Mulle ei meeldi külgboksigi teha

Feminismist ja sookvootidest

Nodsu ütles sookvootide kohta ära selle, millele ma paar päeva Kaamose blogi kommentaare lugedes mõelnud olen, aga mida ma kuidagi sõnastada ei osanud – tõesti on kummaline, et need samad inimesed leiavad, et kui naiste kaitseks kvoote kasutatakse, tähendab see, et naised on lollimad, aga samas on normaalne, et poistele (ja hiljem ka meesõpetajatele) tehakse järeleandmisi (ehk siis kasutatakse kvoote, kuigi need pole ametlikult kehtestatud), et koolis mehi rohkem oleks. Samas ei leia nad sugugi, et mehed lollimad oleks, oh ei, neile on lihtsalt vaja kvoote, sest neile tehakse ju liiga.

Silmakirjalikkus? Ma ei tea, millest te räägite, aga tõmban igal hommikul laineriga silma kirjuks jah.

päeva laul

Tegelikult peakski see postman olema, aga paljudes versioonides on keegi leidnud, et boatman kõlab paremini:

Mmmõnna

Kuulasin viimaste uudiste valguses* uuesti ühe oma lapsepõlve lemmikbändi laule ja mõtlesin, et küll nad oli ikka toredad, kuni… Kuni, kuni, nagu see nii paljudel juhtub, leidis tädi, et ta tahaks tegelikult siiski liibuvas kleidis armastuslaule leelotada. No mitte päris nii, aga ikka hakkasid kõik oma asja ajama, kuigi koos tuli hulga paremini välja. Juba nende viimased ühisasjad kiskusid täiesti emokraamiks (ininalugudest meeldiski mulle vist ainult Get Busy), aga ma olen valmis seda andestama, sest enne seda tegid nad piisavalt ka teistsuguseid laule, nagu näiteks Dödel up (btw, mis see tähendab? Tosha kui saksa keele kunn ulatab abikäe?), I Want It (türa, kus see mulle meeldis ja meeldib siiani), You Can’t Stop Me, Kumba Yo, We Use the Pain, Crossing the Deadline, Open Your Eyes. No Speech, Lords of the Boards ja muud kuulsused muidugi kah.

Ja kurat, mulle meeldis Nasicu hääl nii väga, et mulle meeldis isegi Beat of Life, mida ta DJ Tomekki ja Ice-T-ga koos tegi:

Igatahes. Nüüd on juba väljas ka nende uus singel, mis on küll raadiost lindistatud ja seetõttu veits kehva kvaliteediga, aga annab veits aimu, milline nende järgmine plaat olla võiks. No ei tundu päris vana kraam, aga ei ole ka mingi inin, nii et ehk tuleb sealt siiski veel midagi. Kardan küll veits, et parimad laulud tulevad emotsioonidest, mitte sellest, et soolokarjäär perse läks, aga ehk on see ka emotsioone tekitanud. 😀 Singel siis all, ignoge seda saksakeelset juttu, mis alguses on:

* Viimased uudised on siis need, et Guano Apes esineb aprillis Tallinnas. Teie istuge esialgu kenasti kodus ja ärge ronige enne piletit ostma, kui mina enda omad kätte olen saanud.

P.S. Naisena ei saa ma jätta ütlemata, et ikka väga kummaline tundub, kui naine, keda oleme harjunud nägema sellisena:

Näeb järsku välja hoopis selline nagu alumisel pildil. Kuigi tegelikult on see lahe, kui inimesed mitmekülgsed on, aga ikkagi kena, et ta vana bändi jaoks ka vana stiili kapist välja otsis, vähemalt suuremas osas. Ikka nagu päris inimene kohe, selline karm tädi, kellega me harjunud oleme.

