literature

Raamatuklubi – “Minu beebi”

Ei, Rents ei ole lolliks läinud ega tee nalja. Ei, ka perelisa ei ole oodata. Tegelikult on lugu nii, et pean ühe aine jaoks analüüsima ühe prantsuse kirjaniku keelekasutust. Valisin selleks autoriks Marie Darrieussecqi, sest ta on hirmus lahe – näiteks tema raamat “Sigadus” räägib naisest, kes muutus seaks, ja ta tõesti on superhea jutustaja. Aga kuna ühest raamatust jääb keelekasutuse hindamisel väheks, otsustasin läbi lugeda KÕIK ta raamatud (st neli ja eesti keeles on neist saada ainult kaks), mida Tartu raamatukogud pakuvad. Nende hulgas oli ka raamat “Le Bébé” – miks sellest tõlkes just “MINU beebi” tehtud on, kuigi autor just universaalsusele rõhub ja ka isarollist räägib, teavad ilmselt ainult toimetuse liikmed. Samuti oleks huvitav teada, kuidas raamatute illustratsioone valitakse, sest originaalis oli raamatu kaanel pisike peanupp, nii et nägu ei paista (mistõttu sõna minu ilmumine eriti kummastav tundus), millest Eesti variandis on saanud hoopis pisike käeke. Tahaks teada, mille põhjal neid valikuid tehakse.

Aga raamat ise on tõesti ka lastetule mulle (iseasi, kas ka meestele või mitte väga suurele kirjandushuvilisele*) huvitav, kuigi selles mitte midagi ei juhtu ja see koosneb ainult lõikudest, kus autor räägib oma tähelepanekutest – selles mõttes on see tema kõige isiklikum teos, et tugineb tõesti otseselt tema enda elule. Autor räägib vanemaks (ja emaks ja naiskirjanikuks ja isaks) olemisega seotud klišeedest, sellest, et kui varem võis veel ette kujutada, et ta on lihtsalt inimene, siis nüüd järsku teda hinnatakse, ta on kas halb või hea ema – tuues näiteks selle, et kui ta enneaegselt sündinud lapsega lõpuks koju saab ja esimesel jalutuskäigul kohvikus peatub, suitsu süütab ja ühe õlle tellib, vaatavat isegi ettekandja etteheitva pilguga, teistest kohvikukülastajatest rääkimata. Üldse ei üllatu ausalt öeldes, Prantsusmaa teeninduskultuuri tase on ju tuntud oma olematu kvaliteedi poolest.

Või sellest, kuidas esimene kuu aega peale sünnitust tundub lausa uskumatu, kui helistab toimetaja ja tahab rääkida TÖÖST ja teda tõesti üldse ei huvita su laps. Seda on ilmselt igaüks oma tutvusringkonnas märganud ja mitte ainult seoses laste sünniga – kui inimese elu järsku totaalselt muutub, ei oska ta esimesed paar kuud mitte millestki muust rääkida, sest see täidab kogu tema elu ja muudab tema maailmapilti. Minu jaoks oli aga kõige huvitavam idee , et laps õpib duaalset maailmapilti tundma just läbi imemise, sest ta teeb valiku, kas hakata imema või lükata nibu keelega eemale. Seega sünnib eristus, ei või jaa, 0 või 1. Sellele esmasele duaalsusele toetuvad kõik järgnevad.

Häirivast. Minu jaoks oli häiriv see, et autor tundus olevat läänelikult pedofoobne – s.t. ta rääkis korduvalt seda, kuidas talle tundub, et ta armastus oma poja vastu on nii kõikehõlmav, et see on ka erootiline. Või sellest, et ta hoiab end last vannitades tagasi, et mitte last lisaks näole ja kõhule ka noksile musitada. Mulle tundus see veits ülepingutusena, minu meelest peaks ema/isa võima oma vastsündinut soovi korral pealaest jalatallani musitada, ilma et ta ise end kohe ahistajana tunneks või et vanaema avaldust kirjutama läheks.

Teemavahetus. Filmide kohta, mida ma viimasel ajal näinud olen – “Turist” oli väga hea, soovitan vaadata, aga “Scott Pilgrim vs the World” mulle ei meeldinud. No kohe üldse ei meeldinud, vähe liiale oli mindud ja maru kiiresti läks tüütuks. Kes veel “Winter’s Bone’i” pole näinud, peaks aga kohe internetti käiama hakkama, see oli tõesti väärt film.

P.S. Kui kellelgi süda valutama jäi, siis suitsetamise jätab Marie siiski hiljem maha ja üldse ajastas ta oma õlut ja sigarette hoolikalt.

* see ei olnud nüüd mingi bräägimine, lihtsalt kirjandust õppides paratamatult hakkad ühel hetkel raamatuid lugema vähe teisest perspektiivist ja hindama muid asju, kui head stoorilaini. Minu jaoks oli huvitav vaadata, kuidas üks feminist tunnetab maailma ja ühiskonda enda ümber seoses lapse ilmumisega ja milliseid väljendusvahendeid ta selle edasiandmiseks kasutab. Igaühe jaoks ei pruugi see nii olla, nii et ärge mind süüdistage, kui raamatukogus lehitsete ja teile ei meeldi.

4 kommentaari “Raamatuklubi – “Minu beebi”

    1. Ilmselt küll, kuigi ma tol hetkel selle peale ei mõelnud, kvaliteet oli igatahes väga hea. Aga ma valisin muidugi ka sellise, kus olid all kommentaarid, mis kiitsid tegijat hea kvaliteedi eest. 😀

  1. Ma mäletan “Minu beebi” ilmumise ajast mingit ilget vingumist ühes kriitikanupus, Ahto Mulla oma võis olla – midagi et “kuradi eit, mis “minu beebi”, nii kui naine lapse välja pressib, läheb lolliks ja kukub raamatuid kirjutama ja üldse, mis mõttes sinu beebi, beebi on iseenda oma” – sinu kirjelduse põhjal tundub, nagu tema ei oleks raamatut peale pealkirja lugenud, rääkimata originaalpealkirja piilumisest, kukkus kohe perekooliks sõimama.

  2. Kui sa veel pole vaadata jõudnud, siis “Black Swan”. Ma eile vaatasin. Siiamaani ihukarvad püsti… :d figuratively, of course.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.