Gotta love New Year’s Eve

Kõik need inimesed, kelle ma olen msnist kustutanud, kuid mingil põhjusel blokkimata jätnud, ujuvad välja. Hobi korras võib aega võtta, kui kaua kulub, et nad laenu küsiksid, ja kuna mõni on eriti nahaalne, saab ka enesekehtestamist harjutada. Arusaamatu, miks peaks keegi küsima laenu inimeselt, keda ta mitu aastat näinud ei ole? Mina järeldan sellest igatahes, et ju siis ta päris sõbrad ei usalda teda, nii et miks peaksin mina seda tegema? Seda enam, et ilmselgelt küsitakse raha selleks, et juua ja üritatakse mulle samal ajal selgitada, et tegu on hädavajadusega. Kui ma irooniliselt vastan, et näen jah ilmselget sarnasust Aafrika nälgivate lastega, ei saada isegi irooniast aru.

Muide, nippe peoleminekuks – Maaja Kallasti etiketiõpikule tuginedes on ligiajavast austajast vabanemiseks väga hea nipp suigatamise teesklemine. Loomulikult arvavad siis kõik, et te olete maani täis, aga ilmselt seda siis etikett lubab. Nii et kui sellest kasu pole, soovitan soojalt teeselda, et hakkate kohe oksele.

Ahjaa, kui tunnete, et teie elu pole midagi väärt, lugege Katrin Lust-Buchanani blogi (Õhtulehes on sellel naljakamad kommid kui Delfis). Pärast seda tunneb igaüks end täisväärtuslikuma inimesena ja tema puhul pole mingit ohtugi, et ta blogi kinni võiks panna, kirjutab ikka edasi, kuidas piimapakk kaks liitrit kaalub ja muud toredat.

Et siis nagu toredat õhtut.

Advertisements

ärist ja intelligentsist

Maailmas on ikka naljakaid inimesi. Hiljuti näiteks sattusin lugema ühe tüdruku blogi, kes jutustas, et  nägi rongis kahte poissi, kellest üks ütles teisele, et tema vanemad soovitavad investeerida kogemustesse ja oskustesse, mitte  raha koguda/asju osta. Tüdruk muidugi järeldas, et ju siis pole tegu tarkade vanematega, sest targad oleksid ju juba oma kogemustest ja oskustest piisavalt teeninud, et ka asju osta. Ehk siis kapitalistliku ühiskonna võsukeste mõttemaailm – tarkust saab otseselt mõõta rahas ja selles, kui palju asju sa ostad (see, kas sa neid asju vajad või tahad, pole oluline). Seega näiteks maailma kõige rikkamate inimeste edetabelit juhtivad tegelased, kes kasutatud autodega sõidavad, pole kapitalistliku ühiskonna loogika järgi just kõige taibukamad. Üldse imestasin, et ta postitusel polnud ühtki vastust, arvasin, et kõik internetifilosoofid lendavad kohe peale, aga asi on vist selles, et blogi pole blogipuus – või ootavad kõik kommentaarid minu oma kombel alles füüreri heakskiitu. 😀

Eriti kummaline on see, et seda, et kõige uhkemad ei näe välja mitte miljonärid, vaid keskklass, kel on vaja end ahvimise nimel pooleks pingutada, ei taipa ka klienditeenindajad. See-selleks, miljonäre ei ole just väga palju, aga nad ei viitsi isegi sellest aru saada, et enamus majanduslikult normaalsel järjel olevaid naisi ei viitsi mässata mingite geelküünte ja muu pahnaga, sest neil ei ole enam vaja rikkaid mehi püüda, neil on niigi raha. Sõbranna näiteks rääkis sellest, kuidas ta arstist ema küsis ehituspoes ühe asja kohta ja müüja hakkas talle hoopis sama klassi kõige odavamaid vidinaid pakkuma. Või kuidas käekotti ostes küsiti, kas ta on ikka kindel, et ta nii kallist kotti tahab osta. Võiks ju eeldada, et müüjatele endile on kasulikum neist stereotüüpidest kaugemale vaadata.

Otsapidi haakub äriga ka minu eilne UG kogemus. Pidin seal sõpradega kokku saama, aga kuna kõht oli hullult tühi, ostsin tee pealt mingeid riisipirukaid kaasa. Parema meelega oleksin muidugi söönud midagi sooja, aga teatavasti UG-s ei müüda üldse mitte midagi söödavat, nii et ei olnud muud valikut. Siidrit ostes küsisin viisakusest baarmeni käest ka, kas võin seal oma saiakest süüa, kuna nemad ise seal ju toitu ei müü, ja kuulsin, et sellele nad küll hea pilguga ei vaata. Minu jaoks ärilisest seisukohast täiesti arusaamatu – muidu oleksime me ju seal edasi istunud ja nende käest jätkuvalt õlut ja siidrit ostnud, kuigi ma samal ajal oma saiakest oleks muginud, nüüd kulistasime aga loomulikult õlled/siidrid kähku alla ja läksime hoopis Tavernasse pitsat sööma, ostes sealt ka edasised joogid. Seega baar, mis ise toitu ei müü, ju kaotab sellisest piirangust, mitte ei võida. Miks siis selline poliitika?