Oma ettekujutlustes olen ma staar

Nägin unes, et mängisin seiklusfilmis ühe spiooni armukest, kelle kohta ühel hetkel valetati, et ka tema on spioon. Armukese kohta siis, et nagu vastuluure või nii. Enne olime näinud spiooni bokserite väel mingites paberites tuhnimas ja must-valges tagasivaates näidati nüüd mind täpselt samas riietuses sama tegemas. Loodan selle eest nüüd vähemalt kõrvalosatäitja Oscari saada, sest ega ma mingi tissi-Mirtel ei ole, kes une pealt kah sõnapaari “eesti film” kuuldes rinnalt tekinurka kergitab. Hollywood, siit ma tulen!

Hea uudis on see, et arvuti on tagasi – uus kõvaketas, uus klaver, kõik on uus aasta esimeses kuus. Uus klaver on eriti uhke, windows media playeri nupudki on jälle uued ja puha.

Halb uudis on see, et avastasin, et mu kodu lähedale on solaarium tekkinud. Seal, kus ma tavaliselt käin (tavaliselt võrdub talvekuudel ca kaks korda kuus või harvem veel, et laibanägu ei oleks), võtan ma kõige tugevama masinaga 14-15 minutit. Siin oli valida ainult kahe tugevuse vahel, nii et võtsin traditsioonilise, unustades, et eri firmade masinad on täiesti erinevad. Või noh, mitte isegi unustades, aga eeldades, et mu nahk on juba harjunud küll. Muidu plaanisin täna välja minna, aga nüüd istun lumekoti otsas. Ei kurda, jahutab küll. Õnneks tundub, et näol pole midagi viga, kuna esmaspäeval on üks olulisem vestlus ees, siis sealt ei tahaks nahka ajada.

kergitaks pisut koera saba

Olen viimase kahe nädala jooksul sooritanud kaheksa ainet, seejuures veetes hirmuäratavalt palju aega Perekoolis (intensiivne ajutöö vajab ka intensiivset lõdvestust) ja venitades öötunde nelja-viieni hommikul, et esseesid enne õppejõu ärkamist ära saata.  Mõru maitset annab ainult see, et selle ühe eksami, millest ma siin rääkisin (see, kus arvasin, et eksam toimub avatud materjalidega, aga selgus, et sugugi mitte), sain E, koos kirjaga, et essee oli siiski suurepärane – nii et vähemalt kirjanduse baka ei ole minu puhul mahavisatud aeg olnud. Õnneks ei ole keskmine hinne mul enam eriti oluline, kui ma just doktorantuuri astuma ei hakka (ja ka seal vaadatakse rohkem magistritöö hinnet), sest olen nende sammaste vahel juba niivõrd kaua aega veetnud, et stipendiumile enam nagunii kandideerida ei saa – ja ülejäänud hinded on tegelikult nii head olnud, et eriti see mu keskmist alla ei tiri nagunii.

Igatahes esitasin ma täna oma viimase essee ja nüüd kavatsen ma täna õhtul lihtsalt siidripudeli kätte võtta ja lesides “Burlesque’i” vaadata, leidsin torrenti, kus kommenteerijad lubavad, et A/V mõlemad 8, kuigi cam record. Nii et my hopes are high. Tõsine haritlaste meelelahutus.

Btw, kui keegi tunneb huvi mu läpakasaaga vastu, siis selgus, et kõvaketas hakkab lihtsalt üles ütlema, õigemini osa sellest ongi juba üles öelnud. Õnneks sain kõik olulised failid kõrvale kantida, kustutasin maha kogu kodutehtud amatöörporno ja alastipildid (järele mõeldes meenub, et deskdopile jäi fail nimega meyoupluscup.avi, aga ma loodan, et see nimi ei ole nii huviäratav, et IT-meeste tähelepanu võiks püüda) ning saatsin läpaka virtuaaltuttavate lahket abi kasutades Tallinnasse garantiisse. Nimelt selgus, et kui ma oleksin tahtnud seda Tartu kaudu saata, oleks see esmalt läinud Rakverre ja sealt alles reedel Tallinnasse, mingid kummalised süsteemid. Nüüd siis istun lauaarvuti taga ja tänan õnne, et läpakas otsustas just sessi lõpus jamama hakata, muidu oleks mul häda käes. Selline elu siis, sõbrad.

