Olime vahelduseks jälle tsiviliseeritud inimesed ja vaatasime Mirror Maski. Mulle muidu meeldib Neil Gaiman, aga seekord oli küll tunne, et ta on tahtnud ühe asjaga kaks korda teenida, põhiteema oli lihtsalt Coraline’iga nii sarnane. Taas kord üks tüdruk, kes satub paralleelmaailma, kus kõik on vastupidi ja oht muudkui ähvardab igal sammul ja igal poolusel on olemas vastaspoolus. Aga esimene pool filmist oli siiski üsna nauditav ja teine ikkagi silmale ilus vaadata, nii et tasus vaatamist küll.
Ja eriti meeldis mulle sealt üks laul:
Pärdikute päevaraamat 