Edit: tahtsin selle tüdruku blogi kohta veel lisada, et kas pole mitte huvitav, kuidas inimesed end defineerivad? Neid kahte noormeest nimetas ta immigrantideks, aga ta ei öelnud teised immigrandid, kuigi ka ta ise pole Rootsi põliselanik. Tal ei ole mitte mingit võimalust teada, kas need noormehed on Rootsis samuti ainult koolis või seal sündinud-kasvanud, järelikult tegi ta oma järelduse automaatselt (ja enda kasuks) nahavärvi põhjal. Murjam siin pingil on immigrant, aga mina oma valge nahaga vastaspingil ei ole. Eriti imelik on see suhtumine riikides, kus mustanahalisi on varem anastatud (Inglismaa/Prantsusmaa) või kuhu riik on neid ise kutsunud (Rootsi) – sellisel juhul on minu loogika järgi need kutsutud või nö võla tagasinõudmise korras tulnud inimesed tunduvalt vähem immigrandid, kui valged inimesed, kes sinna lihtsalt raha teenima lähevad. Õppimine on muidugi teine asi, aga ikkagi on äärmiselt huvitav vaadelda, kuidas inimene positsioneerib end oma nahavärvi või muude omaduste alusel ja enamasti asetab end seda tehes alateadlikult kõrgemale positsioonile.

Frenchcore

Käisin ükspäev ühele Pariisis elavale poisile pinda, et ta mulle prantsuse metalit soovitaks, aga vastust ei saanud. Nojah, mida tavainimesed ikka metalist teavad, eksole, ilmselt oleks ta võinud mulle Vanessa Paradis’d soovitada. Nii et rääkisin selle asemel hoopis UG-s Tonyga (taas kord leidis tõestust fakt, et teadmiste saamiseks pole tarvis kodust kaugele minna). Prantsuse metal, mida kõik ülejäänud inimesed maailmas frenchcore‘iks (sinna alla läheb muidugi ka prantslaste hardcore jms) nimetavad, on tavalisest pisut erinev, sest neile meeldib sinna igasugu kraami juurde segada. Eriti tulevad muidugi esile aafrika juured, mis praegu kogu prantsuse kultuuri mõjutavad.

Watcha on juba ammu üks mu prantsuse metali lemmikutest olnud ja nad teevad ka inglisekeelseid laule (näiteks Wayside). Prantsusekeelne stiilinäide:

Lisaks soovitas Tony Sidilarsenit, mis mulle juba esimesest laulust alates hirmsasti meeldis:

Siin nende Prodigy cover koos Moussiga (Mass Hysteria solist):

Et feministid end kõrvalejäetune ei tunneks, siis üks tüdrukutebänd ka ikka sekka. Höhöhöö, võiks vist öelda, et midagi ilusat hingele, aga ainult siis, kui teil minuga sama maitse on (okei, siin laulus teevad nad ilusat häält kah):

Parima bändinime auhinna saab sedapuhku aga Freedom For King Kong, kelle muusika tuletab kohati veits JMKE-d meelde (aga kohati üldse mitte):

Tänusõnad võite kommentaaridesse jätta, märkused selle kohta, et prantslased teevad jätkuvalt ainult sitta, saatke mõne tuttava meiliaadressile.

Kas keegi oskab seletada?

Miks on nii, et kui mu naabrimees täis peaga ringikakerdamise eest trahvi saab ja selle maksmata jätab, arestitakse ta pangakonto juba nädal aega peale maksetähtaja moodumist, aga Viiol ise valib, kas soovib maksta või mõne aasta vahele jätta, ja Galojanil läks kolm aastat, et tema asi üldse kohtusse jõuaks, nii et läheb veel sada aastat, enne kui talt üldse raha nõudma hakatakse?

kultuursed eestlased

Võtsin eile end kokku ja väljusin oma majast. Kultuurse inimesena käisin suisa kahes raamatukogus ja kohtasin seda tehes teisigi kultuurseid inimesi. Paabeli ees nägin viisakalt riietatud noormehi (ca 15aastasi), kellest üks laulis teistele:”Women are stupid and I don’t respect them. That’s right, I just have sex with them.” Viide siis Jon Lajoie laulule Show me your genitals, millest siingi juttu on olnud.

Peale seda läksin Lutsu raamatukokku. Selle ees, kohe telefoniautomaadi juures seisis üks mees, kes valjult ja selge häälega luuletust deklameeris. Võttis kohe näo naerule, eriti pärast seda, kui nägin, et tema selja taga tegeles ta sõber parajasti kusemisega. Palju kultuurseid eestlasi.

