kultuursed eestlased

Võtsin eile end kokku ja väljusin oma majast. Kultuurse inimesena käisin suisa kahes raamatukogus ja kohtasin seda tehes teisigi kultuurseid inimesi. Paabeli ees nägin viisakalt riietatud noormehi (ca 15aastasi), kellest üks laulis teistele:”Women are stupid and I don’t respect them. That’s right, I just have sex with them.” Viide siis Jon Lajoie laulule Show me your genitals, millest siingi juttu on olnud.

Peale seda läksin Lutsu raamatukokku. Selle ees, kohe telefoniautomaadi juures seisis üks mees, kes valjult ja selge häälega luuletust deklameeris. Võttis kohe näo naerule, eriti pärast seda, kui nägin, et tema selja taga tegeles ta sõber parajasti kusemisega. Palju kultuurseid eestlasi.

Uhke on olla eestlane, seda enam, et mullegi meeldivad nii luuletused kui head laulud.

Kirjandusearmastus polevat aga ainuke eestlaste omapära, lisaks olevat olemas ka tüüpiline eestlasest immigrant, kelle teeb eriliseks see, et ta ei taha teiste eestlastega suhelda ja peab ise end kosmopoliidiks. No ma ei tea, ma ei viitsiks ka välismaal teise eestlasega suhelda ainult selle pärast, et ta eestlane on. Otseselt ei väldiks kah, aga miks ma peaks kedagi otsima minema ainult selle pärast, et ta juhuslikult minuga sama keelt räägib? Või kui ma olen juba otsustanud välismaale minna, miks ma peaksin siis oma aega mingi Eesti majas sisustama? See on minu meelest pigem koduperenaistele, kellel palju vaba aega käes, või inimestele, kes seal nö kontakte loovad. Või kui inimene on tõesti nii tugeva õiglustundega, et tal Eestile mõeldes sitamaitse juba suhu tuleb, milles teda siis süüdistada saab? Seda enam, et teda mõistab hukka inimene, kes ise samuti miskipärast kodumaal elada ei taha.

Täiesti teemaväliselt – olen täna lugenud ka armsaid emoblogisid. Jah, mõni neist on ikka veel alles, kuigi kõik hoiavad neid nagu kulda ja keegi neid enam ei lingi. Aga laused stiilis “oi kui palju küll viimasel ajal juhtunud on, eilne oli ikka täiega tase, aga ma ei räägiks sellest muidugi IIAL” on üle prahi. Eriti kui inimene paar posti hiljem unustab, et ta lubas sellest mitte iial rääkida.

Edit: mitte et ma pooldaks mingi ülima rassi loomist, aga kurvaks teeb, kui Perekoolis annab lasteteemalist nõu mitme lapse ema, kes kirjutab ühes postituses supper, anestesoloog ja epituraal. Inimesed ei peaks mõtlema ainult sellele, mida lapsed neile annavad, vaid ka sellele, mida nemad lastele annavad.

Raamatuklubi – “Minu beebi”

Ei, Rents ei ole lolliks läinud ega tee nalja. Ei, ka perelisa ei ole oodata. Tegelikult on lugu nii, et pean ühe aine jaoks analüüsima ühe prantsuse kirjaniku keelekasutust. Valisin selleks autoriks Marie Darrieussecqi, sest ta on hirmus lahe – näiteks tema raamat “Sigadus” räägib naisest, kes muutus seaks, ja ta tõesti on superhea jutustaja. Aga kuna ühest raamatust jääb keelekasutuse hindamisel väheks, otsustasin läbi lugeda KÕIK ta raamatud (st neli ja eesti keeles on neist saada ainult kaks), mida Tartu raamatukogud pakuvad. Nende hulgas oli ka raamat “Le Bébé” – miks sellest tõlkes just “MINU beebi” tehtud on, kuigi autor just universaalsusele rõhub ja ka isarollist räägib, teavad ilmselt ainult toimetuse liikmed. Samuti oleks huvitav teada, kuidas raamatute illustratsioone valitakse, sest originaalis oli raamatu kaanel pisike peanupp, nii et nägu ei paista (mistõttu sõna minu ilmumine eriti kummastav tundus), millest Eesti variandis on saanud hoopis pisike käeke. Tahaks teada, mille põhjal neid valikuid tehakse.