Ahjaa, kuna viimasel ajal on kombeks blogisse iseendast pilte lisada ja koleda pildi meem on nagunii tegemata, siis lisan ühe pildi viimasest tüdrukuteõhtust ikka kah. Mina siis poti peal muidugi. Laikige ja kommige siis, eks!

Miks ma üldse vaevun?

Nii mõnigi kord on olnud nii, et olen tahtnud midagi kirjutada, aga mõni teine tarkpea on juba kõik ära öelnud. Seekord näiteks on paljude iidol ja Eesti feministide meesideaal Priit Pullerits taaskord üllitanud blogipostituse, mille peale mina, a mere woman, ei oska enam kohe midagi öelda selle järsu informatsioonitulva peale, mis mulle osaks sai.

Mitte et ma tahaks Priitu kuidagi solvata, aga ausalt öeldes suutsid ta kommenteerijad seekord teda ületada. Nii näiteks sain teada, et naised töökollektiivis ei ole mitte lihtsalt madalama tootlikkusega, vaid vähendavad ka meeste tootlikkust/tööviljakust, sest need hoorad kannavad ju vahepeal V-kaelusega pluuse. Eriti koomiline oli kommenteerija järeldus, et seega on täiesti loogiline, et meestele tuleb maksta suuremat palka, sest neile tuleb ju hüvitada naiste poolt tekitatud kahju. Tõlge: kuna mees on (selle kommenteerija meelest) vaimselt nõrgem ja oma munni ori ning ei suuda oma tunge kontrollida, tuleks teda eelistada ning talle rohkem maksta.  Kas ma olen ainus, kes siin loogikaviga näeb? Ja kas ma olen ainus, kes arvab, et kui naine hakkaks tööl rääkima, et ta ei suuda keskenduda, sest IT-mehe teksad rõhutavad nii seksikalt ta prinkis tuharaid, peetaks teda debiilikuks?

Miskipärast ma arvan, et eeldataks siiski, et naine suudab enda jaoks prioriteedid paika panna ning tööle keskenduda. Meestele, vaesekestele, tuleb aga selle kommentaatori meelest luua selline töökeskkond, et nad ikka keskenduda saaksid ja miski nende tähelepanu kõrvale (=töölt riistale) ei tõmbaks. No andke andeks, ma tunnen küll mõnda sellist meest, kes ilmselt normaalselt segakollektiivis töötada ei suudaks, aga nende kõigi jaoks on isegi kesk-eri liiga kõrge eesmärk (samas muidugi ka loogiline – nii palju on ju naisõppejõude ja ka lihtsalt õpetajaid, et diagnoosiga mehi lihtsalt diskrimineeritakse seeläbi räigelt) ja füüsilise töö puhul (olgu see siis oskus- või mitte) on naiste osakaal nagunii nii väike, et pole karta, et naised seal nende tootlikkust ohustama hakkaksid. Kui mõelda traditsiooniliselt ja/või stereotüüpselt, siis võib muidugi juhtuda, et kui kümme elektroonikut on juba kümme aastat pisikeses toakeses mikrokiipe kokku pannud ja järsku satub neile töökaaslaseks hästi lõhnastatud V-kaelusega naine, ei suuda keegi neist enam töötada, aga olgem ausad, sellises olukorras võiks see naine ilmselt ka näha välja nagu Godzilla tütar ja haiseda oma isa sõnniku järele ning olukord oleks täpselt sama. Ikkagi naishormoon majas ju.