Uhke on olla eestlane, seda enam, et mullegi meeldivad nii luuletused kui head laulud.

Kirjandusearmastus polevat aga ainuke eestlaste omapära, lisaks olevat olemas ka tüüpiline eestlasest immigrant, kelle teeb eriliseks see, et ta ei taha teiste eestlastega suhelda ja peab ise end kosmopoliidiks. No ma ei tea, ma ei viitsiks ka välismaal teise eestlasega suhelda ainult selle pärast, et ta eestlane on. Otseselt ei väldiks kah, aga miks ma peaks kedagi otsima minema ainult selle pärast, et ta juhuslikult minuga sama keelt räägib? Või kui ma olen juba otsustanud välismaale minna, miks ma peaksin siis oma aega mingi Eesti majas sisustama? See on minu meelest pigem koduperenaistele, kellel palju vaba aega käes, või inimestele, kes seal nö kontakte loovad. Või kui inimene on tõesti nii tugeva õiglustundega, et tal Eestile mõeldes sitamaitse juba suhu tuleb, milles teda siis süüdistada saab? Seda enam, et teda mõistab hukka inimene, kes ise samuti miskipärast kodumaal elada ei taha.

Täiesti teemaväliselt – olen täna lugenud ka armsaid emoblogisid. Jah, mõni neist on ikka veel alles, kuigi kõik hoiavad neid nagu kulda ja keegi neid enam ei lingi. Aga laused stiilis “oi kui palju küll viimasel ajal juhtunud on, eilne oli ikka täiega tase, aga ma ei räägiks sellest muidugi IIAL” on üle prahi. Eriti kui inimene paar posti hiljem unustab, et ta lubas sellest mitte iial rääkida.

Edit: mitte et ma pooldaks mingi ülima rassi loomist, aga kurvaks teeb, kui Perekoolis annab lasteteemalist nõu mitme lapse ema, kes kirjutab ühes postituses supper, anestesoloog ja epituraal. Inimesed ei peaks mõtlema ainult sellele, mida lapsed neile annavad, vaid ka sellele, mida nemad lastele annavad.

Raamatuklubi – “Minu beebi”

Ei, Rents ei ole lolliks läinud ega tee nalja. Ei, ka perelisa ei ole oodata. Tegelikult on lugu nii, et pean ühe aine jaoks analüüsima ühe prantsuse kirjaniku keelekasutust. Valisin selleks autoriks Marie Darrieussecqi, sest ta on hirmus lahe – näiteks tema raamat “Sigadus” räägib naisest, kes muutus seaks, ja ta tõesti on superhea jutustaja. Aga kuna ühest raamatust jääb keelekasutuse hindamisel väheks, otsustasin läbi lugeda KÕIK ta raamatud (st neli ja eesti keeles on neist saada ainult kaks), mida Tartu raamatukogud pakuvad. Nende hulgas oli ka raamat “Le Bébé” – miks sellest tõlkes just “MINU beebi” tehtud on, kuigi autor just universaalsusele rõhub ja ka isarollist räägib, teavad ilmselt ainult toimetuse liikmed. Samuti oleks huvitav teada, kuidas raamatute illustratsioone valitakse, sest originaalis oli raamatu kaanel pisike peanupp, nii et nägu ei paista (mistõttu sõna minu ilmumine eriti kummastav tundus), millest Eesti variandis on saanud hoopis pisike käeke. Tahaks teada, mille põhjal neid valikuid tehakse.

Aga raamat ise on tõesti ka lastetule mulle (iseasi, kas ka meestele või mitte väga suurele kirjandushuvilisele*) huvitav, kuigi selles mitte midagi ei juhtu ja see koosneb ainult lõikudest, kus autor räägib oma tähelepanekutest – selles mõttes on see tema kõige isiklikum teos, et tugineb tõesti otseselt tema enda elule. Autor räägib vanemaks (ja emaks ja naiskirjanikuks ja isaks) olemisega seotud klišeedest, sellest, et kui varem võis veel ette kujutada, et ta on lihtsalt inimene, siis nüüd järsku teda hinnatakse, ta on kas halb või hea ema – tuues näiteks selle, et kui ta enneaegselt sündinud lapsega lõpuks koju saab ja esimesel jalutuskäigul kohvikus peatub, suitsu süütab ja ühe õlle tellib, vaatavat isegi ettekandja etteheitva pilguga, teistest kohvikukülastajatest rääkimata. Üldse ei üllatu ausalt öeldes, Prantsusmaa teeninduskultuuri tase on ju tuntud oma olematu kvaliteedi poolest.