Aga raamat ise on tõesti ka lastetule mulle (iseasi, kas ka meestele või mitte väga suurele kirjandushuvilisele*) huvitav, kuigi selles mitte midagi ei juhtu ja see koosneb ainult lõikudest, kus autor räägib oma tähelepanekutest – selles mõttes on see tema kõige isiklikum teos, et tugineb tõesti otseselt tema enda elule. Autor räägib vanemaks (ja emaks ja naiskirjanikuks ja isaks) olemisega seotud klišeedest, sellest, et kui varem võis veel ette kujutada, et ta on lihtsalt inimene, siis nüüd järsku teda hinnatakse, ta on kas halb või hea ema – tuues näiteks selle, et kui ta enneaegselt sündinud lapsega lõpuks koju saab ja esimesel jalutuskäigul kohvikus peatub, suitsu süütab ja ühe õlle tellib, vaatavat isegi ettekandja etteheitva pilguga, teistest kohvikukülastajatest rääkimata. Üldse ei üllatu ausalt öeldes, Prantsusmaa teeninduskultuuri tase on ju tuntud oma olematu kvaliteedi poolest.

Või sellest, kuidas esimene kuu aega peale sünnitust tundub lausa uskumatu, kui helistab toimetaja ja tahab rääkida TÖÖST ja teda tõesti üldse ei huvita su laps. Seda on ilmselt igaüks oma tutvusringkonnas märganud ja mitte ainult seoses laste sünniga – kui inimese elu järsku totaalselt muutub, ei oska ta esimesed paar kuud mitte millestki muust rääkida, sest see täidab kogu tema elu ja muudab tema maailmapilti. Minu jaoks oli aga kõige huvitavam idee , et laps õpib duaalset maailmapilti tundma just läbi imemise, sest ta teeb valiku, kas hakata imema või lükata nibu keelega eemale. Seega sünnib eristus, ei või jaa, 0 või 1. Sellele esmasele duaalsusele toetuvad kõik järgnevad.

Häirivast. Minu jaoks oli häiriv see, et autor tundus olevat läänelikult pedofoobne – s.t. ta rääkis korduvalt seda, kuidas talle tundub, et ta armastus oma poja vastu on nii kõikehõlmav, et see on ka erootiline. Või sellest, et ta hoiab end last vannitades tagasi, et mitte last lisaks näole ja kõhule ka noksile musitada. Mulle tundus see veits ülepingutusena, minu meelest peaks ema/isa võima oma vastsündinut soovi korral pealaest jalatallani musitada, ilma et ta ise end kohe ahistajana tunneks või et vanaema avaldust kirjutama läheks.

Teemavahetus. Filmide kohta, mida ma viimasel ajal näinud olen – “Turist” oli väga hea, soovitan vaadata, aga “Scott Pilgrim vs the World” mulle ei meeldinud. No kohe üldse ei meeldinud, vähe liiale oli mindud ja maru kiiresti läks tüütuks. Kes veel “Winter’s Bone’i” pole näinud, peaks aga kohe internetti käiama hakkama, see oli tõesti väärt film.

P.S. Kui kellelgi süda valutama jäi, siis suitsetamise jätab Marie siiski hiljem maha ja üldse ajastas ta oma õlut ja sigarette hoolikalt.

* see ei olnud nüüd mingi bräägimine, lihtsalt kirjandust õppides paratamatult hakkad ühel hetkel raamatuid lugema vähe teisest perspektiivist ja hindama muid asju, kui head stoorilaini. Minu jaoks oli huvitav vaadata, kuidas üks feminist tunnetab maailma ja ühiskonda enda ümber seoses lapse ilmumisega ja milliseid väljendusvahendeid ta selle edasiandmiseks kasutab. Igaühe jaoks ei pruugi see nii olla, nii et ärge mind süüdistage, kui raamatukogus lehitsete ja teile ei meeldi.