P.S. Vastuseks seal kommentaariumis tekkinud küsimusele, et milles siis on naine parem – kas nüüd just parem, siin on see subjektiivne hinnang, aga antropoloogias on kuulsaid ja väga tunnustatud naisteadlasi minu hinnangul umbes sama palju, kui meesteadlasi. Või siis üritavad mu õppejõud ja ka välismaised autorid meeleheitlikult sellist muljet jätta, avaldades artikleid rangelt pooleks (st teadusajakirjades on ca pooled artiklid naisautoritelt) ja isegi viidates nii mees- kui naisteadlastele üsna võrdselt. Ja kui vaadata vähe madalamale ja sellele, et Eestis saavad tüdrukud matemaatika eksamil juba paremaid tulemusi kui poisid ja poisse jõuab ülikooli tunduvalt vähem, kas ei ole siiski võimalik, et NATU-NATU-NATUKENE on asi siiski ka lihtsalt selles, et poisid lihtsalt ei ole (keskmiselt) vaimselt nii võimekad?

Miks peaks keegi 21. sajandil veel nii rääkima?

Ma ei tahaks küll tema kohta halvasti öelda, sest seda tehes on alati tunne, nagu astuks Vendade Koledatega ühte paati ja pigem istuksin alasti nastikuvannis, aga täna teen erandi. Nimelt sattusin Postimehest lugema intervjuud Piret Mürk-Dubout’ga. Piret ise ajas täiesti normaalset juttu, aga jäi mulje, nagu intervjueerijaks oleks Pullerits, kes on unustanud küsida, mis lapse emakeel. Kogu aeg rõhutatakse, et ikka naisterahvas ja veel NÄÄPSUKE – ja kujutate ette, NAISTERAHVAS on saanud meestega võrdselt koosolekulaua taga istuda, oh seda ilmaimet! Ja kõige selle kõrvalt on ta veel naiselik ja ta on suutnud mehele saada, oi-oi-oi.

No tõesti ei saa aru, miks peaks tänapäeval veel kedagi üllatama see, et karjääri tegevad naised võivad ka mehele saada ja  isegi lapsi sünnitada. Pole kahtlustki, et Piret on väga tubli ja oma ametikohta väärt, aga miks peaks kirjutama just sellest, et tubli tüdruk saab poiste liivakastis hakkama? See ju ainult tugevdab iganenud soorolle. Ingrid, kes ju ise on ka kogu aeg rääkinud sellest, milline ärimutt ta on, võiks ju sellest teoreetiliselt aru saada.

Pildi laenasin seltsimehelikult Õhtulehest, kuigi heaks tavaks oleks vist meie meediaväljaannete (eelkõige küll Postimehe) eeskujul panna kirja: Allikas: Google.

oled 29aastane?

Või  28? Mõlemal juhul on targem kiiresti kõrgema valgustuse poole pürgima hakata, sest lugesin just usaldusväärsest allikast, et:

pärast 30ndat eluaastat ajuga juhtub midagi, mis ei lase enam valgustuda.

Kui oled juba 30 või üle selle, siis on mul kahju, et just mina selle kurva uudise teatavaks pidin tegema.

Aga tegelikult jäi mul see eilne feminismiteema ikkagi kripeldama. Lugesin Thela juures neid kommentaare ja mõtlesin, et tegelikult on kõik muidugi õige. Jah, naistel peab olema suur seljatagune, et ta millelegi pühenduda saaks, kui mehe puhul peetakse elementaarseks, et ta naine tegeleb kodu ja kõige sellega kaasnevaga. Samuti on õige, et kui kõvematel tädidel tõesti võrdõiguslikkusega probleeme ei ole, siis just keskmised kipuvad ikka kannatama – kuigi osad neist sellest aru ei saa või peavadki õigeks, et mehed rohkem palka saavad. Aga sookvootidega seda minu meelest siiski lahendada ei anna ja kõpskingadest ja klaasmägedest rääkimisega (miks selline eriti padunaiselik pealkiri?) kindlasti mitte. Ja mina olen siiski positiivselt meelestatud ja leian, et asjad liiguvad paremuse poole, nii et ehk näevad veel minu väsinud silmadki üht normaalselt meelestatud põlvkonda?

Tglt olen ma ilgelt väsinud, nii et ei jaksa eriti mõelda enam, võite kirjavigu ritta panema hakata. 😀