Ei tea, kas peaks blogi kinni panema?

Mitte et ma kirjutada ei jaksaks, jaksan küll, aga trahvi ka nigu ei tahaks maksta.

P.S. Mul on vähemalt vedanud, siunan ju ainult tähtsusetuid ristiinimesi, aga Wild maksab ilmselt riigi solvamise eest viimsepäevalaupäevani nüüd kõik oma viimsed veeringud riigikassasse.

kuradima koerakuulajad

Kuulsin täna, et uus naabritüdruk olevat öelnud, et mul on kuri koer, sest ta oli tema koerakese vastu agressiivne. Jah, tõesti, mu koer nuusutas tema koera. Kõik. Ei mingit urinat, ei mingeid turris kuklakarvu, mitte midagi. Kuna siin võib olla ka teisi koeraomanikke, kellele kulub ära paar õppetundi koerte kehakeele lugemise osas, abistan meeleldi – seda enam, et mäletan siiani Tartu tunnustatud treenerit (loomulikult ühele konkreetsele tõule spetsialiseerunud), kes oli veendunud, et mu hundikoerakutsikas on agressiivne, sest ta mängis häälekalt (nagu pea kõik saksa lambakoerad), mis daami meelest oli selgeks märgiks, et rünnak on kohe tulemas. Minu teine koer, kelle täna näiteks toon, on aga selline armas lontu:

Kui ta näeb teist isast koera, siis ta nuusutab teda ja otsustab saadud info põhjal, mida peale hakata. Üldiselt, kui ta näeb pisikest nässut, on nuusutamine pigem formaalsus, sest ta ei viitsi väikeste koertega isegi eriti mängida, kaklemisest rääkimata. S.t. ta saab aru, et kirpu ei ole mõtet rünnata, sest see koer ei ohusta kuidagi tema positsiooni.  Pisikesega ära harjudes võib juba mängida kah, kui paremat teha pole, naabrite taksi ja nässuga mängivad vahel küll.

Kui ta näeb endast suuremat koera, on nuusutamine samuti eelkõige formaalsus ja selle võib tihti isegi ära jätta ja otse paukumise juurde minna. Sest suuremale koerale tuleb ju selgeks teha, et suurem kasv ei tähenda suuremaid kotte. Õigemini tuleks, sest kuri omanik ei luba tavaliselt võõrastega arveid klaarima hakata. Paar korda olen ikka lubanud, näiteks Miina Härma juures pargis olev karu on meil nii korralikult paika pandud, et ei julge häältki teha.

Igatahes. Nuusutamine muutub aktuaalseks siis, kui teine koer on umbes sama suur kui tema. Siis sõltub lõhnast ja teise koera kehakeelest, kas on selge, et Oskar on Liivimaa parim ratsutaja või tuleb seda selgitama hakata. Aga sel juhul saaks ka kõige pisema nässu omanik sellest aru, sest siis näeb ta välja umbes selline nagu allolevatel piltidel. Ainult selle vahega, et siin pildil on ta tegelikult lihtsalt mänguhoos, nii et juurde tuleks mõelda ka turris turjakarvad.

Seetõttu tutvub ta endasuuruste ja suuremate koertega ainult rihmas olles. Kordame üle – agressiivsuse tunnusteks on paljastatud hambad, urisemine, turris karv. Mõnede koerte puhul ka jäik kehahoiak, aga Oskar on kogu aeg kange nagu pulk, kui midagi põnevat näeb. Nuusutamine EI OLE agressiivsuse tunnus. See indikeerib küll seda, et koer on teisest koerast huvitatud, aga nagu hipid peaksid hästi teadma, ei tähenda see sugugi agressiivsust, vaid võib tähendada ka seksuaalset iha, soovi kanepit jagada või muud sellist sotsiaalselt aktsepteeritud poolehoiumärki.

Omaniku puhul ei tähenda turris kuklakarvad aga mitte agressiivsust, vaid laiskust juustele vajaliku hoole osutamisel. Ärge tehke sellest ennatlikke järeldusi tema meelestatuse puhul.

Kas on küsimusi?