Või sellest, kuidas esimene kuu aega peale sünnitust tundub lausa uskumatu, kui helistab toimetaja ja tahab rääkida TÖÖST ja teda tõesti üldse ei huvita su laps. Seda on ilmselt igaüks oma tutvusringkonnas märganud ja mitte ainult seoses laste sünniga – kui inimese elu järsku totaalselt muutub, ei oska ta esimesed paar kuud mitte millestki muust rääkida, sest see täidab kogu tema elu ja muudab tema maailmapilti. Minu jaoks oli aga kõige huvitavam idee , et laps õpib duaalset maailmapilti tundma just läbi imemise, sest ta teeb valiku, kas hakata imema või lükata nibu keelega eemale. Seega sünnib eristus, ei või jaa, 0 või 1. Sellele esmasele duaalsusele toetuvad kõik järgnevad.

Häirivast. Minu jaoks oli häiriv see, et autor tundus olevat läänelikult pedofoobne – s.t. ta rääkis korduvalt seda, kuidas talle tundub, et ta armastus oma poja vastu on nii kõikehõlmav, et see on ka erootiline. Või sellest, et ta hoiab end last vannitades tagasi, et mitte last lisaks näole ja kõhule ka noksile musitada. Mulle tundus see veits ülepingutusena, minu meelest peaks ema/isa võima oma vastsündinut soovi korral pealaest jalatallani musitada, ilma et ta ise end kohe ahistajana tunneks või et vanaema avaldust kirjutama läheks.

Teemavahetus. Filmide kohta, mida ma viimasel ajal näinud olen – “Turist” oli väga hea, soovitan vaadata, aga “Scott Pilgrim vs the World” mulle ei meeldinud. No kohe üldse ei meeldinud, vähe liiale oli mindud ja maru kiiresti läks tüütuks. Kes veel “Winter’s Bone’i” pole näinud, peaks aga kohe internetti käiama hakkama, see oli tõesti väärt film.

P.S. Kui kellelgi süda valutama jäi, siis suitsetamise jätab Marie siiski hiljem maha ja üldse ajastas ta oma õlut ja sigarette hoolikalt.

* see ei olnud nüüd mingi bräägimine, lihtsalt kirjandust õppides paratamatult hakkad ühel hetkel raamatuid lugema vähe teisest perspektiivist ja hindama muid asju, kui head stoorilaini. Minu jaoks oli huvitav vaadata, kuidas üks feminist tunnetab maailma ja ühiskonda enda ümber seoses lapse ilmumisega ja milliseid väljendusvahendeid ta selle edasiandmiseks kasutab. Igaühe jaoks ei pruugi see nii olla, nii et ärge mind süüdistage, kui raamatukogus lehitsete ja teile ei meeldi.

jõuludest ja soorollidest (pole omavahel seotud)

Veetsin jõulud traditsiooniliselt ja sõin. Kui Allah lubab, söön hommegi. Nädala veetsin traditsiooniliselt laiseldes, aga täna pean vist ikka hakkama pannkooke küpsetama ja tõlkima. Soovitatavalt mitte päris samal ajal, aga aeg on nii kaugel, et on terve nädal puhatud ja tuleks jälle normaalseks tööinimeseks hakata.

BTW, ninja-bloog on luku taga, aga mina tahaksin  hea meelega seespool ust olla – võiksid mulle kutse saata, kui seda lugema satud.

Hoopis teisest teemast, targutades selle kohta, millest ma midagi ei tea – mõtlen järjest rohkem, et  ema/isa või lapsehoidja oleks vähemalt kolmanda/neljanda eluaastani tunduvalt parem variant kui lasteaed. Mitte ainult soorollide üliaktiivse kujundamise pärast (kuigi pole ilmselt vaja just väga kõrget mõttelendu, et taibata, et nö naiselikel naistel on suurem tõenäosus kasvatajaks saada ja seetõttu neid karme soorolle edasi kanda, mida minu senised kogemused ka kinnitanud on), vaid juba selle pärast, et ikka päris nõme on, kui suurema osa lapse ärkveloleku ajast kasvatab teda keegi, kes mõtleb hoopis teisiti kui mina. Ja hiljem kuuled, et laps viidi kirikusse või näidati ta noksi teistele lastele või anti magustoiduks lumekauss ette või kõik need muud lood, mida kuulda on olnud.  Karm asi ikka see isiksuse kujundamine.

Järgmine teemavahetus – la musique. Soomlased oskavad ikka apseluutselt igasugust muusikat teha. Avastasin enda jaoks jälle sellise bändi nagu Kwan, kuigi ma varem ei teadnudki, et nad soomlased on. Kui te neilt enda meelest mitte midagi kuulnud ei ole, siis lugu Shine teate te tegelikult ikka – ja sellest on isegi prantsusekeelne variant, nime all Lueur. Tegelikult on neil aga veel terve hulk häid lugusid, näiteks need:

  • Rubriigid