küsimus, et miks oli vaja mõned huvitavad faktid sellise hunniku eksitava stereotüüpse solgi korilusel põhineva tõlgenduse sisse panna. Nagu ülejärgmisest lõigust ilmneb, siis mõni loll loeb ja usubki kõike, mis kirja sai pandud. Aga huumoriraamatuna soovitan kõigile, kel allikakriitika veel alles on.
Muide, oma mehelikkust/naiselikkust sai ka testida – oli mehelikkus, naiselikkus ja üleminekuala. Mina, Eesti kõige kuulsam androgüün, sain sealt teada, et olen üleminekuala mehelikumas servas. Iseloomustuste põhjal on see muidugi ka kõige parem koht (paindlik ja mõlema osapoole boonustega**), aga seda, et ma ilus, tark ja andekas olen, teadsin ma muidugi varemgi.
Eriti mõnusaks tegi lugemise aga see, et enne mind oli raamatut lugenud mingi tõsine intelligent, kes oli tundnud karjuvat vajadust jooni alla tõmmata, tähtsamatele asjadele ringe ümber teha ja leheservadele märkusi kirjutada. Nii oli ta tõmmanud ringi ümber olulise ja uudse väite, et naistel olevat kaks X kromosoomi ja ühte kohta oli leheservale kirjutatud (hüüumärgiga), et naine on vigade parandus. Tule taevas appi, naine, kes selliseid märkmeid teeb ja ilukirjandust nii tõsiselt võtab, peaks esmalt iseend parandama. Rääkimata sellest, et raamatuid ei sodita, tõprad!
* Nad väitsid isegi, et paljudest meestest, kes on looteeas liiga vähe meeshormooni saanud, ja paljudest naistest, kes seda omakorda liiga palju on saanud, on hiljem tulnud homoseksuaalid. Selle pärast mind häiribki selliste raamatute juures see, et ei ole mitte mingeid viiteid kasutatud kirjandusele ja uuringutele, kust sellise asja kohta rohkem teada saaks – kui mingi suvaline populaarteaduslik autor on sellised väited kirja pannud, tahaksin siiski ka tausta uurida. Tuleb vist guugeldama hakata.
** Ei, miinuseid mul pole. Ei mehelikke ega naiselikke. Ei röhitse ega tunne vajadust pool filmivaatamisajast mölaga täita.***
*** Yeah, right.
Pärdikute päevaraamat 