ärist ja intelligentsist

Maailmas on ikka naljakaid inimesi. Hiljuti näiteks sattusin lugema ühe tüdruku blogi, kes jutustas, et  nägi rongis kahte poissi, kellest üks ütles teisele, et tema vanemad soovitavad investeerida kogemustesse ja oskustesse, mitte  raha koguda/asju osta. Tüdruk muidugi järeldas, et ju siis pole tegu tarkade vanematega, sest targad oleksid ju juba oma kogemustest ja oskustest piisavalt teeninud, et ka asju osta. Ehk siis kapitalistliku ühiskonna võsukeste mõttemaailm – tarkust saab otseselt mõõta rahas ja selles, kui palju asju sa ostad (see, kas sa neid asju vajad või tahad, pole oluline). Seega näiteks maailma kõige rikkamate inimeste edetabelit juhtivad tegelased, kes kasutatud autodega sõidavad, pole kapitalistliku ühiskonna loogika järgi just kõige taibukamad. Üldse imestasin, et ta postitusel polnud ühtki vastust, arvasin, et kõik internetifilosoofid lendavad kohe peale, aga asi on vist selles, et blogi pole blogipuus – või ootavad kõik kommentaarid minu oma kombel alles füüreri heakskiitu. 😀

Eriti kummaline on see, et seda, et kõige uhkemad ei näe välja mitte miljonärid, vaid keskklass, kel on vaja end ahvimise nimel pooleks pingutada, ei taipa ka klienditeenindajad. See-selleks, miljonäre ei ole just väga palju, aga nad ei viitsi isegi sellest aru saada, et enamus majanduslikult normaalsel järjel olevaid naisi ei viitsi mässata mingite geelküünte ja muu pahnaga, sest neil ei ole enam vaja rikkaid mehi püüda, neil on niigi raha. Sõbranna näiteks rääkis sellest, kuidas ta arstist ema küsis ehituspoes ühe asja kohta ja müüja hakkas talle hoopis sama klassi kõige odavamaid vidinaid pakkuma. Või kuidas käekotti ostes küsiti, kas ta on ikka kindel, et ta nii kallist kotti tahab osta. Võiks ju eeldada, et müüjatele endile on kasulikum neist stereotüüpidest kaugemale vaadata.

Otsapidi haakub äriga ka minu eilne UG kogemus. Pidin seal sõpradega kokku saama, aga kuna kõht oli hullult tühi, ostsin tee pealt mingeid riisipirukaid kaasa. Parema meelega oleksin muidugi söönud midagi sooja, aga teatavasti UG-s ei müüda üldse mitte midagi söödavat, nii et ei olnud muud valikut. Siidrit ostes küsisin viisakusest baarmeni käest ka, kas võin seal oma saiakest süüa, kuna nemad ise seal ju toitu ei müü, ja kuulsin, et sellele nad küll hea pilguga ei vaata. Minu jaoks ärilisest seisukohast täiesti arusaamatu – muidu oleksime me ju seal edasi istunud ja nende käest jätkuvalt õlut ja siidrit ostnud, kuigi ma samal ajal oma saiakest oleks muginud, nüüd kulistasime aga loomulikult õlled/siidrid kähku alla ja läksime hoopis Tavernasse pitsat sööma, ostes sealt ka edasised joogid. Seega baar, mis ise toitu ei müü, ju kaotab sellisest piirangust, mitte ei võida. Miks siis selline poliitika?

Edit: tahtsin selle tüdruku blogi kohta veel lisada, et kas pole mitte huvitav, kuidas inimesed end defineerivad? Neid kahte noormeest nimetas ta immigrantideks, aga ta ei öelnud teised immigrandid, kuigi ka ta ise pole Rootsi põliselanik. Tal ei ole mitte mingit võimalust teada, kas need noormehed on Rootsis samuti ainult koolis või seal sündinud-kasvanud, järelikult tegi ta oma järelduse automaatselt (ja enda kasuks) nahavärvi põhjal. Murjam siin pingil on immigrant, aga mina oma valge nahaga vastaspingil ei ole. Eriti imelik on see suhtumine riikides, kus mustanahalisi on varem anastatud (Inglismaa/Prantsusmaa) või kuhu riik on neid ise kutsunud (Rootsi) – sellisel juhul on minu loogika järgi need kutsutud või nö võla tagasinõudmise korras tulnud inimesed tunduvalt vähem immigrandid, kui valged inimesed, kes sinna lihtsalt raha teenima lähevad. Õppimine on muidugi teine asi, aga ikkagi on äärmiselt huvitav vaadelda, kuidas inimene positsioneerib end oma nahavärvi või muude omaduste alusel ja enamasti asetab end seda tehes alateadlikult kõrgemale positsioonile.

Frenchcore

Käisin ükspäev ühele Pariisis elavale poisile pinda, et ta mulle prantsuse metalit soovitaks, aga vastust ei saanud. Nojah, mida tavainimesed ikka metalist teavad, eksole, ilmselt oleks ta võinud mulle Vanessa Paradis’d soovitada. Nii et rääkisin selle asemel hoopis UG-s Tonyga (taas kord leidis tõestust fakt, et teadmiste saamiseks pole tarvis kodust kaugele minna). Prantsuse metal, mida kõik ülejäänud inimesed maailmas frenchcore’iks (sinna alla läheb muidugi ka prantslaste hardcore jms) nimetavad, on tavalisest pisut erinev, sest neile meeldib sinna igasugu kraami juurde segada. Eriti tulevad muidugi esile aafrika juured, mis praegu kogu prantsuse kultuuri mõjutavad.

Watcha on juba ammu üks mu prantsuse metali lemmikutest olnud ja nad teevad ka inglisekeelseid laule (näiteks Wayside). Prantsusekeelne stiilinäide:

Lisaks soovitas Tony Sidilarsenit, mis mulle juba esimesest laulust alates hirmsasti meeldis:

Siin nende Prodigy cover koos Moussiga (Mass Hysteria solist):

Et feministid end kõrvalejäetune ei tunneks, siis üks tüdrukutebänd ka ikka sekka. Höhöhöö, võiks vist öelda, et midagi ilusat hingele, aga ainult siis, kui teil minuga sama maitse on (okei, siin laulus teevad nad ilusat häält kah):

Parima bändinime auhinna saab sedapuhku aga Freedom For King Kong, kelle muusika tuletab kohati veits JMKE-d meelde (aga kohati üldse mitte):

Tänusõnad võite kommentaaridesse jätta, märkused selle kohta, et prantslased teevad jätkuvalt ainult sitta, saatke mõne tuttava meiliaadressile.